Juuru vald 150, 125, 25

Hea Juuru valla rahvas, tere tulemast, armsad külalised naabervaldadest!
Rahvakirjanik Oskar Luts oli läbi kogu oma elu väga nukrameelne mees, kes ometi on kirjutanud Eesti kirjanduse kõige helgema, kõige rõõmsama raamatu «Kevade». Ja just Lutsule kuulub ka see läbinisti positiivne mõte “aeg läeb, kuid õnn ei kao”, mida ta kordas paljudes oma teostes. Olgu see meilgi alati meeles, kes me täna tähistame Juuru valla väärikat sünnipäeva.
Kunagi 110 aasta tagasi kirjutas Villem Reiman, omaaegse tähtteose «Eesti ajaloo» (1906, eraldi raamatuna 1920) Postimehes: «Rahvad ei ela mitte leivast ja elumaitsmisest, ei mitte vajuvate roomlaste tarkusest: panem et circenses! [leiba ja tsirkust], vaid rahvad – olgu suured, olgu väiksed – elavad kohusetäitmisest ja – aadetest!»
Täna, Juuru valla taasloomise 25. sünnipäeval, tahangi rääkida mitte niivõrd aadetest, vaid jagada teiega mõtteid hea enesetunde olulisusest. 21. sajand, see nüüdne ajastu on karm, külm ja segane. Kõik on kas liiga lähedal või vastupidi – hoopis liiga kaugel. Eriti inimesed üksteisest, vaatamat internetile ja nutitelefonile või just selle tõttu. Tänapäeva Euroopas on aated ja rahvuslikkus midagi võõrast ja vanaaegset, mida poliitikud, ka meie oma eesti poliitikud, näivad lausa põlgavat. Rahvusaadetest rääkimist peetakse pateetiliseks sõnakõlksuks, aatelisus kuuluvat minevikku. «Tegus» inimene teadku peast nagu korrutustabelit, et 21. sajandi võtmeterminid on teenuse osutamise kvaliteet, investeeringud, raha ja muidugi maksud, millega tingimata kogu aeg tuleb midagi ette võtta. Enamasti tõsta.
Haldusreform raputas Eesti maa paigast lahti, raputas kõvasti ka inimeste enesetunnet. Vähemalt mina tunnen nii. Tunnen end riivatuna. Ma nimelt ei soovi olla alamõõduline, kelle eest tehakse otsused ära. Kuulen reformi innukatelt eestvedajatelt aina, kuidas nõndanimetatud teenused olevat suurvallas (kus on 11 000, veel parem kui 20 tuhat asukat) väga kõrgel ja heal tasemel, seevastu väikses vallas aga jätvat «teenused» soovida ja väiksel puuduvat ka võimekus valla juhtimiseks. Aga mina ei saa aru, mida see tähendab. Väiksed vallad tuleb jätta Eesti minevikku, ütles lahkuv valitsus kategooriliselt ja miks mulle täna tundub, et sedasama mantrat mõtleb jätkata ka uus koalitsioon. Meie esivanemad mõtlesid teisiti. Neis oli väärikust ja tarkust, nad teadsid, mis on väikese valla eelised. Et kõik oleks inimesele lähedal ja omane. Et saaks olla peremees omal maal, ise otsustada. Nemad, meie tublid, töökad ja tagasihoidlikud esivanemad tõid väiksed vallad läbi sõdade, kriiside ja igat värvi võimuvahetuste meieni.
Kuidas oligi Alo Mattiseni ja Jüri Leesmendi laulus «Isamaa ilu hoieldes»:
Isamaa ilu hoieldes,
Vaenlaste vastu võideldes
Varisesid vaprad vallad,
Kolletasid kihelkonnad

Meil Eestis täna justkui vaenlast pole, vallad varisevad näiliselt võitlemata, kui mitte pidada võitluseks 26 valla pöördumist Riigikohtu poole, väitega, et meid koheldakse Põhiseadusele mittevastavalt. Kas teile ka tundub, et midagi näib olevat viltu? Ka esilaulik Tõnis Mägi räägib, et aeg on jälle hakata «Koitu» laulma. Poliitikud on unustanud, et rahvas on ka olemas. Poliitikud seisavad meie poole seljaga, nad ei kuule meid.
Ma ei tea, kuivõrd vastab mu jutt nüüd pidupäevakõnele, ega vist mitte. Aga võib-olla ongi see viimane kord, kui saame üheskoos veel Juuru pärisvalla sünnipäeva tähistada? Järgmine kord võib siin sundliitmise tagajärjel olla juba hoopis teine vald – hoopis teised inimesed ja see saab olema hoopis teine jutt, nagu tavatses öelda iga oma saate lõpus Urmas Ott.
Juuru vald on väike vald, aga mu meelest on ta nagu Tootsi maakera, et väljastpoolt väike, seestpoolt aga suur. Juuru valla lätted, jõgi algab ju alati kusagilt sealt kaugelt, need lätted võisid alguse saada Mahtra sõjast. Arvangi päriselt nii. Minu kujutluses on meie valla vaimsed asutajad nood kaks Mahtra sõjast osavõtnud meest – Tõnu Lang ja Päärn Ellmann – me ju kõik teame seda 1898. aastast pärinevat fotot. Nemad on Mahtra sõja sümbolkujud. See foto on mulle valla taasloomise sünnipäeval justkui kinnismõte. Kindlasti võib see tunduda teile naiivne, aga siiski – mida kostaksid need kaks tubli eesti meest, kui me rõõmsasti ja vabatahtlikult loobuksime Juuru nimest, Juuru vallast ja annaksime end mõne suure valla meelevalla alla? Ajalugu, ka valla lugu, ei ole ju ainult ajalugu või ühe valla 150 aastat või ka 25 aastat kestnud lugu selle puhtas tähenduses, vaid see on kõigepealt inimese, Juuru vallas elava inimese enesetunde küsimus.
Eesti vanasõna ütleb: Metsa taga elab kah rahvast. Arvan, et metsatagusel rahval Mahtra raba ääres on õigus ise otsustada, kuidas siinkandis asjad peavad käima.
Mis annab meile tänapäeva maailmas üldse kindlustunde? Rahuliku enesetunde? Mis on need väärtused, millest kinni hoida? Nokia legendaarne asutaja Jorma Ollila ütles ühes hiljutises intervjuus, et majandus ja edukus, jah, muidugi on need väga tähtsad. Aga lisas seejärel kohe, et haridus on kõige tähtsam. Kordas koguni kolm korda: haridus, haridus, haridus.
Juuru valla koolide lugu ulatub üle 140 aasta tagasi. Tänagi väärikas ja ilus koolihoone ehitati oma käte ja rahaga sada aastat tagasi. Juuru kool on olnud hea kool. Põhikooli sädepunkt on täna eduliselt ja rõõmsalt tegutsev muusikakool. Õed Ilvesed on kuum nimi, erakordse musikaalsusega noored daamid. Minult on küsitud, kuidas see võimalik on, et nad on sellise väga väikese Juuruga seotud. «Te olete ju seal rabade taga…» Hea meelega räägiksin siis alati pikemalt Juurust üldse, meie toredatest inimestest, ja muidugi Mahtrast. Kõneleksin legendaarsest õpetajast Ants Kruusimäest, meie kuulsatest esivanematest, kes ostsid 1890ndatel talusid päriseks, tublidest vallavalitsustest ja volikogudest, aga kes viitsib tänapäeval pikka juttu kuulata! Nii võtangi end alati kokku, neelan oma lohejutu alla, ütlen küsijale lühidalt, jah, õekeste suur menu on tänu nende emale ja muusikakooli juhile Ester Ilvesele.
Juurus sünnib suuri asju. Mahtra päritolu Jüri Metssalu asutas siin näiteks kodanikuühenduse Ulmulised  (nad otsivad elupaikade maastikult ja inimeste mälestustest tähendusi). Praktilisele inimesele arusaamatu, kas pole. Mis tähendusi, milleks? Ja üldse, kas sellega kaasneb ka «mõne teenuse osutamine»?! Kui mitte, siis mistarvis nad üldse jamavad… Juuru rahvamaja (hea küll, praegu veel remondis, aga varsti saab valmis) särab õhtuti tuledesäras, sest seal kogu aeg toimub midagi. Ma aina imestan, kui vallalehe tervelt üks lehekülg on alati rahvamaja kuulutusi täis. Jah, sest on olemas rõõmsameelne juhataja Terje Kaur ja rahvamaja on nagu suur mesipuu. Mäletate ju laulu «Ta lendab mesipuu poole»: Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole.
Nad küsivad, kuidas teie vallas, no ikka et «seal rabade taga» on võimalik, et Härglas ja Järlepas on raamatukogud, mis töötavad nagu üks, ongi nagu üks, ja mistahes vanuses inimene on mõlemasse iga kell oodatud? Aga sellepärast, et juhib seda kõike selline tragi daam nagu Evi Toomi. Siin, HAKUKEses, on lasped, noored ja vanad rõõmsasti koos tegutsemas, nagu ka Juurus on lasteaed ja eakate kodu ühes hoones ja mõlemad pooled on väga rahul.
Lõpuks ütlen küsijale, et lisaks kõigele on Juuru vallas on ilus loodus. Tõesti, meil on ka suured ilusad rabad. Fred Jüssi lemmikpaigad. «Ega seda raba keegi teilt ju ära ei vii!» hüüavad suurvalla ideoloogid. Ei vii küll, aga võõras uusvallas me ju enam ei otsusta, mis siin toimuma hakkab. Peremees on keegi teine, meie siin aga kõigest sulased.
Mis on Eesti riigis nn. peavoolu teemad? Majandus, poliitika ja raha. Jevgeni Ossinovskist ja Jüri Ratasest kirjutab meedia kakssada korda rohkem kui Arvo Pärdist või Fred Jüssist. Inimese hea enesetunde võimalikkus, no kuulge, mis teema see üldse on? See teema ei müü, kuulen päevalehe toimetaja arvamust, kui talle teemat pakun. «See on liiga privaatne, sentimentaalne,» selgitab toimetaja. Pole moes ega ole ka ruumi niisuguse asja jaoks. Ometi on hea enesetunne, soojus ja rahumeelsus need väärtused, mida inimesed elus kõige rohkem vajame. Küsimus on, et kas tänane Juuru vald on võimeline neid kõiki pakkuma? Prof Mäeltsemehe sõnu kasutades: kas Juuru vallamaja tuled paistavad kaugele?
Tartu Ülikooli õppejõud Marju Lepajõe rääkis ühes Ööülikooli saates, kuidas ta juhtus ükskord kuulama ülikooli aulas Käbi Laretei klaverimängu ja kuidas see muutis tema elu, sest see olnud nii vaimustav, nii ülev, ja samas nii rahustav ja kõikemõistev.
Kui Juuru vald tähistab ükskord oma taasloomise 50. sünnipäeva, siis vahest on täna siin saalis mõni inimene, kes saab ka tulevikus, siis 25 aasta pärast öelda, et elamine Juuru vallas annab talle hea enesetunde. Ja selleks on niipalju põhjuseid! Puhas õhk, haruldaselt liigirohked metsad, põllud ja rabad. Mahtra-vaimu kandvad iseteadlikud inimesed loovad kogukonnale kindlustunnet ka kehvadel aegadel.
17 aastat tagasi ütles Vabariigi president Lennart Meri riigi 81. aastapäeval Estonia teatrisaalis järgmist: «Kiiresti muutuvad ajad on inimeste sekka külvanud ebakindlust. Inimesed otsivad julgustust karmist käest ja magusatest lubadustest. Autoritaarsed poliitikud, kes seda ära kasutavad, ei usalda tegelikult ei rahvast ega oma kaasvõitlejaid, neid piitsutab tagant ennekõike võimuiha. Kuidas neid ära tunda? – Hinnake poliitikuid nende tegude, mitte nende sõnade järgi.» Ja jätkas, justkui ette teades kõiki neid haldusreformis sisalduvaid salakavalaid käike, lõkse ja nõkse: «Eesti seisab jälle kord teelahkmel. Valik on teie teha. Kasutage oma häält arukalt. Hiljem on hilja.»
Teate, mis viimasel ajal on kõige rohkem mind mõtlema pannud? Ei, mitte Reformierakonna lahkumine valitsusest, ega ka see mitte see, misasja või kuidas lepivad päriselt omavahel kokku need kolm parteid uues koalitsioonis ja kas maainimene kellelgi meeles on. Mind on pannud mõtlema hoopis too uus äsjaavatud bussiliin, otseliin Tallinna sadamast Valka poodi. Mis on selle imeliku olukorra tõelik sisu, mis on tagajärg ja kas keegi Eesti poliitikutest kavatseb lõpuks millegi eest ka vastutada? Mõistatuseks jääb, kas saabuv lahja alkoholi aktsiisimaksu tõus ja nn magusamaks lisavad juurde teisegi otseliini üle Eesti Lätti sõitmiseks?
Artur Alliksaar kirjutas kunagi Werneri kohvikus istudes enda ees olevale paberilehele (mäletate, sellest kirjutas Viivi Luik oma «Seitsmendas rahukevades»): «Mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev».
Saksamaa kantsler Helmut Kohl olevat pärast riigitööd koju tulles istunud tugitooli, võtnud tavaliselt kätte telefoni ja helistanud mõnele oma liidumaa omavalitsusele, et küsida, kuidas läheb, kuidas pere elab jne. Samasugune  komme oli ka president Lennart Meril, kelle kõne võis mõnda tagasihoidlikumat vallavanemat vahel lausa ehmatada: «Siin Meri räägib. Kuidas elad, mis teie mail uudist… jne.»
Eesti vajab väärikat liidrit, kes ei karda olla aateline. Liidrit, kes oskab näha kaugele riigi tulevikku ja kelle sõnu võib uskuda. Kuni niisugust liidrit nägemisulatuses pole, on mul teile, armsad Juuru valla sünnipäevalised, üks ettepanek: olgem ise liidrid! Meie teiega siin justkui väikses, aga sisu poolest suures Juuru vallas – võtkem au olla ise liider.
Rahu ja rõõmu igasse kodusse!
Järlepas, 19. novembril 2016

Volikogu esinaise Sirje Endre kõne 19. november 2016