Katri Reinsalu / fotod: Siim Solman.
Gabriel Vodolaztšenko on 19-aastane Vana-Vigala noormees, kes pälvis Eesti Loomakaitse Seltsi 2017. aasta loomasõbra tiitli.
Oma esimese hoolealuse leidis ta kõigest 13-aastase poisikesena veelombist. Peagi sai selgeks, et just loomadega tegelemine ongi Gabrieli südamesoov. Nii sündiski varjupaik „Gabrieli loomade elu“, mille eestvedamise eest tunnustas Gabrieli heategevusliku kampaania raames tuntud loomaaktivist Kertu Jukkum uhiuue nutitelefoniga. Seda ikka selleks, et Gabrielil oleks lihtsam oma hoolealustest pilte teha ja neile sotsiaalmeedia kaudu uus kodu leida.
Loomulikult soovis ka Raplamaa Sõnumid noore loomasõbraga pikemalt juttu teha. Oma kodulehel kirjutab Gabriel: „Inimesel on alati valik, loomal ei ole – nii lihtne see asi ongi. Minu valikuks on aidata neid, kellel valikut pole.“ Just sedasama suhtumist Gabrielist ka meie vestluse käigus õhkub.
Kolmkümmend seitse kassi
Lepime Gabrieliga kokku, et kohtume seal, kus on tema loomad ehk ühes Vana-Vigala kortermajas. Jõuame maja ette ning peagi tuleb Gabriel meid õue tervitama. Kiirete sammudega tõttab ta kortermaja viimasele korrusele ning jätab ukse enda järel paokile. Astun kahetoalise korteri uksest sisse ja vaatan esimeste asukatega tõtt. Hetkel viibib korteris 37 kassi. See on ka põhimõtteliselt piir, mida Gabriel ületada ei soovi. Eelmisel aastal kandis ta hoolt küll ka 45 kassi eest korraga, aga tänane number on noormehe sõnul mõistlikum.
Kogu ettevõtmine sai alguse kuus aastat tagasi, kui Gabriel 13-aastase poisina veelombist kassi leidis. Poiss ravis tõbise kassi terveks ja leidis talle uue kodu. Sellest ajast saati on hädas loomad teda justkui ise üles leidnud. Tema hoole alla satuvad nii lähiümbruse kui ka kaugema kandi loomad. Nüüd võtavad inimesed Gabrieliga juba ise ühendust ja annavad hädasolijate kohta infot.
Iga Gabrieli juurde jõudnud loom saab endale uue sobiliku nime. Nimesid mõtleb ta koos tuttavatega välja. Tema hoolealuste hulgas on näiteks Smokey, Lumivalgeke ja Domino.
Korteri ühes toas saavad kassid üsna vabalt olla. Seal on neile mitmeid lõbustusi tekitatud. Toa nurgas seisab suur jooksuratas. Üks Gabrieli hoolealustest tunneb ilmselt vajadust demonstreerida kõiki neid mugavusi, mis noormees neile loonud on. Kohe tõttab ta jooksuratta poole ning teeb seal paar kiiremat tiiru. Toakassidele on see ilmselt päris mõnus meelelahutus. Gabriel ütleb naerdes, et suuremad jooksumaratonid peetakse mõistagi öösel maha.
Asun esimest ettejuhtuvat kassi paitama. Selgub, et tema ongi eelpool nimetatud Lumivalgeke. Sellise nime sai ta aga sellepärast, et Gabrieli juurde sattus ta koos oma seitsme pojaga. Pojad nimetas Gabriel muidugi pöialpoiste järgi. Lumivalgekesel läks hästi, et ta tee Gabrieli juurde leidis. Noormees räägib, et kassipere toodi tema juurde emadepäeval, sest tema endisel omanikul oli plaan nii kassiema kui ka poegade elu lõpetada. Poegadele on ta vaikselt uusi kodusid otsinud. Üks neist kolis muide lausa üle lahe Soome elama.
Lumivalgeke on aga tõeline inimese sõber. Ei lähe kaua, kui ta mulle sülle poeb ja nurrudes pai mangub. Üllatavalt paistavad kõik kassid omavahel üsna rahumeelselt leppivat. Gabriel ütleb, et toas on ainult üks, kes teistega tüli norib. Üldiselt lepivad nad üksteisega kiiresti.
Tegelikult ei ole kassid tavaliselt ka kuigi kaua Gabrieli hoole all. Kui nad on terveks ravitud, hakkab ta neile uut kodu otsima. Ta meenutab, et kõige kauem on oma kodu otsimisega läinud aasta. Teised saavad enamasti kiiremini edasi liikuda.
Muud sulelised ja karvased
Liigume korteri teise tuppa. See on peamiselt täidetud erinevas suuruses puuridega. Puurides on kassid, kes on metsikud ja kelle sotsialiseerimisega Gabriel alles tegeleb. Selleks võtab ta iga päev kassi puurist välja endale sülle. Ta muheleb, et alguses tuleb ikka paksud kindad kätte tõmmata ja kass voodilinasse mässida. Metsikud loomad võivad korralikult haiget teha. Umbes poole aastaga hakkavad nad aga inimesega leppima ja muutuvad sotsiaalseks.
Puurides on ka kassid, kelle tervis ei ole veel täitsa korras ja kellel on vaja teatud protseduure läbida. Näiteks esikus kohtume viiekuuse Smokey’ga. Maardust päästetud hall kass püüab parasjagu oma veekausist palli kätte saada. Kolmandal katsel see õnnestub ning pall hammaste vahel, vaatab ta lootusrikkalt mängukaaslast otsidest puurivõrede vahelt välja. Smokey jõudis Gabrieli juurde tugevasti kahjustatud silmaga. Noormees meenutab, et silm oli mädane ja jooksis verd. Puuri küljes on pilt, millelt on näha, kui kehvas seisus silm oli. Ravi käigus saadi asi kontrolli alla.
Sellest hoolimata tuleb kiisul peagi operatsioonile minna, kus haige silm eemaldatakse. Eelseisev ei paista aga väikest kassipoega hetkel vähemalt väga häirivat. Tema tahaks lihtsalt natuke palli taga ajada ja mürada.
Lisaks kassidele pakub Gabriel kodu ka teistele põnevatele loomadele. Tihtipeale on tema hoole all olevate metsloomade näol tegu ema poolt maha jäetud poegadega. Varjualuse on Gabrieli juures leidnud näiteks kolm kilpkonna, ühe silmaga tuvi, paar heledaid naerutuvisid ning hulk küülikuid.
Ühes puuris silman voltidesse sätitud pleedi. Esimesel pilgul võiks arvata, et puur seisab tühjana. Lähemal uurimisel selgub, et see pehme hunnik liigutab üsna usinasti. Teki sisse on pugenud terve perekond siile. Hüljatud siilid veedavad tänavuse talve Gabrieli juures. Seejärel püüab noormees nad loodusesse tagasi saata. Veel teiseski puuris on üks siil. Tema leiti täpselt jõululaupäeval. Imetilluke siilipoeg kaalus vaid 261 grammi. Gabrieli juures kosub ta kindlasti kiiresti ja loodetavasti jätkab oma elu kevadel juba looduses.
Metsloomade puhul püüab Gabriel ikka teha nii, et kui vähegi võimalik, lähevad nad loodusesse tagasi. Ühes puuris istub aga näiteks ühe silmaga tuvi. Tema enam loodusesse tagasi minna ei saa. Ta ei peaks seal vastu. Õnneks on tal tegelikult omanik olemas, kes kolimise tõttu oma tuvi vahepeal Gabrieli hoole alla tõi.
Tagasihoidlikult ütleb Gabriel, et metsloomade eest hoolitsemine ei ole tema jaoks kassidega võrreldes kuidagi keerulisem. Tal on hea tuttav, kes on juba kümme aastat metsloomadega tegelenud. Temaga saab alati vajadusel nõu pidada.
Sisuliselt kõik Gabrieli hoole all olevad loomad otsivad endale uut kodu. Tal on paar kassi, kellega tal on rohkem tegelemist olnud ning side tugevam. Need on ta püsivalt endale jätnud. Teised on aga tema juures hoiukodus ning ootavad oma tõelist perekonda.
Kodu leidmine
Enamik inimesi leiavad Gabrieli ja tema hoolealused just Facebooki lehe kaudu üles. Sinna postitab ta toredaid iseloomustusi varjupaiga asukatest ning lisab nende pilte. Samuti on see hea kanal andmaks teada, kui noormehel suuremaid annetusi parasjagu vaja läheb. Nimelt ei saa ta toetust teistelt organisatsioonidelt või vallast. Kogu tema ettevõtmine seisab heade inimeste annetuste najal.
Kohe maja ees on korralik kuhi küülikute allapanu. Trepikojas seisavad aga pakid pelletitega. Gabriel räägib, et üks kohalik firma toob talle aeg-ajalt pool või terve alusetäie pelleteid kassiliivakastide täitmiseks. Annetatakse nii vajaminevaid vahendeid, toitu kui ka raha. Annetajad ise on Gabrielile täiesti võõrad inimesed, kes tema kontaktid internetiavarustest üles on leidnud.
Ainuüksi ühes kuus kulub tal toidule 300-400 eurot. Kulude kontrolli all hoidmiseks tellib Gabriel loomade toidu ja tarvikud soodsamalt Saksamaalt. Igakuisele toidukulule lisanduvad tihtipeale ka krõbedad loomakliiniku arved. Gabriel ütleb, et eks arved sõltuvad probleemi suurusest, aga kõige kopsakam arve oli kord lausa 600 eurot. Korraga sai siis ravi neli kassi. Kõik oma hädas hoolealused viib ta Tallinnasse Vilde tee loomakliinikusse. Seal on ta juba tuttav nägu ning saab teenust ka veidi soodsama hinnaga.
Selge on see, et annetajateta noormees hakkama ei saaks. Paari ülekande eest aga ei tasu loota, et Gabrielilt looma vastu saab. Nii lihtsalt see ei käi. Ta ütleb, et enne looma uude koju loovutamist laseb ta soovijatel küsimustiku täita. Selles küsib ta näiteks, kas soovija plaanib kassi õue lasta ja on valmis talle kallimat kvaliteettoitu soetama. Noormees tõdeb, et päris paljudele soovijatele tuleb tal paraku ära öelda. Enamik kasse on leitud kuskilt hulkumas ja tõsiste terviseprobleemidega. Nii on noormehele hästi oluline, et tulevikus neid õue hulkuma ei lastaks ja neil ikka hoolega silm peal hoitaks. Samuti käib inimestele tihti üle jõu loomapoest korraliku toidu soetamine.
Loovutamisel sõlmib ta uue omanikuga lepingu, mis tagab, et juhul, kui uues peres midagi valesti läheb, saab ta looma tagasi. Umbes kord kuus uurib Gabriel uutelt omanikelt, kuidas harjumine kulgenud on.
Nagu ikka, on kõige kiirem aeg hädas loomadega tegeledes suve lõpp. Nii mõnigi inimene otsustab suvel võetud kassipoja hüljata. Õnneks on kassipoegadele ka kõige lihtsam uut kodu leida. Gabriel räägib, et tihtipeale valivad inimesed kassi ka värvi järgi ning hallid kassid on tema sõnul kõige populaarsemad.
Aastate jooksul on tema hoiukodust käinud läbi ligikaudu sada kassi. Alles eelmisel kuul leidsid neli kassi endale uue kodu. Loodus aga tühja kohta ei salli ja nii tulid nende asemele kohe järgmised neli, kellele Gabriel head ja usaldusväärset kodu otsima asub.
