8.8 C
Rapla
Reede, 24 sept. 2021

Tundesõnadest Eesti moodi

Helerin Väronen

Kaereperes alustas viiendat hooaega külaülikool ja esimese loengu pidas Eesti Keele Instituudi vanemteadur Ene Vainik, kellelt eelmisel aastal ilmus raamat „Eesti tunded. Sõnaportreed“.

Loengu teema oligi tunnetest, kandes pealkirja „Tunda tundeid Eesti moodi“. Külaülikooli partner on ERR Raadio Ülikool, nii et loeng salvestati ja on hiljem järelkuulatav.
Vainiku uurimisteema on olnud 15 aastat tundesõnavara, ta on otsinud vastuseid küsimustele, milline on keele roll emotsioonide ja tunnetega toimetulekuks ja mida räägib keel eestlaseks olemisest.
Algatuseks tegi Vainik hüppe kaugesse minevikku. Meie kirjakeel saab varsti 800-aastaseks ja esimesi eestikeelseid fraase võib kohata Henriku Liivimaa kroonikas. Seal on ka lause, mis viitab sellele, kuidas eestlased väljendasid kahjurõõmu.
Ammusest ajast on säilinud veel isikunimed, mis viitavad tunnetele. Näiteks sõnatüvi ‘lemb’ tänapäeval nii otseselt tundetähenduses kasutuses pole, kuid see elab edasi niisugustes sõnades nagu lemmik või teatrilemb. Tundeid märgati ka vanasti ja neid peeti piisavalt tähtsaks, et inimesi nende järgi nimetada.
Tunnete peale hakkas Vainik mõtlema siis, kui ta 90-ndate aastate lõpul omandas teise kõrgharidusena psühholoogiat. Seal pidi oma tundeid sõnastama, kuid sageli ei olnud midagi öelda või vastati, et eesti keeles pole selle jaoks sõnu. Vainikul tekkis küsimus, kas tõesti pole piisavalt sõnu tunnete kirjeldamiseks.
On seisukohti, et keel pole võimeline edasi andma seda, mis on tähtis. Nihilistlikes lähenemistes leitakse, et keel pole mitte kommunikatsioonivahend, vaid barjäär. See, mis loeb, on hoopiski hääletoon. Selline mõte on keeleteadlase jaoks intrigeeriv, nii et Vainik otsustas korraldada katse saja inimesega ja kaardistada tundesõnad, mis on eestlaste teadvuses kõige kättesaadavamad. Tulemus oli see, et kõige enam ja esimeste seas nimetati selliseid tundeid nagu viha, armastus, rõõm ja kurbus.
Teadmised tundesõnadest jagunevad põhitasandi ja spetsiifilisemateks teadmisteks. Põhitasandi sõnu õpitakse esmaselt, ülejäänud tundesõnad on spetsiifilisemad. Tundesõnu on eesti keeles vähemalt 300, nii et sõnadest puudu ei tule, kuid millegipärast pole need käepärased.
Vainik leiab, et inimesed peaks rohkem oma tunnetele tähelepanu pöörama, neid teadvustama. Samas emotsionaalse nihilismi arvates oleks parem, kui inimesel emotsioonid puuduks või neid oleks vähe. Palju lihtsam oleks elada, kui ei tunneks häbi, ängistust, viha või esinemishirmu, kuid kui neist loobuda, peaks loobuma ka õnnest, armastusest, tänutundest, heldimusest. Tunded kuuluvad paratamatult inimeseks olemise juurde.
Keele suhtes tuleb olla aga teadlik ja osata märgata, kuidas see meid mõjutab. Näiteks suunatakse meie mõtlemist metafooride kaudu. Iseenesest pole metafoorides midagi halba, kuid me peaks teadma, kuidas need väljenduvad. See on mõjus vahend retoorikas, kus on vaja kuulajaga hämada.
Vastukaaluks nihilistlikele lähenemistele on olemas positiivsed lähenemised nagu konstruktivism, mis tähtsustas keele rolli. Keel kujundab reaalsust, sa oled see, mis sa räägid, nii et rääkides tuleb keskenduda positiivsele.
Kuidas on aga tunda eesti moodi? Sõnal ‘tundma’ on lausa 11 alltähendust. Tundmine on mitmekesine ja seda annab koondada neljaks põhiliseks haruks: aistitav kehasignaal, hingeseisund, äratundmine ja intuitiivne taju.
Loengu mõte oligi aktiveerida äratundmist, tunda tundeid ära, kui need esinevad. Vainik sõnas, et kui me tunneme tundeid eesti moodi, siis on see meie jaoks enamat kui lihtsalt sildid. Need kätkevad endas eelmiste põlvkondade kogemusi, me ei ole neid ise välja mõelnud, vaid omandame keelt õppides.
Kui nimetame oma tundeid vanade tundesõnadega, seome end eelmiste põlvede ja nende pärandiga. Me kõik pärineme ellujääjatest ja keel ning sõnad, mida nüüd kasutame, on kuulunud ellujääjatele. Ja osa tundesõnu on väga-väga vanad.
Vainikult küsiti, mida teeb meie keelega see, kui me sotsiaalmeedias „laigime“ ja emotikone oma emotsioonide väljendamiseks kasutame. Vainik vastas, et see näitab vajadust oma tundeid näidata ja loodetavasti ei tee see keelega midagi.
Kuidas aga õppida oma tundeid sõnastama, millest alustada? Vainik vastas, et seda tuleb teha maast-madalast. Lastega tuleb rääkida nii, et tunnetele pööratakse tähelepanu, nimetatakse neid. Tüdrukutega suheldes me kasutame tundesõnu, kuid poistega räägitakse rohkem sündmustest, põhjustest ja tagajärgedest, kuid mitte kaasnevatest tunnetest.
Kuulajate hulgast toodi välja, et inglise keel on patriarhaalne keel, sõna man tähistab nii inimest kui ka meest, eesti keeles on inimene aga sooneutraalne sõna. Hierarhiline ühiskond on keeles siiski talletatud, paljud tundesõnad tuginevad patriarhaalsele ühiskonnakorraldusele, kus on isandad ja alluvad. Isand aga viitab isasele isikule.
Lõpetuseks sõnas Vainik, et kõige tähtsam tunnete ja tundesõnade puhul on see, et meil oleks inimene, kellega sellistest asjadest rääkida.

 

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised