11.1 C
Rapla
Laupäev, 25 juuni 2022
spot_img

Naistepäeval rääkisid ettevõtlikud naised võrdsetest võimalustest

Katri Reinsalu / foto: Ingrid Teder.

Ettevõtlikel naistel Raplamaal on traditsiooniks kutsuda naistepäeval oma liikmed ja sõbrad kokku kuulama põnevaid esinejaid. Tänavu toimus selline kohtumisõhtu juba 12. korda ning leidis aset kultuuriklubis Baas. Külalisesineja oli võrdõigusvolinik Liisa Pakosta.

Kultuuriklubi uksel tervitas külalisi lilleõiega Kohila vallavanem ja Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Heiki Hepner, kes soovis naistele tervet aastat täis päikest, õnnestumisi ja ettevõtlikkust.

Lühiülevaade ajaloost

Liisa Pakosta ettekanne oli jagatud kahte ossa. Esimeses osas tegi ta lühiülevaate ajaloost ning selgitas, miks me 2018. aastal üldse veel räägime meeste ja naiste teemal.
Ajaloos tagasi vaadates on meil põhjust sirge seljaga ringi käia, väitis Pakosta. Olemasolevad tõendid näitavad, et siin on olnud matrilineaarsed ühiskonnad ehk vara on liikunud pigem naisliini pidi. Pakosta lisas, et äärmuslike klimaatiliste tingimustega ühiskondades just nii enamasti ongi. „Mida raskem on elukeskkond, seda suurem tähendus on naisel,“ ütles ta. Meestekeskset ühiskonda saavad endale lubada need ühiskonnad, kus vara on külluses.
Väga lihtsustatult ning üldistatult rääkides toimus seejärel tehnika areng ning esmalt luuakse masinad, mis lihtsustavad meeste töid. Kuni selle ajani töötasid nii naised kui ka mehed kodus. Töö oli enamasti füüsiline ning samal ajal panustasid mõlemad võrdväärselt ka laste kasvatamisse. Tehnika arenemise tulemusel hakkasid aga mehed väljas tööl käima. Naised jätkasid kodus töötamist. Samal ajal ei saanud ühiskond endale lubada, et kõik naised saaksid emaks. Tasapisi see olukord muutus, kaasa aitas ka meditsiini areng.
I maailmasõja eelõhtuks oli industrialiseerimine rohkemal või vähemal määral jõudnud ka naiste töödeni. Tekkisid näiteks ketrus- ja tekstiilivabrikud. Oli peresid, kus käis tööl ainult mees, kuid teistes hakkasid juba mõlemad tööl käima. Kui mehed läksid I maailmasõjas rindele, pidid seni kodus töötanud naised minema tehastesse tööle. Pärast sõda jätkasid mehed, ehkki neid oli vähe, tööd tehastes ja paljud naised jäid taas koduseks.
Kodudesse jõudis tööstusrevolutsioon 1920ndatel. Majapidamistesse siginesid erinevad kodumasinad ning ühisveevärk muutus aina üldisemaks. Selle tulemusel jäi naistel aega üle, sest kodumasinad tegid hulga ajamahukamaid töid ära. Sellest ajast pärineb ka pilt naisest, kes kenasti riides ja soenguga seltskonnaüritustel käis.
Kui puhkes II maailmasõda, läksid mehed, keda oli nii vähe, taas rindele, kuid selles sõjas läks rindele ka palju naisi. Varem kodus töötanud naised lähevad vabrikutesse ja jäävad tööle ka siis, kui sõda on lõppenud. Sellise olukorraga, kus mõlemad vanemad käivad tööl, kuid lapsi sünnib ikka edasi ning ka pere vanemad liikmed võivad vajada hooldamist, ei olnud arvestatud ja see tekitas paratamatult pingeid, sest naised pidid tegema kahte tööd, kuid mehed ühte.
Rahulolematusest tekkisid jõulised naisliikumised. 1960ndateks oli selge, et ühiskond hakkab rebenema. Naised ütlesid, et on meestega üldiselt samasugused. 1950ndate lõpus tulid ka esimesed seadusemuudatused, mis uut olukorda reguleerima hakkasid. Paraku pole me suutnud neid probleeme tänaseni hästi lahendada. Siiani on õhus küsimus, kuidas korraldada ühiskonnaelu olukorras, kus tööl käivad mõlemad, kuid peres tuleb üles kasvatada lapsed ja hooldada vanemad pereliikmed.
Õnneks ei pea täna enamik inimesi lahenduseks naiste koju tagasi saatmist, nentis Pakosta.

Küsimused-vastused

Pärast sellist sissejuhatust said kuulajad Pakostale ise teemasid välja pakkuda ja küsimusi esitada. Tunti huvi, kes selle temaatikaga Eestis tegeleb. Pakosta alustas vastamist tõdemusega, et kõikidel inimestel on põhiseaduse järgi võrdsed võimalused, eriti kui see puudutab haridust või töötamist. Võrdsed võimalused peavad olema tagatud olenemata soost, lapsevanemaks olemisest, vanusest, puudest või näiteks kaitseväeteenistuse läbimisest. Oma haldusalas seisavad selle eest kõik ministeeriumid, kohalikud omavalitsused ja haridusasutused. Lisaks neile ka tööandjad, kes peavad elu nii korraldama, et inimesed saaksid elada nii töö- kui ka pereelu.
Kui tekib aga konflikt, mida ei suudeta mõistuspäraselt lahendada, saab pöörduda võrdõigusvoliniku poole, kes annab hinnangu, kas tegemist on diskrimineerimisega. Enamasti Pakosta sõnul sellega tegu ei ole. Pakosta ütles, et suur osa ebavõrdsest kohtlemisest tuleb nii Eestis kui ka mujal maailmas riiklikest või kohalikest regulatsioonidest. Ta tõi näiteks vanemahoolduspuhkusele jäämise. Skandinaavias on etteteatamisaeg kaks kuud, Eestis on see 15 päeva. Selle aja jooksul ei suuda tööandja ümberkorraldusi teha. Seega on regulatsioon kaudselt diskrimineeriv, sest inimesed võivad selle tõttu raskustesse sattuda.
Kaudselt diskrimineeriv on ka olukord, kui lapse pooleteiseaastaseks saamisel ei ole vallas lasteaiakohti. Valla tegevusetus tähendab, et naine ei saa tööle tagasi minna.
Kõige enam pöördumisi tehaksegi Pakosta sõnul just töö- ja pereelu ühitamise valdkonnas. Kaks ja pool aastat tagasi tööle asudes oli pöördumisi alla saja. Eelmine aasta oli neid 440. Tänavu ollakse eelmise aasta graafikust taas kord ees.
Kohalviibijaid huvitas ka palgalõhe. Pakosta tõdes, et teema on keeruline. Fakt on see, et kõikides arenenud riikides on naiste brutotunnitöötasu väiksem kui meestel. Sealjuures tasub märkida, et lasteta naisel sisuliselt palgalõhet ei ole. Kui naine käitub nagu mees ja näiteks laste sünnitamisega ei tee karjäärikatkestust, ei teki tal ka palgalõhet. Palgalõhe on peamiselt seotud lastesaamisega.
Eesti Statistikaameti 2016. aasta andmetel on palgalõhe Eestis 20,9%. Naistel tekib palgalõhe laste sündimisega ja suureneb iga järgmise lapsega, aga meestel hoopis palk tõuseb pärast esimese lapse saamist. Mõnevõrra suureneb ka tööl veedetud aeg. Uuringute järgi on Euroopa Liidus kõige kõrgema palgaga üksikisad. Üksikemad on mõistagi selle skaala teises äärmuses.
On võrreldud ettevõtteid, mille juhatuses on vähemalt üks naine, ettevõtetega, mille juhatuses pole ühtegi naist. Selgus, et naisosalusega juhatustega ettevõtted on paindlikumad töö- ja pereelu ühitamise võimaldamises. Muuhulgas pööratakse neis rohkem tähelepanu innovatsioonile ja töötajate väärtustamisele.
Kokku on Eestis naisjuhte 30%. Pakosta tõi välja, et neist suure osa moodustavad personalijuhid. Tippjuhte on 9%. Juhtide hulgas on naisi vähe ja Eesti on Euroopa keskmisest selle näitaja poolest maas.
Samas pensionilõhe on tänases Eestis Euroopa Liidu kõige väiksem. Seda aga seetõttu, et suur osa tänastest pensionäridest sai oma pensioni Nõukogude Liidu süsteemi järgi. Pensionilõhe aga kasvab iga aastaga. Kuni 2013. aastani olid naise jaoks lapsega kodus veedetud aastad pensioni mõttes sisuliselt nulliring. Nüüd on nii-öelda emapension, mis on iga lapse pealt mõned eurod kuus. See ei kata tekkivat vahet. Pakosta ilmestas seda statistikaga, et 65+ vanuses inimeste seas elab suhtelises vaesuses kolmandik naisi ja kõigest 12% mehi.
Tunti huvi, kas kõikide palkade avalikuks tegemisest võiks selles osas abi olla. Pakosta sõnul head tõenduspõhist mõju sellele leitud ei ole. Soomes on kõigi sissetulekud avalikud, kuid palgalõhe on ikkagi. Eestis on avalikus sektoris palgad avalikud. Ja meil on kolm ministeeriumit, kus palgalõhe on suurem kui Eesti keskmine. Pakosta ütles, et palkade avalikustamisest võib üksikute juhtumite lahendamisel abi olla, aga olukorra tervikuna lahendamist sellest loota ei tasu.
Pakosta ütles kokkuvõtet tehes, et statistiliselt ei ole pilt väga hea ning Eestis on naistel kahtlemata mõistlikum ettevõtlusega tegeleda.
Pärast mõtlemapanevat ettekannet oli väike tordisöömise paus. Maitsva suupoolisega oli ettevõtmist varustanud Kaire Magus Maailm. Õhtu lõpetuseks nauditi näitleja ja laulja Peeter Kaljumäe humoorikat esitust.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised