8.3 C
Rapla
Teisipäev, 17 mai 2022
spot_img

Alaesindatud ja alahinnatud naisjuhid

Stina Andok / foto: Siim Solman.

Tutvusin hiljaaegu ühe huvitava magistritööga, mille on kirjutanud Tallinna Tehnikakõrgkooli sotsiaalteaduskonna tudeng Liisa Jõgi. Oma uurimistöös „Eesti naistippjuhtide karjääriteede kujunemine ja kogemused juhirollis“ toob ta välja põnevaid asjaolusid.

Eestis on võrdsed võimalused, olenemata inimese soost, reguleeritud põhiseaduse, võrdse kohtlemise seaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seadusega. Vaatamata sellele oli aastal 2014 palgalõhe Eestis 28,3 protsendiga Euroopa suurim. Eurostati andmetel teenisid Eesti naised meie meeste palgast keskmiselt 71,7%. Samuti ütlevad statistikaameti andmed, et naised on juhtide hulgas alaesindatud.
Miks naised on alaesindatud, on juba ise väga huvitav nähtus. Liisa Jõgi magistriööst saab lugeda, et 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on tippspetsialistide hulgas naisi ligi kaks korda rohkem kui mehi. Samal ajal on kõikidest Eesti juhtidest naisi kõigest 37,3% ning suurettevõtetes on direktori ametikohtadel naisi alla veerandi. Seda me teame juba ilma statistikatagi, et kõrgharitud naisi on meil meestest rohkem, seega on naistel justkui potentsiaal olemas, et juhiks pürgida.
Miks nad seda siis ikkagi ei tee? Meedia vahendusel ilmnevad väga erinevad seisukohad. Näiteks on puhtalt tunnetuslikult avaldatud arvamust, et naistel esineb nende bioloogiast tulenevalt omadusi, mis ei sobi hästi juhi ametiga. Kõiksugu arvamused on lubatud ja mõni võtab ka selgeltnägijate juttu sulatõena, aga kui asi puudutab ühe suure ja olulise inimrühma väärikust, siis tuleks minu meelest lähtuda siiski faktidest. Meeldib see või ei meeldi, aga juhiks sobivate omaduste olemasolu sõltub konkreetsest inimesest, mitte sellest, millised on tema sootunnused.
Maailmas valitseb endiselt mehelik ettekujutus juhist. Praeguseks juba iganenud arusaamade valguses võib see isegi mõistetav olla. On selge, et mida kõrgemal astmel juht, seda enam on vastutust ja seda suurem on ootus, et töötaja panustaks organisatsiooni võimalikult palju tööaega, pühenduks täielikult.
Tänapäeval aga kehtib siiski ka isade suhtes ootus, et nad panustavad pereelu korraldamisse, seega ei saa naisi enam täielikult välistada. Lisaks on tööaja planeerimine märksa paindlikum, kuna püsiva internetiühenduse abil on tööd võimalik teha peaaegu kõikjal.
Samuti nendin vahemärkusena, et kui valdavalt tuntakse naissugu kui võimekaid mitme asja korraga tegijaid, siis miskipärast eksisteerib suhtumine, justkui oleks (väike)lapsevanemaks olemine tagasihoidev tegur. Kõik lapsevanemad aga võivad kinnitada, et vähim, mida lapsevanemaks olemine õpetab, on ajaplaneerimine.
Briti sotsioloog Catherine Hakim lõi 1991. aastal eelistusteteooria, millest lähtuvalt liigituvad naised kolme kategooriasse sõltuvalt oma karjäärivalikutest: kodukesksed, töökesksed ja kohanejad. Tänapäeval ei üllata see vist enam kedagi, aga just kohanejad moodustavad suure enamiku naistest.
Nende igapäevane eesmärk on leida hea tasakaal eneseteostuse ja pere vajaduste vahel, aga valitsevad arusaamad naistest ja nende võimetest kipuvad pärssima nende püüdlusi. Etteheiteid tehakse neile, kes tegutsevad karjääri nimel (isekad emad), ja neile, kes seda ei tee (naised ei soovigi juhiks pürgida). Irooniliselt näitavad ühe uuringu tulemused, et naised langetavad karjäärialaseid otsuseid eelkõige suhete järgi. Arvestatakse laste, abikaasade, sõprade, vanemate, kolleegide ja klientide vajadustega.
Näib, et just taustamüra ongi peamiseks põhjuseks, miks naisena juhiks pürgimine suuresti meestest ümbritsetud ärimaailmas on endiselt korralik võitlusväli. Näiteks on välja toodud, et edutamine sõltub paljuski sotsiaalsest heakskiidust ehk lihtsamalt öeldes, kas inimene on teistele meeldiv või mitte. Samal ajal tembeldatakse naisi sageli juhtidena liiga võimukateks ning seetõttu on heakskiitu neil raskem teenida. Need naised, kes aga oma võimukust enesekindlalt ei demonstreeri, jäävadki lihtsalt varju.
Kaja Kallas mainis kunagi ühes intervjuus, et on tundnud sellist asja nagu valehäbi. Vaatamata oma haridusele, pikaajalisele kogemusele ja pädevusele, on ta arvanud aeg-ajalt, et ei ole piisavalt tark või võimekas. Valehäbi peetakse samuti just naistele omaseks. Lühidalt kokku võttes, üks asi on töö iseendaga, aga teine asi on üldiste suhtumiste ja käitumismustrite muutmine.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised