-4.4 C
Rapla
Reede, 3 dets. 2021

Vestlusring: Maakond pärast maavalitsusi – peaasi, et me lahendustega hiljaks ei jää

Maavalitsuste võimalikust kadumisest on räägitud aastaid, aga nüüd, kui see on teoks saamas, toimub see kuidagi äkki ja vähemalt esialgu on küsimusi rohkem kui selgeid vastuseid. Kuidas hakkab toimima maakondlik tasand? Mis saab maakondlikest kultuuriüritustest? Missugused maavalitsuse ülesanded lähevad omavalitsustele ja kas omavalitsusliit (ROL) jääb nelja vallaga alles või tulevad mingid ülepiirilised ühendused?

Seekordses vestlusringis arutlesid lähituleviku üle maavanem Tõnis Blank, maavalitsuse kultuurispetsialist Age Tekku, Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupi esinaine Age Rebel, ROL-i esimees Margus Jaanson ning Märjamaa vallavanem Villu Karu. Kutsutud oli veel haldusreformi Rapla piirkonna koordinaator Silvi Ojamuru.

Jaanson: Mina ei karda, et midagi käest ära läheb, kui me ise targad oleme. Kui tuleb neli omavalitsust, sõltub sellest, kui targalt ja kui suure pildina vaatavad need uued omavalitsused meie piirkonda. Või millist piirkonda nad vaatavad. Maavalitsuste kaotamisega läheb meie ruum kindlasti korraks avatumaks.
Minu meelest, kui tahame siin maakonnas midagi ühiselt teha, tuleb see tahe enne kohalike omavalitsuste liitumist kirja panna, mingid hea tahte piirid paika seada. Me ei saa ühelegi tulevasele omavalitsusele seda kohustuseks teha, aga praegused vallajuhid peaksid kindlasti mõtlema, milliseks jääb siinne kultuuriruum, kes kellega kokku käima hakkab.
Mulle tundub, et tahe seda maakondlikku ruumi säilitada ja siia kuuluda on ikkagi olemas. Vabariigi valitsuse suund on ka sinnapoole, et pärast maavalitsuste kadumist moodustatakse mingid ühisasutused või vähemalt hoomatavad tegevuskeskused, kes hakkavad suuremaid asju koos tegema. Selge on see, et ruum võiks olla võimalikult suur, arvestades arenguvõimalusi. Ei ole mõtet sellel, kui teeme maakonna neljaks või viieks ja igaüks kapseldub siis oma asjadesse. Kindlasti tuleb ka oma asjadesse kapselduda, aga ühist osa – ettevõtlus, innovatsioon, areng – peab hakkama moodustama. Eesmärk peaks olema suurema ruumi mõtlemine, ühiste asjade tegemine, eriti kultuuri ja hariduse valdkonnas.

Karu: Selline maakond on Eestis olemas, kus on neli valda. Kuigi Hiiumaa kohta võib öelda, et ta on mõneti eristaatuses, võib sealseid ühinemisläbirääkimisi vaadates öelda, et üksmeelt võib ka väikses kohas olla mõnes küsimuses väga keeruline saavutada. Ma ei taha üldistada, et Raplamaal on üksmeelt rohkem olnud, meilgi on olnud keerulisi olukordi. Kaasaarvatud see, et piiri tõmmatakse Raplale ida poolt lähemale, maakond jääb natuke väiksemaks. Nüüd on väga õige küsimus, kuidas territooriumilt väiksem maakond seda ühisosa leiab.
Asi polegi ühisosa otsimises, vaid kuidas seda ühisosa, mis on siiamaani olnud, selles uues olukorras, mis 2018. aastast tekib, säilitada. Kuidas korraldada seniseid traditsioonilisi ettevõtmisi. Võtmeküsimus on see, kuivõrd tunneme identiteeti või ühisosa, et me tõesti tahame seda teha, mis siiamaani olnud. Neljal omavalitsusel võib olla kergem ühistele seisukohtadele jõuda kui oli ehk kümnel, aga minu arvates on Raplamaa nõrk koht olnud see, et sellist maakondlikku ühtset identiteeti nagu mõnes teises maakonnas, ei ole siin olnud. See ei tähenda, et me ei suudaks midagi ühiselt ära teha, kui tahtmine on olemas.

Tekku: Et muutuste aega üle elada, nii et asjad ka pärast toimiksid, peame juba praegu nendele asjadele mõtlema. Mis puudutab maavalitsuse ärakadumist, aga maakonna säilimist, siis mind teeb küll murelikuks, kui öeldakse, et maakonda peaks aitama säilitada just kultuur. Kultuur ei ole asi iseenesest. Tihti arvatakse, et kultuur toimib ise, kõik me ju laulame, tantsime, mängime pilli, sest see on ju tore. See ongi tore, aga selle säilitamiseks on vaja oma tugistruktuure ja sinna taha inimesi, kes seda tööd teevad.
Mõtlengi, et kuidas seda praegu siiski toimivat maakondlikku identiteeti säilitada nii, et traditsioonid ära ei kaoks. Siin on vaja mingeid kokkuleppeid, kes seda ikkagi kandma hakkab. Konkreetne näide: eelmisel nädalal tegime otsuse, et 2018. a tuleb maakonna tantsu- ja laulupidu, aga me ei tea, kes seda tegema hakkab. Peame protsessi praegu käivitama ja seega ühel hetkel selle kellelegi üle andma. Selle aasta jooksul tuleb ikkagi kõigi osapooltega rahulikult mõtelda ja see jätkusuutlikkus tagada.
Identiteedi kohta tahan veel öelda seda, et kuigi me räägime, et Rapla maakond on uus maakond ja nelja piirkonda kistakse kogu aeg laiali, siis tegelikult, vaadates nii mõndagi teist maakonda kõrvalt ja samas meie kultuuriinimesi tegutsemas, julgen öelda, et meil on väga tugev identiteet ja väga tublid inimesed. Meil on kaotada väga palju ja meil tuleb töötada selle nimel, et see säiliks.

Blank: Kõige suurem kõhklemise koht ongi, kes reformi järel kannab maakondlikku identiteeti, kes esindab maakonda riigis ja riiki maakonnas. Praegu on need ülesanded seaduse järgi maavalitsusel ja maavanemal. Kogu reform on nii üles ehitatud, et kui otsus ära tehti, siis jooksis ka meediast läbi lause, et poliitiline otsus on nüüd tehtud ja seda tuleb hakata sisuga täitma. Hea peremees mõtleb kõigepealt välja sisu ja eesmärgid, kuhu ja kuidas me tahame jõuda, ja siis teeb otsuse, kuidas ülesandeid jagada ja tegevusi ümber korraldada.
Eesti Koostöö Kogu sai 2014 valmis riigi pidamise kava, kus on kirjas, kuidas omavalitsussüsteemi võiks ja peaks ümber korraldama, mida maavalitsustega teha jne. Oleks võinud sealt näpuga järge ajada. Osa mõtteid on sealt siiski reformikavadesse kandunud, aga kaootiliselt.

Rebel: Ma olen nõus, et maakonnas on piisavalt tublisid, tugevaid tegijaid. Ma isegi ei karda, et midagi jääks sellepärast tegemata, et pole eestvedajaid. Raplamaa uhkus lihtsalt ei luba Raplamaa laulu- ja tantsupidu ära jätta. Kindlasti on neile asjadele lahendus, iseasi, millal otsused sünnivad. Hetkel on tõesti olnud maavalitsuse kultuurispetsialist või siis rahvakultuurispetsialist, kes suuremaid maakondlikke sündmusi kokku kutsub ja rahvamajasid koondab. Tulevikus võtab võib-olla üks nendest omavalitsustest – Rapla? – selle enda peale.
Ma olen täiesti kindel, et meie traditsioonid jätkuvad. Näiteks laulukarussell, mis aastaid oli kultuurinimestele üks peavalu, lahenes iseenesest. Rahvamajad võtsid selle enda peale ja hakkaski külakorda käima, memme-taadi pidu täpselt samamoodi. Kuigi kokku kutsub selle maavalitsus, on korralduslik pool juba valdadele üle läinud. Laulu- ja tantsupidu on natuke suurem sündmus ja nõuab rohkem ettevalmistust, aga kui kokku leppida kasvõi külakorda käimises, siis usun, et me ei jää hätta.
Aga mis puudutab rahastamise poolt, siis ma ei tea, mis saab arengufondi rahadest. Juba praegu küsitakse kultuurkapitalilt kaks korda suuremat summat, kui jagada on. Ühe kvartali eelarve on sama suur, kui läheb maksma laulu- ja tantsupidu. Kui peaks tulema otsus, et arengufondi rahastus väheneb või kaob, tuleb kultuurkapitalile tunduvalt suurem surve ja paratamatult kannatab maakonna kultuuri- ja sporditegevus.

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 22. veebruari Raplamaa Sõnumitest

3 KOMMENTAARID

3 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised