11.1 C
Rapla
Laupäev, 25 juuni 2022
spot_img

Helmut Hark on kuldsete kätega kitarrist ja pillimeister

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Helmut Hark on Kehtnas elav muusik ja Kehtna kunstide kooli kitarriõpetaja, kes valmistab, restaureerib ja remondib erinevaid pille. Temasarnaseid käsitööna pille valmistavaid meistreid on Eestis vähe. Vestlesime Helmutiga reedel Raplamaa Sõnumite toimetuses.

Muusika ja pillid on Helmutit saatnud juba noorusest, kui vanaemalt sattus tema kätte suupill. Suurem huvi muusika vastu tekkis Helmutil aga pärast üht ansambli Laine kontserti Kanepi kultuurimajas. Kuna olen ise Kanepis üles kasvanud, kikitasin seda kohanime kuuldes kõrvu ja selgus, et kuigi erinevatel aegadel, on meie jäljed ristunud – oleme üles kasvanud naaberkülades.
Selle elumuutva kontserdi kohta sõnab Helmut, et seal oli kaks kitarristi, punaste kitarridega. “Tollal oli see alles uus asi. Sealt sain tõsise süsti. Sellest peale teadsin, et tahan kitarri mängida. Isa kinkis siis mulle kitarri. Kohe alustasin koolibändiga ja siis kutsuti Võrumaale ühte juba tugevasse bändi. Tol ajal oli kitarrist haruldane linnuke. Nii et juba keskkooli päevil hakkasin muusikaga raha teenima. Siis hakkasin ka pille tegema, kuna vajadus sundis,” räägib Helmut.
Sel ajal oli kitarre kaubandusvõrgus harva saada ja need olid kallid. Näiteks needsamad punased kitarrid maksid kumbki mitu head kuupalka.

Muusiku elu oli nagu mustlasel

Esimesed sammud pilliehituses põhinesid Helmutil iseenese tarkusel. Kuna ta isa meisterdas mööblit, olid vajalikud puutööriistad talle päris pisikesest peale tuttavad. Esimese pillina valmis Helmutil ühe elektrikitarri koopia, mis sai nii hea, et sellega mängis ta mitu aastat.
“Kitarre tegin alguses vajadusest, aga siis tekkis huvi ka. Läksin klassikalist kitarri õppima, natuke vaheldust rokkmuusikale. Käisin Igor Klimenkovi kodus Pärnus eratunde võtmas. Ta oli Peterburist siia tulnud elama, sest teda kutsuti Georg Otsa muusikakooli kitarriõpetajaks. Eestis ei olnud sel ajal üldse klassikalise kitarri õpetajaid.
Kuna ma pole selline koolipinginühkja tüüp, ei läinud ma ise Otsa kooli. Ma käisin küll sisseastumisel ja õpetaja ütleski, et ma võin pigem eratunde võtta. Käisin tal kodus, õppisin tema juures, elasingi seal mitu aastat. Kuna Klimenkov oli ka pillimeister, meisterdas ta kogu aeg. Hakkasin tema käe all tegema ja esimese klassikalise kitarri tegingi tema käe all kohe päris valmis,” kõneleb Helmut.
Oma noorusaja kohta sõnab Helmut, et elu oli nagu mustlasel. Tänu bändidega esinemisele on ta elanud väga erinevates kohtades ja sageli ei olnudki tal õiget elukohta. Ta elus on olnud nii kontsertreis Venemaal lõputute hotellist hotelli sõitmistega kui ka kõrtsimuusiku etapp.
Helmut meenutab naerdes paari lustakamat ööbimist: “Elasin näiteks kord kultuurimajas. Ma ei tahtnud restoranis magada, ja kuna juhuslikult sobis restorani välisvõti kultuurimaja välisuksega, läksin sinna ööbima, tiibklaveri alla, aga siis tuli koristaja ja lasi märja lapiga üle näo. Kolisin tiibklaveri peale.
Mäletan, et ühes Tallinna tööliste ühiselamus sain kelleltki toanurgakese, seal tegin kitarre koristaja harjakambris, meeter korda kaks ruumis. Tegin seal pilli valmis ühele Eesti professionaalile, Anne Veski bändi kitarristile. Sain hakkama ka nii halbades tingimustes.”
Kehtnasse elama sattus ta ühe tüdruku järel joostes, kes aga Ameerikasse läks. Helmut jäi Kehtnasse. Ta iseloomustab ennast, et oli sel ajal noor, pikajuukseline ja hästi ülbe tegelane. “Mul oli korterit vaja, läksin Uno Tinitsa jutule, lõin jalad lauale ja ütlesin otse välja, et ma pole see mees, kes kolhoosis tööd teeks, ma mängin kitarri ja mul oleks korterit vaja. Tinits ütles, et pole probleemi. Sain esimese elukoha siis niimoodi. Vahetasin selle suurema ja veel suurema vastu. Nüüd elan seal maal, oma majas.
Üle 30 aasta olen ma nüüd siin, juured on juba all. Aga enne 30-ndat eluaastat vahetasin vähemalt 30 korda elukohta. Vanem tüdruk üritab seda üle lüüa, on hetkel Aafrikas, püüab omale elukohti seal.” Praeguse elu kohta sõnab Helmut, et nüüd on väga vaikne, elu keerleb muusika, kooli, pillide ja pereelu ümber.

Pillimeisterdus on teadus omaette

Küsin, kaua ühe pilli meisterdamine aega võtab. Helmut vastab: “Ma olen rohkem selline kunstnikutüüpi, pole tootjatüüp. Mina teen kaua pilli. Mind ei huvitagi niivõrd, kas ma saan seda müüa. Ma olen muusikuna teeninud kogu aeg leiba kõrvalt, nii et olen saanud ikkagi pille teha rahus. Ütleme nii, et füüsiliselt teeks pilli ühe kuuga valmis, aga praktikas valmib mõni pill kolme aastaga, mõni lausa kuue aastaga. Kuna eesmärk on häid pille teha ja leida sellest puust seda, mida sealt leida annab, siis ei ole vaja kiirustada. Masstoodangut ei ole ma kunagi teinud.”
Selgub, et pillimeisterdamiseks vajalikku puitu Eestist väga ei leiagi. Elektrikitarri jaoks on küll lepp ja vaher päris head, kuid enamik puitu tuleb tellida välismaalt. Helmutil on sobiva puidu leidmisega vedanud ka, näiteks kord õnnestus tal endale saada väga head puitu ühest pankrotti läinud ettevõttest.
Hea pilli saab Helmuti sõnul kerge kõlaga puidust. Kõige lihtsam on puidu kõla teada saada koputades, kuid teine variant on välja arvutada puu erikaal: mida väiksem see on, seda parem kõla. Naerdes sõnab Helmut: “Küberneetika on vist lihtsam, enamasti on seal lihtsalt valemid, pillimeisterduses on mingid üldised reeglid olemas, aga väga palju on sellist tunnetuse küsimust. Palju praktikat on vaja, et õpiksid pikapeale tunnetama ja kuulma neid sagedusi, aru saama, mis puit kõlbab pilliks, milline mitte.”
Selliseid pillimeistreid, kellel on pikaaegne kogemus, on Eestis mõned veel peale Helmuti. Ta nimetab Kuldar Kalluste, Vaido Petseri, Andrus Hämäläineni nime. Noori tegijaid on aga aina enam peale tulemas. “Eks see on põnev eriala, mis noori huvitab. Ja Youtube on täis informatsiooni, kuidas teha, selles suhtes on lihtne alustada. Meistriks saab muidugi aastatega.”
Helmuti käe all on kitarri õppinud päris paljud lapsed. Näiteks oli tal Pärnus õpetades 200 õpilast. Hetkel Kehtnas õpetab ta kaks korda nädalas kaheksat õpilast. Küsimusele, mida õpetajaamet talle andnud on, vastab Helmut: “Tegelikult on väga tore muusikat edasi anda, saad jagada seda, mida oled ise õppinud. Mul on küll nii, et ma olen kõike ise õppinud, paberit ei ole. Seetõttu on minu lähenemine ja meetodid palju lihtsamad kui tavalise akadeemilise hariduse saanud õpetajal. Sa näed, et laps saab asjad palju kergemini kätte. Ja ise peab pidevalt vormis olema, edasi arenema. Ma õpin rohkem kui mu õpilased. Ma peangi õppima, kuna pean neist targem olema. Selles mõttes on õpetamine hea, et püsid vormis, ei kaota oma andi ja võimeid.”

Muusika on hinge parandamise vahend

Oma õpilaste edasist käekäiku Helmut väga ei uuri. Küll on aga teada, et Eesti üks paremaid kitarrimängijaid Paul Daniel on tema juures õppinud. “Minu jaoks see ei olegi tähtis, kui kõrgele või kaugele keegi jõuab. Kui keegi minu õpilastest mängib kitarri ja saab sellest oma hingele midagi head, siis tegelikult on töö juba tehtud. See, kuhu keegi jõuab, ei olegi nii tähtis, palju tähtsam on see, kuidas keegi elab, kuidas inimene pärast seda muusikat kasutada oskab.
Näiteks sellised kurvad lood tippmuusikute elust, kus ollakse tähelepanu keskpunktis, raha on ja kõike on, kuid oma elu lõpetab ta ikka kusagil üksikus korteris, keegi vaatama ei tule. Ta oli küll tähelepanu keskpunktis, kuid samas ta enda elu ei olnud väga meeldiv ja kerge.
Muusika on tohutult võimas vahend inimese hinge parandamiseks ja aitamiseks. Mul on üks tore klient Lasnamäel. Vana vene mees, mingi lennujaama ülemus. Ja räägib, et töö on täielik rämps, kuna inimesed on kurjad ja kogu aeg on mingeid probleeme. Ta läheb töölt koju täiesti masendunult, teeb tassi teed, istub köögis, laulab ja mängib kitarri, kuni hing on jälle puhas ja võib rõõmsalt edasi elada.
See on minu arust see, mis loeb: kui inimene ise oma eluga toime tuleb ja õnnelik on. Kuulsus esitab inimesele väga palju nõudmisi. Minul ei ole sellist tunnet, et ma tahaks, et kõik mind tunneks ja teaks. Võiks ju saavutada küll, kuid siis peaks ma muutma töö stiili ja suunda. Kuid minu jaoks on oluline, et ma teen tööd, mis mulle meeldib ja millest ma saan rahuldust. See on palju tähtsam kui olla tuntud.”
Helmut lisab veel, et tuntus ei tähenda ilmtingimata seda, et sa ka hea oled, ja toob näiteks kitarrihiiglase Gibsoni, mis on nüüd pankrotti minemas. “Isegi see ei aita, et sa oled nii suur ja kuulus ja kõik su pille teavad. Enamik kitarriste igatseb endale kitarri, mille peal on need kuus maagilist tähte. Aga samas ükski Gibsoni elektrikitarr ei häälestu. Päriselt ka, ja nad pole võtnud vaevaks oma kuulsuse juures vaadata, mida nad teevad ja mida toodavad.”

Pillimeistril tööd jagub

Oma eluvaate kohta sõnab Helmut, et see on lihtne ja maalähedane. Ta teab küll ise, et teeb oma tööd hästi ja tal on annet, kuid tal ei ole ambitsioone, et selle pärast oma hinge ära lõhkuda. Kuid reklaami oma tegemistele peab tegema temagi. Nii on tal olemas koduleht, kuhu ta tahab lähiajal lisada ka nende nelja bändi info, kus ta mängib.
Üks neist on Kehtna noortebänd Käkitegu, teine on Nostalgia, kus laulja on ameeriklane, kes laulab kantrit ja bluegrass’i. Ansambliga Filler mängitakse instrumentaalset kitarrimuusikat, mis sobib nii salongiõhtutele kui ka pulmades ja matustel. Neljas on kahemehebänd H2G, mis teeb tantsumuusikat.
Ise kuulab Helmut muusikat kogu aeg. Lemmikuid on tal palju. “Huvitav on see, et lemmikud ei muutu. Minu naine imestab, et ma võin kuulata 30 aastat ühte plaati, kassetti ja kui see läbi kulub, siis ostan netist sama plaadi ja kuulan edasi.” Rockmuusikas on Helmuti lemmikud näiteks Toto ja Stevie Wonder, kelle muusika on Helmuti sõnul rõõmus ja positiivne, ei tekita kunagi masendust. “Tavaliselt, kui trenažööri peal istun, kuulan teda. Siis mul on jõudu teha kaks korda rohkem trenni kui muidu.” Samuti kuuluvad Helmuti lemmikute hulka Ray Charles, José Feliciano ja Mark Knopfler. Eesti nimedest on Helmuti lemmikute seas näiteks Karl-Eerik Taukar ja Koit Toome.
“Eestis on hästi palju häid muusikuid. Eesti on muusikute poolest mu arvates ülerahvastatud maa. Siin on nii palju andi ja geniaalseid muusikuid. Vahel imestan, kas siin rahvas üldse midagi muud teeb peale muusika.”
Muusika loomise kohta sõnab Helmut, et ta ise muusikat ei loo, kuid samas ta improviseerib palju ja tegelikult on iga lugu mingis mõttes heliteos. “Enamiku soolosid teen ise, mõtlen kohapeal välja. Mõned iseloomulikud käigud on mõistlik kopeerida, et publik tunneks loo ikka ära. See jääb sinna, kuulajate kõrvu, nüüd aga oleme ka salvestama hakanud. Sellepärast pidingi täna siia tulema, töötuba on stuudiokola täis.
Ma teen pille ka küll praegu, lihtsalt tolmutööd ei saa hetkel teha. Remonti saab teha, ja seda tuleb palju teha. Väga paljud käivad oma pille tuunimas minu juures. Mingi poolteist aastat on suurematel töödel järjekord. Pisitöid ma teen seal vahel, neil ei saa lasta nii kaua oodata. Ja kogu aeg teen uusi pille ka kõrvalt. Tellimuse peale ei meeldi mulle üldse teha.
See on selline asi, et mõned asjad saad elus väljendada ja kirja panna, kuid mis puudutab pilli kõla, ei saa keegi mulle selgeks teha, millist pillikõla ta täpselt tahab. Seda ei ole võimalik sõnades edasi anda, sest igal inimesel on oma kõrv, oma maitse, milliseid tämbreid ta armastab. Sellepärast on lihtsam teha uus pill valmis ja leida sellele ostja. Samas ei ole siiani olnud probleemi ka tellitud pillidega, ei ole ühtegi klienti, kes oleks olnud pettunud. Või noh, mõned on pettunud, kui nad peavad raha maksma. Sinna pole midagi parata, selliseid inimesi leidub alati. Aga muidu on tagasiside olnud väga positiivne.”
Lõpetuseks lisab Helmut, et peale muusika on ta ka sporti teinud terve elu. Ja kunstiarmastaja on ta ka, kuid ise piirdub ta selle tegemisel pillide disainimise ja kaunistamisega. Kunsti kohta sõnab Helmut, et talle meeldib, kui pildil on värve ja vorme, millest saab aru.
“Mu üks lemmikuid on Caspar David Friedrich. Tema maalides on õhk niivõrd tajutav. Mulle meeldib kunst, kus on tunda, et vesi on märg ja õhku saab sõõmuna tõmmata. Ja muidugi valgus, värvid, varjud…”

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised