Stina Andok / foto: anne Aaspõllu
Märjamaa vald kinkis oma valla aasta ema aunimetuse tänavu Lümandu külas elavale viie lapse emale Terje Teekivile, kes on oma vanaemalt pärinud kannatliku meele ja tööka loomuse.
Terje on läbi ja lõhki Märjamaa inimene ning käis koolis Märjamaa gümnaasiumis. Ta kasvas pere vanima lapsena nelja õe-venna kõrval ning on tänaseks ka ise just viie tubli lapse ema. Terje ja tema abikaasa Aguri loodud perekonnas kasvavad Anni (15), Taavi (12), Lauri (9), Hardi (6) ja Paul (1).
Terje sõnul on nad paar olnud juba üle kahekümne aasta. Ta meenutab, et ei olnud enam verinoor, kui esimene laps otsustas tulla. Terje oli siis 28-aastane. Esimese lapse sündimine perre ei olnud planeeritud. „Lapsed tulid sel ajal, kui oli õige hetk,” ütleb Terje. Teine oli kohe plaanis, et lastel oleks väike vanusevahe ja hea koos kasvada. Kui Anni oli neljane ja Taavi kahene, otsustati senisest Tallinna kodust ära kolida ning asuda elama maale.
Terje usub, et Tallinna kiires elutempos elades ei oleks nad tõenäoliselt nii palju lapsi saanud. Märjamaal Lümandu külas elades tundis Terje, et siinkandis on hea ja vaba lapsi kasvatada. „Maal ei ole tempot taga, ei ole sundi, et peaks tingimata tööle minema,” selgitab ta. Enne lastega koju jäämist töötas Terje pealinnas reisibüroos. Pärast maale kolimist mõtles ta, et linna enam tööle minna ei tahaks. Ta ei pidanud mõistlikuks, et mõlemad vanemad sõidavad iga päev pealinna vahet, samal ajal kui lapsed on maakodu lähedal koolis ja lasteaias.
Täiskohaga ema
Nii juhtuski, et Terje oli järjest kolmteist aastat täiskohaga ema oma lastele. Ta kirjeldab, et sel perioodil käis ta lastega laulu- ja mänguringides, tegi koduseid toimetusi ja tegeles käsitööga. Selle viimasega tegeleb Terje praegugi aktiivselt. Talle ei valmista raskusi ei õmblemine, kudumine ega heegeldamine. Praegu tegeleb ta käsitööga hobikorras peamiselt oma pere ja tuttavate tarbeks.
Terje jaoks ei ole emaks olemine kunagi takistanud tal iseennast teostamast. „Olen saanud kõike teha, mida soovinud olen,” ütleb ta. Kuigi naise sõnul on ta alati püüdnud pigem ise hakkama saada, küsib ja saab ta vajadusel abi oma emalt, ämmalt, õdedelt-vendadelt ja kodukandis elavatelt sugulastelt. „Olen tänulik neile, et nad on mul olemas,” sõnab ta.
Kui Terje Märjamaa valla aasta ema aunimetuse vastu võttis, sõnas ta kuulajaskonnale: „Ma tean, et on raske, te peate tublid olema.” Seda talle meenutades Terje noogutab. „Ikka on raske. Kõik ei saagi kerge olla, kas peabki? Suurt peret omada on luksus ja paratamatult käivad käsikäes nii rõõmud kui ka mured,” räägib ta. Kuidas sellest tundest siis üle olla, küsin ma. „Hingad sügavalt sisse, kui vaja, lahkud paariks minutiks ruumist. Tagasi tulles on kõik rahulik. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Lülitad ennast kasvõi hetkeks välja. Igale olukorrale on lahendus,” jagab Terje õpetussõnu.
Viie lapse ema sõnul on ka hea, kui on sõbrannad, kes vahepeal kodukeskkonnast välja toovad. Terje pere on selles osas mõistev ja lubab ema lahkelt aeg-ajalt eemale puhkama.
Kuigi praegu on Terje taas kodune ema väikese üllatuslapse Pauliga, jõudis naine siiski vahepeal ka natukene tööl käia. Nimelt kui Hardi sai kolmeaastaseks ja hakkas lasteaias käima, tekkis Terjel tunne, et võiks midagi teha, ning asus Haiba lasteaeda õpetaja assistendina tööle. Poolteise aasta pärast jäi Terje taas lapseootele, aga ka see lühike periood, mis ta jõudis lasteaias töötada, näitas Terjele, et see töö talle sobib ja meeldib.
Last peab märkama
„See on hoopis teistmoodi kui ise kodus lapsi kasvatada,” räägib Terje tööst lasteaias. Ema sõnul õpetab lasteaias töötamine oskust märgata ka oma lapsi uuest vaatenurgast. Paraku on ta täheldanud ka mõningaid erinevusi selles, kuidas vanemad oma lastesse suhtuvad. „Meil kõigil on kiire ja oma mured, aga peab märkama ka last,” ütleb ta tõsimeelselt.
Terje räägib, et lisaks sellele reaalsusele, kus sa hetkel viibid, käib ajus justkui filmilint lapsepõlvest, mis meenutab ja loob seoseid praegusega. See meenutab mulle sõnu, mida kunagi keegi kuskil on öelnud, et oma lapsi kasvatades me justkui tohterdame seda pisikest last iseendas, püüdes vältida neid asjaolusid, mis meile kunagi lapsepõlves valu põhjustasid. Igaüks kahjuks oma sisemise lapsega niivõrd hästi kontaktis ei ole.
Kui ma küsin Terjelt, mis ta arvab, miks just temale aasta ema aunimetus kingiti, mõtleb ta veidi, kuid pakub siis, et ehk seetõttu, et ka tema ise oskab märgata ja tunnustada teisi nende töö eest, mis nad on teinud. Ta toob näite, et tema lapsed on kõik käinud Varbola lasteaias, ning tõdeb, et seda tööd, mida lasteaia õpetajad teevad, ei saagi õieti sõnadega kirjeldada. Samas usub ta, et on suutnud oma lapsi ka ise päris hästi suunata. „Mis siis, et me metsas elame, silmaring on meil tegelikult lai,” ütleb Terje lahkelt naeratades.
Pere vanima lapse, tütar Anni puhul on hea vaadata, kuidas teismeliseeas neiu instinktiivselt ja leebelt pidevalt oma pilguga pere pesamunaga tegeleb. Ka ema Terje kinnitab, et tütar on ilma palumata võtnud enda ülesandeks nooremate pereliikmete eest hoolitsemise. Oma lastele soovibki Terje edasi anda just kannatlikkust ja töökust. Need on omadused, mida ta tunneb, et on pärinud vanaemalt, kes kasvatas omal ajal üles üheksa last.
Oma emalt on Terje kaasa võtnud õpetuse olla elurõõmus, mitte asjatult viriseda, ja nautida seda, mis on.
