10.6 C
Rapla
Laupäev, 18 sept. 2021

FOTOD: Kellade hingeelu tunneb hästi Märjamaa kellassepp Mihhail Karpenko

Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.

Märjamaa valla raamatukogu kodulootoas saab uudistada Mihhail Karpenko kellade kollektsiooni. Vaatamist on garanteeritud tükiks ajaks. Karpenko ütleb, et kellasid ta üle ei lugenud, aga neid võib olla näitusel umbes 160. Peamiselt on uudistamiseks laua- ja seinakellad. Neid on mõistagi kõikvõimaliku väljanägemisega. On suuri ja väikeseid, lõbusa välimusega ja klassikalisi.

Kellassepp räägib, et näitus pandi kokku võrdlemisi ootamatult. Tegelikult oli tal plaanis eksponeerida Ukraina raha. Ta on nimelt isa poolt Ukraina päritolu. Ootamatult vabanes raamatukogus ruum, kuid rahatähtede kokku korjamine ei õnnestunud nii sujuvalt, kui loodeti. Selle asemel pani kellassepp kokku näituse oma kellade kollektsioonist.
Kohtume Karpenkoga tema töökojas Märjamaal. Sisse astudes on kohe selge, et kellasid on mehel hulga rohkem, kui näitusel uudistada saab.
Tema väikese töökoja seintel on vähe tühja pinda. Enamik sellest on täidetud kelladega. Päris oma töökoda on Karpenko Märjamaal pidanud umbes 15 aastat. Huvi kellade ja mehhaanika vastu sai ta kaasa aga lapsepõlvest.
Nimelt oli Karpenko isa legendaarne kellassepp, kes tegutses Raplas. Isa kõrval õppis ka poeg kuuekümnendatel kellassepa ametit. Karpenko ütleb, et teda huvitab kellade juures kõige enam mehhaanika. Õppimiseks on kõige paremad äratuskellad. Need on piisavalt odavad, et kui lootusetult katki lähevad, ei ole kahju neid ära visata. Alles siis, kui äratuskellade hingeelu selgeks saanud, võib asuda tasku-uuride ja käekellade kallale. Kõige keerulisemad on Karpenko sõnul peened naiste käekellad.
Kutselist kellasseppa Karpenkost mõnda aega ei saanud. Pigem oli see hobi, mille kallal ta kodus õhtuti nokitses. Selle asemel pidas mees mitmeid teisi ameteid. Ta oli näiteks lukksepp autobaasis, töötas maaparanduses ja sõitis taksot. Vahepeal oli ta aga kolm aastat armees. Lennuväes teenimine tähendas, et seal veedetud aja jooksul sai ta päris mitmetes paikades viibida.
Karpenko meenutab, et ka armees olemise ajal parandas ta kellasid. Ülemus oli kuskilt mehhanismid saanud ning tema ülesandeks jäi korpuste valmistamine. Kokku sai neid 40 tehtud. Kõik need läksid aga ülemuse kätte, kes neid vastavalt vajadusele edasi kinkis. Karpenko ütleb, et oleks hirmsasti ühte kella ka endale tahtnud. Paraku see ei õnnestunud. Ta lisab, et näeb teinekord laatadel neid kellasid, aga siiani ei ole hammas neile peale hakanud.
Oma kellakollektsiooni hakkas ta looma juba varakult. Sellesse ei kuulu paraku just kuigi palju isa kellasid. Elu läks nii, et enamik neist läksid pärast isa surma kaotsi. Sellest on mehel kahju, sest isal oli palju ilusaid kellasid. Ta räägib, et tol ajal olid kellad nii odavad, et nende kogumine oli palju lihtsam. Tal on alles näiteks kaks käekella, mille isa talle kunagi kinkis. Samuti on tema kogus vanaisa mälestusena üks kell esimese vabariigi ajast.
Palju tal kellasid kokku on, Karpenko öelda ei oska. Keegi pole neid kunagi üle lugenud ja osa neist on kastidesse ära paigutatud. Mees usub, et kui käekellad ja tasku-uurid ka sisse arvestada, on see number ilmselt üpris suur.
Oma lemmikuteks peab Karpenko aga käokellasid. Need on tema töökoja natuke varjulisemas kohas ja igaüks neid ilmselt esimese hooga ei märkagi. Just nagu tellitult hakkab üks neist kukkuma. Üks kelladest nimelt teeb iga veerand tunni tagant häält. Karpenko tellis need oma tuttava kaudu Saksamaalt Baierimaalt. Ta teab rääkida, et kui Saksamaal inimestel tööd polnud, hakkasid nad käsitsi kellasid valmistama. Nii ongi valminud keeruliste kaunistustega puidust käokellad, mis nüüd väikese töökoja seintele värvi annavad.

Oma töökoda Märjamaal

Kellassepp meenutab, et tema kodu asus nooruspõlves täpselt Rapla südames, tänasel keskväljakul. Miks siis rajas ta oma töökoja hoopis Märjamaale? Raplas oli tollal palju kellasseppi. Lisaks tema isale töötasid Raplas veel legendaarne Hermann Kiitsak ja ka täna tegev Aime Mahlapuu. Ka Karpenko kaks nooremat venda õppisid isa käe all sama ametit. Nii tekkiski olukord, kus väikeses linnas tegutses samal ajal 5-6 kellasseppa. Mõistagi polnud seal enam järgmise kellassepa järele vajadust.
Märjamaal oli aga vaba pind olemas. Karpenko mõtles järele ja otsustas end FIE-ks vormistada. Tänaseks on sellest otsusest umbes 15 aastat mööda läinud. Esmalt parandas ta kellasid maja vastaspoolel. Seejärel kolis sinna, kus tänagi töökoda asub. Karpenko räägib, et maja on mitmete omanike vahel ära jagatud ja just selle majaosa omanik pakkus välja mõtte pind välja osta. Pärast järelemõtlemist just nii tehtud saigi. Väikestviisi on ta aastate jooksul oma ruume remontinud ja suurendanud. Ka praegu on seal veel ruumi, kuhu laieneda.
Mees nendib muheldes, et kui teised lubavad kellassepa ametit pidada pensionini, siis tema teeb seda surmani. Samal ajal luges ta oma poegadele sõnad peale, et kellassepa ametiga rikkaks ei saa. Ta tunnistab, et tervis ei ole enam see, mis ta varem oli, ja töökojas veedab ta just nii palju aega, kui parasjagu jaksu on. Ainult kodus istuda ta aga ka ei tahaks. Töökoda pakub vaheldust ja võimalust seal käivate inimestega juttu puhuda.
Karpenko ütleb, et kui rikkis kell tema kätte tuuakse, saab ta üsna kohe aru, mis sellel viga on. Eks esimene ja kõige loogilisem probleemide tekitaja on tühi patarei, mis välja vahetamist vajab. Mees näitab seadeldist, millega ta kontrollib, kas patarei on täis.
Juhul kui aga patarei on korralik, on asi milleski muus. Kellassepp räägib, et katkise hammasratta suudab ta veel ära parandada. Eeldusel, et katki ei ole kuigi palju hambaid. Puruks läinud vedru teeb aga asja keerulisemaks. Tihtipeale ongi suurim probleem varuosade leidmine. Mõistagi ei sobi igale kellale samad jupid. Nii seisavadki mõned kellad kaua Karpenko töökojas, kuni ta neile sobivaid varuosasid leida püüab.
Tõsiasi on loomulikult ka see, et nii mõnigi kell jääbki parandamata, sest vajaminevaid juppe ei õnnestugi kuskilt leida. „Kui ei saa, siis ei saa,“ ütleb ta lihtsalt.
„Mulle meeldib parandada vanu kelli. Ma tahan nende mehhaanikat näha,“ räägib Karpenko. Ta näitab üht väga vana puidust kella. Selle metallist mehhanism on käsitsi viilitud. Ta meenutab, et on kord isaga kaasas käies näinud ka puidust mehhanismiga kella. Isa soovis seda endale, aga klient ei soostunud sellest loobuma.
Veel meeldivad kellassepale suured ja keerulised põranda-kappkellad. Suurt kella keegi tema töökotta tooma ei hakka ja nii käib mees ise inimeste kodus neid parandamas.
Samal ajal pelgab ta aga veidi väga moodsaid ja keerulisi tänapäevaseid kellasid. Kvaliteetsed Šveitsi kellad on teinekord niimoodi valmistatud, et ainuüksi patarei vahetamiseks on vaja teada koodi.

Tänapäeva kell visatakse ära

Karpenko tõdeb, et suurt tunglemist kellassepa juurde ei ole. Kuu algus ja lõpp on vaiksemad. Eks suurem sagimine käib ikka palga- ja pensionipäevade aegu. Samas ei saa ka öelda, et tänapäeva inimene üldse kellasid hinnata ei oskaks.
Võiks ju arvata, et kellade väärtus on uue generatsiooni jaoks väiksemaks muutunud. Peaaegu igaühe taskus on mobiiltelefon, mis igal hetkel õiget aega näitab. Seda rõõmustavam on kuulda, et tegelikult satub kellassepa juurde ka omajagu noori inimesi. Tihtipeale leiavad nad pärast vanavanemate lahkumist mõne vana kella, millele siis uut hingamist soovivad anda.
Karpenko räägib, et tema jutule tullakse teinekord väga huvitavate kelladega. Loomulikult tahab kellassepp nii mõnegi endale osta ja kollektsiooni lisada. Mees aga tõdeb, et ega neid ei soostuta alati ära andma küll. Tema kodukohas Märjamaal on üks vana äratuskell, mida Karpenko endale tahaks. Seda ei anna enam parandada, kuid omaniku jaoks on see tema vanaisa mälestus.
Samas on muidugi inimesi, kes ise oma kellad Karpenko hoole alla toovad. Nii ei lähe kell vanade asjadega koos kaduma. Seda täheldas mees just eriti siis, kui läksid liikvele jutud näitusest.
Mõistagi on tänapäeva kellad natuke teisest puust, kui nende eelkäijad. Karpenko räägib, et kvaliteet on seinast seina. On väga korralikke ja kvaliteetseid. Näiteks Q&Q kellasid julgeb ta kiita. Samal ajal on turul ka muidugi tohutult odavaid plastist kellasid, mille parandamisel suurt mõtet ei ole. Nendega kehtib pigem loogika, et kui kell enam ei käi, tuleb see ära visata ja uus asemele vaadata.
Tänapäeval on kell Karpenko sõnul kõigest ajanäitaja. Kunagi oli see aga midagi enamat. Ta mäletab veel tasku-uure, mis spetsiaalse kapsli sisse käisid. Seest olid need vooderdatud sametiga, et karp hõbedast kella ei kriimustaks. Juba ainuüksi see liigutus uur püksi- või vestitaskust välja võtta omas kuidagi suuremat tähendust. Tänapäeval ei ole kell tihtipeale enam nii väärtuslik.
Nüüd peabki Karpenko plaani oma tegevust kokku tõmmata. Veel saab tema juures parandada meeste kellasid. Kellassepp mõlgutab aga mõtteid tulevikus ainult suurtele kelladele keskenduda.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised