Katri Reinsalu
Võib vist juba üsna julgelt öelda, et kevad on kätte jõudnud. Õhk on palju värskem. Linnud lendavad iga päev parvedena üle pea ja puud hakkavad pärast lõputuna tunduvat talve lehte minema. Soe päike meelitab aina enam õue ja püüan igal õhtul natuke pikema jalutuskäiguga töölt koju minna.
Linnulaulu kõrval olen aga aina enam märganud, kui palju kõikvõimalikku prügi lume alt välja on sulanud. Tühjad plastpudelid, jäätise- ja kommipaberid ning kirev valik erinevaid kilekotte.
Arusaadavalt pudeneb teinekord taskust võtmeid otsidest sealt märkamatult mõni paberrätik tänavale. Ikka juhtub. Ja ilmselt on täiuslikult puhtad tänavad ka natuke utoopiline unistus.
Omajagu pahandust teeb tõenäoliselt ka see, kui lume tõttu või mis tahes muudel põhjustel jäävad suured prügikonteinerid talvel õigel ajal tühjendamata ja prügikotid nende ümber hakkavad kogunema. Tuule ja lindude töö tulemusel kipub seda olmeprügi ikka prügikastist kaugemale ka rändama. Uus lumi sajab peale ja prügi jääbki kuni kevadeni natuke varju. Lume alla mattunud prügi on raske märgata ja üles korjata.
Sellest hoolimata tundub mulle, et praegu linnatänavaid „kaunistava” plastiku hulk ei saa olla vaid õnnetute juhuste tulemus. Seda enam, et tihtipeale hakkavad eriti suured prügihunnikud silma pigem vähekäidavates ja privaatsemates paikades.
Kuidagi raske on mõista, et kellegi armsa kodu kõrval olevas kraavis vedelevad katkised mänguasjad, pudelid ja muu prügi pererahva külmaks jätab. Raske on uskuda, et need sinna juhuslikult sattusid ja keegi nende kogunemist märganud ei ole. Pigem on ignoreerimine teadlik valik.
Ei tea, kas olen ainuke veidrik, kelle käsi ei tõuse tühjaks joodud veepudelit lihtsalt ühe veidi rahulikuma kõrvaltänava äärde viskama? Alati saab ju nuriseda, et prügikaste on liiga vähe, aga lõpuks ei ole selle jäätisepaberi või pudeli käes hoidmine ka nii ületamatult raskus, et kohest lahendust vajaks. Esimese prügikastini kannatab vist pea igaüks ikkagi oma prügiga koos jalutada. Ja kui tõesti ei kannata, siis ehk peaks kaaluma maiustuseostu ärajätmist.
Kümme aastat tagasi tuli rohkem kui 50 000 eestlast mai alguses kokku, et koristada meie metsade alt ja teede äärest tohutuid prügihunnikuid. Ettevõtmine oli edukas ja ühendas paljusid. Kokkukorjatud rämpsu hulk oli muljetavaldav. Meie loodus sai rohkem kui 10 000 tonni prügi võrra puhtamaks. Traditsioon jäi püsima ning Teeme Ära talgupäevi korraldatakse siiani. Tänavuse talgupäeva eel on kuidagi kurb seda risu kõikjal vaadata. Tulime kokku, tegime ära, aga käitumisharjumused ei ole ikka muutunud. Kui juba võrdlemisi rahvarohketel linnatänavatel ei ole probleemiks oma taskud tänavatele tühjendada, siis milline on olukord meie metsade all?
Pean tunnistama, et pole ammu metsa jalutama sattunud, kuid pelgan, et ka sealne olukord ei ole kiita. Näen vaimusilmas, kuidas sinilillede ja puhkevate pungadega okste vahel ehitusjäätmed ja taaramäed mind tervitavad. Järsku ei olegi enam väga suurt isu seda kevadist loodusilu nautima minna.
