4.9 C
Rapla
Kolmapäev, 18 mai 2022
spot_img

Grete Vaikmaa – tagasihoidlik tüdruk võimsal kaherattalisel

Mariliis Vest / fotod: Siim Solman.

Kaherattalise jõumasina omanikku ei iseloomustata just tihti sõnadega tagasihoidlik, vaikne, kõhnake. Grete Vaikmaa (22) lükkab ümber igasugused mootorratturite stereotüübid, sest pigem häbeliku loomuga naine ohjeldab võrdselt suurte meestega oma võimsat masinat.

Olles Gretega mõnda aega kolleegid olnud, ütlen talle meie vestluse alguses ennetavalt, et ärgu ta siis liialt uje olgu. „Eks ma üritan jah,“ vastab ta naerdes. Pärast pooletunnist vestlust koorub pealtnäha vaikse neiu seest jutukas, paljude huvidega, laia naeratusega inimene, kellega on nii mõnelgi teemal huvitav vestelda. Vahest kõige põnevam fakt Grete kohta on see, et Kalade tähtkujus sündinud kirsipunaste juustega noor naine sõidab juba neljandat suve oma musta võimsa kaherattalisega.
Esimene kokkupuude motomaailmaga oli Gretel tänu isale, kes samuti juba noore mehena mootorrattaga ringi kimas. Kuigi suurema osa ajast istus isa selja taga Grete ema, oli vahel ka tütrel võimalik isaga üritustele kaasa sõita. Motoinimeste kokkusaamisel osales ta esimest korda 14-aastaselt ja sellest saigi ta enda sõnul mootorrattapisiku külge.
Grete meenutab, et samal päeval, kui ta sai kätte autojuhiloa, läks ta esimesse mootorratta sõidutundi. Isa teda oma masina rooli ei olnud kunagi lubanud, sest ratas oli väga suur ja ega kaherattalisega sõitmist ei olegi eriti hea Grete sõnul kõrvalt õpetada. Seega alustas ta nullist. Luba käes, masin olemas, vahetasid isa ja tütar omavahel kohad: Grete oma rattaga ees, isa enda omaga tema seljataga.
Praegu kimab noor naine ringi Yamaha DragStar 650-ga. „See on mulle paras masin, sest jalad ulatuvad maha ja manöövreid on kerge teha,“ ütleb ta. Grete tunnistab, et mõneti on kaherattaline ebapraktiline, sest sõita saab vaid kevadel ja suvel, kuid mõnusaks peab ta vuramist sellegipoolest. Isegi pärast nelja-aastast kogemust tekitab sõit veidi adrenaliini, seda tänu uutele teedele, paikadele ja olukordadele. „Valvsust kaotada ei saa,“ räägib Grete.

Lemmiküritus Jõgevatreff
Erinevad motoüritused on üks osa noore naise elust. Tänu sellesse maailma sisenemisele leidis ta endale elukaaslase, kellel on samuti oma ratas. Märjamaal üles kasvanud ja seal koolis käinud Grete kolis mõni aasta tagasi Rapla valda Oola külla. Nüüd sõidabki ta koos Rapla motoklubiga ROUTE 15 MC, mis loodi 2000. aastal. Naisi küll klubiliikmeks ei võeta, kuid tänu elukaaslasele saab ta sellele vaatamata osa erinevatest kooskäimistest.


Selle suhtes, et naisi klubisse liikmeks ei võeta, ei ole Gretel kindlat seisukohta. „Minu jaoks ei muutu midagi, ma sõidan ikkagi klubiga kaasas ja olen neile nagu toetuseks,“ selgitab ta. Enda sõnul ei kaota ta midagi, sest üritustel ollakse ühe telgi all alati. Naistel on Grete sõnul Eestis küll mitmeid klubisid, kuid ühessegi neist ta ei kuulu.
Esimene suurem motoüritus leiab aset kevadeti, kui Pärnus Supeluse tänaval avatakse hooaeg. Läbi linna sõidetakse suurel paraadil ning õhtul mängivad ansamblid. Juulis on kaks suuremat sündmust: Mototoober Saaremaal Karujärve ääres ning nädal hiljem Jõgevatreff Jõgeval. Kõigist neist üritustest võtab Grete osa, kuid lemmikuks nimetab ta viimast. „Natukene kodust kaugemal ja ilus koht järve ääres,“ iseloomustab Grete sündmust, kuhu koguneb umbes 2000 inimest.
Grete sõnul tuleb naisi motomaailma aina juurde ning üritustel ei pane enam väga imestama, kui mõni naisterahvas kaherattalise roolis on. Motomaailma kokkusaamistel on Grete sõnul lubatud osaleda igasugustel kaherattalistel.
„Eestis on üks suur kogukond ja keegi näpuga ei näita, et mis rattaga sa sõidad. Eriti Jõgevatreffil, kus on ka veneaegseid külgkorviga rattaid palju,“ räägib ta.
Möödunud nädalavahetusel käis Grete Leedus sealse Rapla sõprusklubiga kokkusaamisel. Sinna sõidetakse iga aasta augustis. See on ainuke kord, mil Grete istub tagaistmel, sest nagu ta ütleb, on tema masin natuke „lahjem“ kui teistel ja nii võib juhtuda, et ta jääb grupist maha.
Närvilistel inimestel ei soovita noor naine mootorratta selga ronida. Samas leiab ta, et kaherattalistega liikluses osalejaist räägitakse liiga palju pigem halvasti, sest seltskond, kes kihutab, on tema sõnul omaette grupp. „Tegelikult ei tohiks näidata kogu meie suurt Eesti motoinimeste gruppi sellises valguses,“ leiab ta.
Märkan Grete käel uhket tätoveeringut. Tähendust sellel ei ole, väidab ta. „Ma arvan, et ei pea olema alati tähendus, see on lihtsalt kaunistus.“ Pilt on veel aga lõpetamata, sest ta soovib, et terve käsi oleks täis joonistatud. Grete iseloomustabki end rocki- ja mototüdrukuna. „Kleidis mind väga tihti ei näe,“ ütleb ta naerdes. Punaka tooni tõi ta juustesse 9. klassis. Ta on olnud nii siniste, lillakate kui ka oranžikate juustega. „Aga ikka ja jälle jõuan punaseni tagasi.“

Kunst on suur osa elust
Paralleelselt Märjamaal põhikooli lõpetamisega lõpetas Grete kiitusega seitse aastat kestnud õpingud Märjamaa kunstikoolis. Enda sõnul oli ta häbelik tüdruk ning kuskil laulmas ja tantsimas ei julgenud käia, seetõttu saigi valitud kunst. Kui ta aga gümnaasiumis 12. klassi lõpetas, võttis ta aasta mõtlemiseks, et jõuda selgusele, mida oma eluga edasi teha. Grete teadis, et kunst on kindlasti üks suund, mis talle sobiks, kuid samas vajas ta aega aru saamiseks, kas võiks olla veel midagi, mida proovida.
Teist kurssi siiski ei tekkinud ning kui ta oli läbi kamminud kõik Eesti kutsekoolid ja ülikoolid, otsustas ta jääda kunsti juurde ja minna Kuressaare ametikooli õppima teabegraafikat ehk graafilist disaini. Õpingud kestsid kaks aastat ning koolis käis ta korra kuus nädal aega. Selle ajaga võeti läbi täismahus õppekava, seega paberite järgi on ta läbinud täisõppe. Raplast Kuressaarde liikus Grete autoga, bussi sinna üldse ei läinudki. Elamiskoha sai ta ühiselamus.
Huvi kunsti vastu tekkis Gretel täiesti juhuslikult. „Kunagi anti pliiats kätte ja nii see läks. Aga kohe võtsin selle nii-öelda valesse kätte, sest ma olen vasakukäeline,“ räägib ta naerdes, samal ajal nentides, et väidetavalt ongi vasakukäelised loomingulisemad inimesed ja ehk see kuidagi mõjutas.
Kunstikoolis saab Grete sõnul hea hariduse. Maalimise, joonistamise, kompositsiooni, kunstiajaloo jms põhi on tema sõnul üsna põhjalik. Enim meeldis talle maalida ja nii valmis kunstikooli lõputööks kolm õlimaali. Viimasel ajal on Grete teinud väikeseid akvarellmaale ning ametikooli ajal tuli joonistada oma portree. „Tuli ka inimese joonistamise kogemus juurde,“ mainib ta.
Iseenda ja inimeste joonistamist peab Grete keeruliseks, pigem meeldib talle jäädvustada loodust. Aga oskuste pidevat täienemist peab ta siiski positiivseks. Kui küsin, kas ta ka praegu veel joonistab, vastab ta naerdes: „Vahel ikka sirgeldan jah.“ Maalimisega raha teenimisele ei ole Grete väga palju mõelnud. „Võiks küll, aga see tundub selline suur ettevõtmine,“ leiab ta. Samas ta seda ka ei välista. Veel meeldib Gretele oma peegelkaameraga pildistada, ja just loodust.
Gretel on noorem õde Gerda, kes on samuti kunstikooli lõpetanud ja õpib nüüd Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis automaalriks.

Tulevik on lahtine
Ametikoolis õppimisel oli üks osa praktika, esimesel aastal vaatluspraktika ning teisel aktiivsem, n-ö käed külge praktika. Esimesel aastal sai ta erialaseid teadmisi täiendada Raplas Candille OÜ trükikojas, kus ta nägi enda sõnul rohkem lõppviimistlust ja trükipoolt. Teisel õppeaastal tuli läbida kümme nädalat aktiivsemat praktikat ning ta mõtles tulla küsima kohta Raplamaa Sõnumitesse. Ajalehe küljendamisega polnud tal varem mingisugust kokkupuudet ning koolis ei olnud seda osa veel läbitud. „Aga mõtlesin proovida, et äkki pakub huvi,“ ütles ta.
Algul oli Grete veidi skeptiline, arvates, et töö võib olla üksluine ja igav. Nüüd väidab ta aga hoopis vastupidist ning ütleb, et tal ei ole kordagi tööl igav olnud. Kümme nädalat praktikal ning nüüd kaks nädalat Raplamaa Sõnumites puhkuseasendajana on talle enda sõnul andnud kõvasti rohkem kogemust kui koolis käimine.
Tulevikuplaanid on Gretel lahtised. Peas keerleb mõte ehk uuesti kooli minna, seekord floristikat õppima. „Ema on mul õppinud seda Hiiumaal ja siis oleks nagu tema poolt ka midagi,“ selgitab ta valikut. Hiiumaal on Grete perel ka suvila ja seega oleks tal seal hea õppimas käia. „Aga võib-olla tuleb veel mõni uus mõte, seda ei tea.“
Lisaks joonistamisele, pildistamisele, mootorrattaga sõitmisele on Gretel veel üks meelepärane hobi – kokkamine. Ta meenutab, et Märjamaal elades ei arvanud ta söögitegemisest midagi, sest puudus otsene vajadus sellega tegeleda. Raplasse kolinud, tuli aga iga õhtu kokkama hakata ja nüüd on talle ka see amet meeldima hakanud. Grete ise leiab, et kõige paremini õnnestuvad tal koogid. Kokkuvõttes võib öelda, et Grete on looduse ja loovuse inimene ja näiteks Tallinnas ta ennast elamas ei kujutaks.

 

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised