15.5 C
Rapla
Reede, 12 aug. 2022
spot_imgspot_img

Nii need jõulud vanasti tulid

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

On jõulukombeid, mis on säilinud läbi aja, kuid paljud vanarahva jõuluaegsed kombetalitused on meil meelest läinud. Üks koht, mis tutvustab ammust jõulukombestikku, on Sillaotsa talumuuseum Velisel.

Sattusime muuseumi päeval, kui seda külastasid Pärnu-Jaagupi põhikooli esimese klassi lapsed. Muuseumipedagoog Liivi Miil näitas parasjagu, kuidas rehepapp välja nägi ja tutvustas, milline oli selle roll jõulukommetes. Rehepapp oli esimene lõikusvihk, mis hoiti alles justkui pandiks tulevasele heale lõikusele. Miil näitas koos väikese abilisega, kuidas vanasti sulane pidi ukse taga küsima, kas on luba jõulud sisse tuua. Peremees koos rehepapiga vastanud, et tulgu ise ja toogu jõulud ka kaasa. Sulane küsinud veel, mitmeks päevaks tulla võib ja kas ikka rasvast verivorsti ka saab. Jõuludeajal oli ja on seniajani kombeks rohkelt süüa ja juua ning vanasti pakuti söögipoolist ja keelekastet ka rehepapile.
Peale kehakinnitamise mängiti jõuludel mitmeid mänge. Kui lapsed kuulsid, et ka nemad saavad omaaegseid jõulumänge proovida, läbis tervet ruumi vali rõõmuhõise. Tegelikult küll ei tohi jõulude ajal lärmi teha, kuid esimene mäng tekitas lastes siiski elevust, mis tõi kaasa valjema hääle. Mäng oli „Kingsepa silma pistmine“ ja selle eesmärk oli saada vastasmängija õlgedest tehtud mehike kepilöögiga pikali.
Vanasti oli nii, et kui käes oli jõulu esimene püha, siis külas ei käidud. Aga vahel ikka juhtus keegi just siis külla ja Miil näitas, mis sel puhul teha tuli. Naisterahva külaskäik tähendas veel eriti halba ja selle ärahoidmiseks tuli talle pastlad kaela riputada. Pastelde puudumisel tuli aga soola või tuhka talle jalalabale raputada. Seniajani on vanemas põlvkonnas püsima jäänud arvamus, et uuel aastal ei tohi esimene heasoovija olla naine, see toovat õnnetust.
Veel enne muuseumi enda jõulusoku saabumist muudeti laste õpetaja jõulusokuks, tõmmates talle raske pahupidi mantli selga. Jõulusokk pidi ringi käima, häid jõule soovima ja kõiki puksima. Ja siis oli ukse taga kosta kopsimist. Tulija oli muuseumi varahoidja Jüri Kusmin, kes oli jõulusokuks muutunud.
Lapsed tervitasid jõulusokku lauluga „Sokukene“. Sokk rääkis, et tal on pühadeajal palju tööd, küll käis ta haavikuemanda juures ja ajas porodega võidu. Lapsed olid täiesti teadlikud, kes on haavikuemand, kes porod ja kus nad elavad. Sokk Jüri lisas juurde, et seal porode juures oli sügav lumi, kuid mida siiapoole tulla, seda vähem seda oli, ei saa siin ei kelgu ega saaniga sõita.
Jõulusokk ei olnud aga tulnud tühjade kättega. Nii ilmusid ta kotist välja pakk õpetajale ja lastele. Õpetaja laulis paki lunastamiseks laulu koos lastega ja vastas veel ühele mõistatusele. Oma paki lunastasid lapsed lauluga „Päkapikk“ („Kes elab metsa sees“).
Miil rääkis, et kui kätte jõudis jõulu teine püha, võis vanasti juba ka külas käia. Seda tehes aga mängiti tihti mängu „Jõulupoisid“. Õlgedest tehtud nuutidega anti pererahvale naha peale, soovides samas neile head tervist ja häid jõule. Samuti oli populaarne mäng „Passi löömine“, kus õlgedest nuute kasutati. Õiges mängus vehitakse nuudiga seni, kuni sellest on alles räbalad, kuid seekord seda võimalust lastele ei antud.
Üleannetute küllatulijate seas oli tihtipeale ka keegi karuks riietatu, kellel oli taltsutaja kaasas. Vaatamata sellele, et „karu“ hoiti keti otsas, tegi ta ikka pererahva juures pahandust, näpistas, ajas voodeid sassi ja tõmbas sahtleid välja.
Lastele paistsid vanaaegsed mängud vägagi meeldivat ja nendega jätkati ka pärast seda, kui kehakinnituseks oli õunakooki ja sooja teed söödud-joodud.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised