15.5 C
Rapla
Reede, 12 aug. 2022
spot_imgspot_img

Vastja külas näeb üdini musti Ayam Cemani kanu

Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.

Pisike Vastja küla Kehtna vallas meelitab kauni looduse ja vaikusega. Kolm aastat tagasi tundsid Hannes Välja ja Kaire Saagpakk oma tänase kodu õuele sõites kohe autost välja astudes ära, et just siia nad paigale jäävad.

Paari aasta jooksul on talus endale koha leidnud ka hulk kanu, vutte ja küülikuid.
Kõige lähem naaber asub nii umbes kilomeetri kaugusel. Maja ümbritsevad kõrged puud ja peale koera haukumise palju muud kuulda polegi. Kass istub idülliliselt akna taga ja piilub maiuspala lootuses vargsi tuppa. Kaire palub mul paar minutit oodata, kuni Hannes koju jõuab. Tema olevat pere kanaekspert.

Süsimustad kanad

Kanad võeti peaaegu kohe pärast pere sissekolimist. Tänaseks on suleliste kamp umbes 40-pealiseks kasvanud. Teri nokkides moodustavad nad üsna kirju vaatepildi. Kanu on igas värvitoonis valgest süsimustani.
Hannesel on pikk kanade pidamise kogemus ja nii tuli otsus linnud uude koju tuua pikalt mõtlemata. „Seal ei olnud mingit küsimustki,“ ütleb ta. Sisulise poole pealt oli kanade pidamisest perel hea ettekujutus olemas. Sellele lisab Hannes aga muheledes, et väikestes asjades on alati midagi uut õppida.
Kanakarja kõige silmapaistvamad liikmed on kolm süsimusta Ayam Cemani tõugu isendit. Tegemist on ühe tõeliselt haruldase ja eksootilise kanatõuga. Algupäraselt on Ayam Cemani kanad pärit Indoneesia Jaava saarelt. Euroopasse tõi nad 1998. aastal taani aretaja Jan Steverink.
Kanadele on omistatud müstilisi võimeid ja neid on kasutatud nii meditsiinis kui ka ohverdamisega seotud rituaalides.
Mis neid siis teistest nii palju erilisemaks teeb? Ayam Cemani kanad on süsimusta sulestiku, harja ja lokutite, noka ja keele ning varbaküüntega. Nende kanade liha, luud, siseelundid ja isegi veri on nii tumedad, et ka need paistavad mustana. Kontrastiks kõigele eelnevale on aga nende munad heledad ja roosaka alatooniga. Mune saab pererahvas soovijatele näidata. Kanade liha proovimiseni nad veel jõudnud ei ole.
Kanade saamislugu on üsna omapärane. Nimelt tellisid nad munad Inglismaalt. Seal pandi need Eesti poole teele ning kättesaamisel pani pere need inkubaatorisse, kust hiljem kaks kana ja kukk välja tulid. Tegelikult on neid linde mõningal määral ka Eestist saada, kuid siinsed hinnad on väga krõbedad. Eelmisel aastal küsiti ühe kana eest kuni 200 eurot.
„Nimetame neid hevikanadeks,“ ütleb Hannes naljatades. Just selliste kanade võtmise peamine põhjus oligi nende omapärane välimus. Hannes teab rääkida, et tõug on Euroopas viimasel ajal populaarsust kogunud. Otseselt müügi eesmärgil pere neid ei võtnud, kuid eks tulevik näita, mida nendega peale saab hakata.
Kaire ütleb, et tavaliste kanadega võrreldes on nad natuke leebemad ja rahulikumad. „Üsna sülelinnud,“ kirjeldab ta neid naljatades.
Tihtipeale kimbutavad loomapidajaid ka talu ümber elavad metsloomad. Sel aastal on perel õnneks läinud ja rebased ning kullid kuigi palju kahju pole teinud. „Rebane käis põhimõtteliselt selja tagant,“ meenutab Hannes. Nüüd aitavad teda eemale hoida nii koer kui ka liikumisanduriga valgustus. Kevadel, kui metsloomad on kõige aktiivsemad, hoidis pere oma linde kinni. Nii õnnestus neid ka kullide eest kaitsta.

Sametpehmed küülikud

Külaskäigu ajal saab Hannes telefonikõne seoses vuti haudemunadega. Selgub, et perel on plaanis mõned vutid juurde võtta. Ka praegu on kuudis peidus mõned vutid, kes on veidi pelglikud. Pererahvas ütleb, et vuttidele meeldib, kui neil on koht, kuhu peitu minna.
Vuttide kohta on Hannesel huvitavat infot jagada. Nimelt on tegemist väga rutiini armastavate lindudega. Kord ei õnnestunud mehel tavapäraselt tootjalt sööta osta. Vutid pidid seega leppima harjumuspärasest erineva söödaga. See oli nende jaoks niivõrd vastuvõetamatu, et terve nädala keeldusid nad munemast. Alles nädala pärast olid nad uue söödaga harjunud ja hakkasid jälle usinasti munema. Vuttidele lihtsalt meeldib, kui kõike tehakse alati samamoodi.
Kohe lindude aediku kõrval uudistavad möödujaid küülikud. Osa puuride peale on sätitud toredad nimesildid. Seal on teiste seas näiteks Jänksu, Viktor, John, Mildred ja Miina. „Nimed on neil, keda ei sööda,“ selgitab Hannes. Pere põhiline nimede andja on ikka Kaire. Ta ütleb naerdes, et mõnikord tuleb nimi kohe jänesele otsa vaadates. Hannes lisab, et nendega, kes pere nii-öelda lemmikloomadeks ei jää, nad väga tihedaid sidemeid ei loo.
Esimesena torkabki silma Miina. Ta on uudishimulik ja üsna kogukas. Hannes räägib, et täiskasvanuna kaalub ta 10-12 kilogrammi. Puuri ukse avamisel ei tõmba ta kõrvu hirmunult peadligi, vaid uudistab uusi inimesi üsna julgelt. Kaire ütleb, et kuna ta on kõige näljasem, on ta ka alati varmas uurima, ega keegi süüa pole toonud. Puuriust järelevalveta kauaks lahti ei tasu aga jätta, sest pikapeale kasutavad küülikud põgenemisvõimaluse muidugi ära.
Nii mõnigi küülik on aja jooksul puurist välja saanud. Lootusetu see olukord ei ole, sest söögiämbri krõbistamisel tulevad nad peagi oma peidukohast välja. Söögile küülik vastu panna ei suuda.
Pere kõige esimene küülik oli aga Jänksu. Ta jäi ühel linnas elanud perekonnal üle. „Kui me juba maal oleme, las ta siis olla meil,“ meenutab Hannes oma tollast mõttekäiku. Kanadega oli mees juba varem tuttav, aga küülikud olid midagi uut.
Hetkel on peres kokku 27 küülikut. Osa kasvatatakse liha ja teisi naha pärast. Reksküülikud on tuntud oma sametpehme kasuka järgi. Harva juhtub, kui pesakonna kõik pojad on täpselt ühte värvi, justkui oma ema suust kukkunud. Aga just selline nelja pojaga pesakond ühest puurist vastu vaatab. Hannes võtab lahkelt ühe poja ka välja ja nii avaneb võimalus oma käega proovida, kui imepehme tema karv on.
Kuna küülikukasvatus sai suurema hoo sisse alles sellel suvel, ei ole pere veel nende realiseerimiseni jõudnud. Esialgu plaanivad nad küülikunahkadest ise midagi valmistada.
Nimetutes puurides on pererahva sõnul veel mõned orvud. Alles kaks nädalat tagasi tulid pere juurde valge ja must küülik, kes Tartu kandis taas kord üle jäid. Juhuslikult pere juurde sattunud loomi on üsna palju. Samal ajal räägib Kaire, et neil on endal praegu üks kukk üle. Tegemist on tubli ja ilusa karjajuhiga. Paraku on ta nii suur, et trambib kanad ära. Kaire karjajuhti supiks teha ei tihka ja nii otsivadki nad talle uut kodu.

Ikka tasa ja targu

Vastja küla kant oli Kairele juba lapsepõlvest tuttav. Naise vanaema ja vanaonu on tema tänasest kodust umbes kaheksa kilomeetri kauguselt pärit. „Mina veetsin kõik oma suved siin,“ ütleb ta.
Ühel hetkel sai perel linnaelust küllalt ja nii asutigi endale maja otsima. Lugusid aastatepikkustest otsingutest perel rääkida ei ole. „Meil läks hästi lihtsalt,“ ütleb Kaire. Nad sõitsid oma tänase kodu hoovile ja said kohe aru, et see koht tuleb ära osta. Maja eelmised asukad olid õigel ajal aru saanud, et enam ei jaksa suure majapidamise eest hoolt kanda. Nii oli maja ka üsna heas seisukorras. Eks kõige raskem ongi maale kolimise juures leida maja, mis ei ole hooletusse jäänud. Väikest viisi on pere oma elamist uuendanud.
Ka naabrid on Vastja külas toredad. „Nende kõige suurem voorus on see, et nad on kaugel,“ ütleb Kaire naerdes. Pere hindab privaatsust ja seda on nende majapidamisel täpselt parasjagu.
Elukohavahetus läks sujuvalt, sest perekond teadis, kuhu ta tuleb. Suuri üllatusi nad kogenud ei ole. Kaire leiab, et kui käed-jalad on otsas ja mõistus peas, siis midagi keerulist maal elamises ei ole.
Loomade suhtes on perekond aga üsna praktiliselt meelestatud. Nad on toredad ja nad aitavad pere söögilauda rikastada. Üleliia palju tööd nendega aga olla ei tohiks. Seetõttu ei plaani nad ka kanatõugude valikut suurt rohkem laiendada.
Unistada võib ju alati ja nii heietabki Hannes mõtet lammastest. Nende jaoks on aga juba omaette hoonet vaja. Seda esialgu võtta ei ole ja enne selle ehitamist vajab pere elumaja natuke tähelepanu. Alles siis saab lammaste peale mõtlema hakata.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised