0 C
Rapla
Esmaspäev, 17 jaan. 2022

Muutuvad ajad

Stina Andok

Eelmises lehenumbris ilmus persoonilugu noorest ettevõtjast, kellega arutasime muu hulgas ka töötaja ja tööandja vaheliste suhete muutumist. Nimelt rääkisime sellest, kuidas aastakümnetega on toimunud nii ühe kui teise eelistustes nihe.
Kui minu vanemad oma karjääri alustasid, tähendas töökoha saamine enamasti lihtsalt töökohale suunamist. Omandasid mingisuguse hariduse ja sind suunati kuhugi ametisse. Tööle asudes teati, et kui kõik hästi läheb, on see enam-vähem eluks ajaks, pensionini vähemasti. Paljud on selliselt ka elanud. Ma tean mitut inimest, kes on täna pensionieelikud ja töötanud ühel ametipostil paar-kolmkümmend aastat. See oli selle aja normaalsus.
Samal ajal tean ma ka paljusid endaealisi ja pisut vanemaid inimesi, kes on töötanud ühes ettevõttes võib-olla kümmekond aastat, kuid ei ole oma tööga rahul. Nad nurisevad ja ohkavad, ootavad iga reedet ja puhkusepäeva nagu vabastavat õnnistust, loodavad vaikimisi, et äkki tuleb parem pakkumine või muutub töökeskkond kuidagi iseenesest paremaks. Igaühe jaoks ei ole muutused ühtviisi kerged.
Oli aeg, kus minagi arvasin, et iga viie aasta tagant töökoha vahetamine näitab püsimatust või vähemasti ebalojaalsust oma tööandja suhtes. Eksisteeris selline illusioon, et kui on tekkinud sünergia tööandja ja töötaja vahel, siis seda hoitakse vastastikku. Kui tekib rahulolematus, siis see arutatakse läbi, leitakse lahendused ja töötatakse edasi.
Praegu ma enam nii ei mõtle. Esiteks ei ole ma enam piisavalt naiivne uskumaks, et inimesed päriselt omavahelisi arusaamatusi läbi arutaks. Enamasti kiputakse ikka vaikima, alla neelama ja käega lööma. Teiseks olen aru saanud, et liiga kaua ühes kohas olemine võib lukustada inimese oma mugavustsooni, kus arenguid enam ei toimu, ei isiklikult ega tööalaselt, ja kulgetakse vanas rütmis lihtsalt tasakesi edasi. Raske uskuda, et selliselt kulgedes väga pikalt õnnelik saaks olla. Üks osa inimloomusest on vajadus tunda põnevust, olla huvitatud millestki, et ikka „silmad säraks“.
Iga uus põlvkond toob endaga kaasa uuendusi. Üks selliseid, mida praegu toovad värsked elluastujad, on uus suhtumine töösse. Olen õppinud, et töö ei ole elu, vaid on elu ja sellest ühe osa moodustab töö. Ei elata enam end ühele tööle pühendades, vaid pühendutakse iseendale selle igavesti muutuvas vormis ja leitakse endale parasjagu sobiv töö. Uus avastus iseendas võib vabalt kaasa tuua teekonna uuele ametikohale. Üha enam ei pea mitte inimene tõestama, et ta on väärt oma töökohta, vaid tööandja, et on väärt oma töötajat.
Tegelikult ei otsi ka kaasaegne tööandja enam klassikalist töötajat, kes tuleb hommikul ja läheb õhtul. Peaaegu iga ametikoha puhul kehtib eeldus, et nutiajastule kohaselt on igal töötajal taskus nutitelefon, juurdepääs internetile ja võimekus käigu pealt kiireloomulisele e-kirjale vastata.
Pidevad enese-, õnne- ja rahuloluotsingud hakkavad määratlema meie ühiskonda aina enam. Uus põlvkond ei otsi üht sooja tooli, kus kuni pensionini tiksuda, püüdes rõõme sellest vähesest ajast väljaspool tööd, vaid otsitakse tööd, mis oleks osa rõõmust. Üha enam saab oluliseks paindlikkus ja individuaalne lähenemine. Aina tähtsam on raha teenimise kõrval eesmärgi teenimine. Me tahame maailma muuta ja parandada, mitte lihtsalt selles elada.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised