3.4 C
Rapla
Esmaspäev, 20 sept. 2021

Elu võimalikkusest maal

Helerin Väronen

Vahel mõni teema sütitab mind väga ja tekitab pahameelepuhangu. Mõni aeg tagasi ilmus Delfis Barbi Pilvre artikkel „Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele“. Nüüdseks on Pilvre oma blogis küll vabandanud nende ees, kes lugesid artiklist välja asju, mida ta kindlasti ei mõelnud. See vabandus ei tee aga olematuks tema artiklit ja halb maik jääb siiski.
Oma artiklis kirjub Pilvre näiteks, et suured kaubanduskeskused on need, mis elu maal välja suretavad. Tahan vastu vaielda! Elu maal suretavad välja needsamad inimesed, kes on võimul ja kelle tegevuse või tegevusetuse tagajärjel suletakse maapiirkondades lasteaiad, koolid, apteegid, postkontorid, bensiinijaamad, perearstikeskused, poed, raamatukogud.
Muidugi on inimesi, kes kodukoha poe asemel võtavadki ette sõidu lähimasse kaubanduskeskusesse, kuid maal elab väga palju inimesi, kelle jaoks maapood on ainus lahendus. Paljudel vanainimestel pole autot, lähedased elavad sageli kaugel, kuid süüa on ju vaja. Ja mida teeb see maal elav muidu kaubanduskeskuses ostleja siis, kui näiteks pühapäevaseid pannkooke tehes saavad munad otsa? Sellepärast ei ole ju mõtet sõita paarikümne kilomeetri kaugusele.
Oma blogipostituses sõnab Pilvre, et millegipärast käivad väga paljud inimesed tööl välismaal või linnas ja noored tulevad maale vaid nädalavahetustel ning suviti. Huvitav, kas ta ise on üritanud maal tööd leida? Püsivat, sellise palgaga, mis võimaldaks hästi ära elada. Kui ikka tööd kodukandis pole ja kõik eluks vajalik linna viiakse ning teed on ka sõidukõlbmatud, siis tegelikult ei ole siin imestada midagi, et oma stressi suitsu ja alkoholiga maandatakse.
Muidugi on linnas mugav elada, kõik eluks vajalik on sisuliselt jalutuskäigu või lühikese autosõidu kaugusel. Suurema osa oma elust olen elanud maal ja ma siiski jätkuvalt unistan sellest, et kunagi saan seal elada taas pidevalt, mitte vaid nädalavahetustel või suviti. Ma unistan sellest, et saabub aeg, kui ma ei kuule kodus naabrite trampimist ega nende koera kiledat haukumist. Ma unistan ajast, mil mu ümber on palkseinad, mets ja heinamaa, mitte kiviseinad, tuhm tänavavalgus ja tume asfalt.
On tekkinud suhtumine, et maale jäävad vaid nõrgad, tõesti see külapoe taga olev kamp. Kuid tegelikkuses nõuab maal elamine raudseid närve, vaimset vastupidavust ja tugevaid käsi. Ja seda aasta ringi. Ning tasub meeles pidada, et me juured on maas, meie pärimus tuleb maalt ja sealt pärinevad väärtused ja talupojatarkus, mis säilivad alati.
Minu lapsepõlv möödus tibude ja kasside seltsis, lisaks veel vahepeal sead ja lambad. Ehitatud sai onne ja niisama metsas kolatud. Õue peal mängisime sõpradega sulgpalli ja erinevaid tagaajamismänge. Meie lapsepõlvemaa oli suur ja avastamisrõõmu leidus igas päevas. Kui aga aina rohkemad koolid ja lasteaiad maapiirkondades kinni pannakse, siis saavad sellist lapsepõlve nautida vähesed. Leitakse, et maal elamise võlud ei kaalu üles seda närvidekulu, mis läheb linna tööle, kooli, lasteaeda sõiduks.
Ma siiski loodan, et minu järeltulijatel on kunagi maavanavanemad, kes elavad keset metsi, käsikäes loodusega, kuid samas oleks kõik eluks vajalik neile mõistlikul kaugusel olemas.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised