6.6 C
Rapla
Pühapäev, 14 apr. 2024
ArtikkelEma ja tütar on Kohila tallidele taas elu sisse puhunud

Ema ja tütar on Kohila tallidele taas elu sisse puhunud

Haldi Ellam / foto: Haldi Ellam

Kohila külje all Rootsi külas peavad kaks energilist naist, ema ja tütar Helve ja Carina, Männi talu, kus on hobused, kanad, vutid ja küülikud, ning hoolitsevad suure koera- ja kassipere eest. RAEK-i ja Raplamaa Omavalitsuste Liidu korraldataval parima ettevõtja konkursil on nad nomineeritud kategoorias „Tubli talu“.

Tegemist on talukohaga, kus on omanike sõnul vähemalt viimased 120 aastat hobustega tegeletud. Algul olevat hobuseid peetud suure rehemaja rehealuses, aga 1980-ndate teisel poolel hakati talu lähistele ehitama suurt talli, mis jäi aga pooleli. Lõpuks kujunes kohast traavlitall, kus treeniti Soome traavleid. Ka käisid tallides harjutamas ratsasportlased, kellest paljud on sel alal tippu jõudnud. Hoolimata suurest potentsiaalist, jäi poolelijäänud tallide edasine areng siiski soiku ning läks aastaid, enne kui talu sai endale hoolivad omanikud, kes kunagisele näidistalule uuesti elu sisse puhusid.
Helve ja Enno Saarestik ostsid Männi talu 2008. aasta lõpus ning koos tütre Carina ja poja Eeroga ehitati tallikompleks lõpuni valmis, rajati hobustele karjakoplid ja loodi võimalused hobuste pidamiseks, treenimiseks ning võistluste läbiviimiseks.

Pagulasaastad Rootsis ja ettevõtlusega alustamine

Rootsi külla tegutsema sattunud perekond on seotud ka Rootsi riigiga, kuhu pere 80-ndatel aastatel Eestist põgenes. Peamiseks ajendiks Eestist lahkumisel olid võimud, kes tahtsid saata pereisa Enno Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgi likvideerima.
Esialgu põgenes Rootsi pereisa koos 4-aastase tütrega, ema Helve liitus koos pojaga aasta hiljem. Aasta pärast õnnestus perel ka elamisluba saada ning alustada töökoha otsingutega.
„Rootsis on väga raske tööd leida,“ rääkis Helve. „Tähendab, sa ei saa tööd, kui sa pole rootslane. Igaüks tegutseb oma kogukonnas.“
Nii otsustati rajada oma transpordifirma Transservice, mis tegutseb siiani, kuid väiksemas mahus kui varem. Alustati väikese autoga, seejärel osteti veoauto ning hakati Rootsist Eestisse kaupa vedama.
„Nüüd oleme Eesti kõige vanem transpordifirma,“ rääkis Helve. „Autod sõidavad nii, et me pinnal püsiks. Kallur on ja üks, millega veame toiduaineid. Me ei tahtnud suurt firmat, tahtsime, et oleks kontrolli all. Meil oli vahepeal 15 autot. Seda jõudsime veel kahekesi (koos abikaasaga – toim.) hallata.“

Unistus väikesest tallist

Eesti iseseisvumise järel oli vaja otsustada, kas jääda Rootsi või tulla Eestisse tagasi. Kuigi lapsed olid Rootsis kooliteed alustanud, otsustati pärast 17 aastat Rootsis elamist Eestisse tagasi tulla ning asuda elama Kiisale. „Kõik algas sellest, et mina ostsin kutsika. Siis pidin paikseks jääma ja siis kingiti meile hobune, 16-aastane täkk, kellele oli sõpra vaja. Oleksin võinud viia ta teise hobuse juurde, aga ma ostsin teise hobuse,“ rääkis Helve.
„Siis oli vaja hobusetreilerit, siis talli. Ja nii see peale hakkaski,“ meenutas Carina.
„Käisin ühest tallist teise ja lõpuks mõtlesin, et ehitaks oma talli,“ rääkis Helve. Esialgne unistus oli ehitada väike ühistall, aga siis läks Männi talu müüki.
„Kuna ma olin oma hobuse Guy siit ostnud, teadsin, kui hea tall see on,“ ütles Helve.
Eelkõige meeldis neile talli asukoht. „Esimene kokkupuude Kohilaga oligi selle talli tõttu,“ mainis ta. „Kohila meenutab mulle kodust tunnet, mis ma Rootsis sain. Kohila on nagu turvaline linnaosa, võrreldes teiste kohtadega, millega oleme kokku puutunud.“
„Sellel tallil polnud midagi. Polnud siseruume, ei olnud teed, katus oli poollagunenud, aknad puudusid, aga midagi selles kohas tohutult meeldis,“ meenutas Helve.
Tallist pidi aga saama midagi rohkemat kui koht hobuste hoidmiseks. „Ma tahtsin tegeleda lastega, et lapsed saaksid internetist, arvutist, tänavalt ära. Siis me hakkasimegi lastele ratsateenust pakkuma,“ rääkis Helve.
Esimesed 1,5 aastat pärast talu ostmist möödusid koristades. „Koplites vedelesid klaaspudelid, kopleid õieti polnudki,“ meenutasid ema ja tütar. „Väga paljud tahtsid siin midagi teha, aga midagi ei viidud lõpuni.“ Eelmised omanikud olid nende sõnul keskendunud üksnes hobuste treenimisele ning koha väljanägemine polnud neile oluline.

Nagu omaette noortekeskus

„Meie eesmärk oli tuua see ratsakoolihing tagasi,“ rääkis Carina. „Siit on kuulsad ratsutajad läbi käinud.“
Nüüdseks on tandem ette võtnud palju lastele suunatud tegevusi ning pärast kooli ja suveajal käib palju lapsi nii Tallinnast kui ka Kohila piirkonnast hobuste eest hoolitsemas ja nendega tegelemas. Lisaks korraldatakse tallides palju lasteüritusi, sh ratsavõistlusi, ning käiakse ka hobustega lasteaedades ja muudel üritustel väljas.
Helve ja Carina sõnul on nad püüdnud hoida hobustega tegelemise hinna võimalikult madala. Tegemist on väga kalli ja töömahuka hobiga, mis aga ei kaalu üles seda rõõmu, mida nad näevad laste silmis, eriti kui on tegemist psühholoogiliste probleemidega lastega.
„Eelarve ei ole nii oluline kui see kogemus. Tahame seda võimaldada ka lastele, kellel ei ole rahalisi võimalusi ratsutamiseks,“ rääkisid nad. Naiste sõnul on neil hea koostöö ka Kohila vallaga, mis võimaldab paljudel lastel ratsatrennis käia.
„Meil on siin nagu noortekeskus. Olen lapsevanematega suhelnud ja neile meeldib, et laps on pigem meie juures siin kui tänaval,“ rääkis Carina. „Me rakendame neid kohe tegevusse, aga omapäi nad hobustega ei tegele. Seda me ei julge! Me rõhutame ka neile, et meie vastutame nende eest ja tegu on ikkagi loomadega.“
Poiste huvi ratsutamise vastu on naiste sõnul väiksem kui tüdrukutel. Heade sõnadega räägivad nad tublidest tüdrukutest, kes on kasvanud koos talliga ning kellest mitmest on sirgunud ratsasportlased.
„Nad tulid ja ratsutasid, stressivabalt, ja järsku avastasime, et kõik on sportlased. Tüdrukud tahtsid võistelda, aga kui on tegemist spordiga, siis see on hästi kallis ala. Hakkasime mõtlema, kust saaks raha,“ selgitasid naised, kuidas võeti suund ratsaspordi poole. Nüüdseks on nad liitunud ka ratsaspordi liiduga ning kolm aastat on tegutsenud nende oma ratsaspordiklubi, kus professionaalsed treenerid käivad lapsi õpetamas ning korraldatakse ka suuremaid lastele suunatud võistlusi.

Haiguslehte naljalt ei võta

Rääkides hobuste pidamise töömahukusest, tõid naised välja, et vabu hetki neile väga palju ei jagu ning koos puhkusele sõita ka ei õnnestu. Ikka peab üks teist asendama ja vastupidi.
„Hobustega ei ole vabu päevi, aastavahetusi, nädalavahetusi – siis on meil just hästi palju tegemist, palju külalisi, üritusi, lasteüritusi, avatud uksed, lastekaitsepäev,“ tõi Carina välja. „Perekondlikud väljasõidud, puhkused, haiguslehed on välistatud.“
Kuigi loomadega tegelemise kõrvalt nad haiguslehti endale lubada ei saa, ei tähenda see, et nad haigeks ei jääks. Carina meenutas, kuidas lapse lasteaiast ja talli külastajatelt erinevaid haigusi ja baktereid neile „külla on sattunud“, millega nad nädalaid „maas“ on olnud. Korra põdesid nad koos ka läkaköha, mis tuli välja alles siis, kui esimene neist nelja kuu möödudes arsti juurde pöördus.
„Hobustega on tohutu koorem. Samas see on hobi ja töö koos. See annab rõõmu nagu ka lastega tegelemine, me ei tee seda äri eesmärgil,“ rääkis Helve.
„Raha eesmärgiga ei teeks midagi või teeks kõik täitsa teistmoodi,“ leidis Carina. „Siis oleksime kogu aeg reisil. Palkaks inimese, tõstaks hinda.“
„Tegelikult meie elus kõik loomad tulevad meie ellu mingil põhjusel. Me isegi ei tea miks, aga nad lihtsalt tulevad. Küsisin Carina käest, kas sa oskad öelda, miks need 20 hobust meie juurde tulid?“ rääkis Helve naljatlevalt.
„Pidevalt vaidleme, kui palju meil hobuseid on,“ lisas Carina. „See on paratamatus, et hobuseid lihtsalt koguneb. Oma hobuseid on 20-21. Peab pidevalt üle lugema, neid ju sünnib juurde.“
„Me otsustasime, et kui meil sünnib varssu juurde, siis müüme ühe hobuse maha,“ rääkis Helve. „Lõpuks me ei raatsinud kedagi maha müüa!“
„Vahepeal oli meil 30 hobust, tegime südame külmaks, pidime neile häid kodusid leidma,“ rääkis Carina.
„See on kõige suurem asi, et peab vaatama, et nad saaks hea kodu. Armastatakse, antakse korralikult süüa, saab väljas käia, keegi ei peksa. See on väga oluline,“ sõnas Helve.
Helve sõnul on sageli tegemist hobustega, keda neile erinevatel põhjustel ka tasuta pakutakse. „Lõpuks ei õnnestu kõiki nagunii päästa ja kui ta on mingisuguse traumaga, siis enamasti meie ei saa nagunii seda olukorda parandada. Hobuse pidamine on täna väga kallis. See ei ole niisama, et võtan siia. Me ei taha vabapidamist ka,“ rääkis Helve.
„Iga looma, isegi pisikese looma võtmise arutame alati läbi, võtame mõistusega,“ ütles Carina. „Mina võiks võtta terve sigala siia ja olen mitu aastat rääkinud kitsedest. Küülikud juba on, kanad olid isa ja minu mõte. Niimoodi need kogunevad. Õnneks pannakse piir peale, muidu mul oleks juba 100 koera.“
Peres on peetud ka erinevat sorti kanu ning nüüdseks on jäädud siidikanade peale pidama. „Siidikanad – tulevad räägivad juttu, kuidas asjad peavad olema,“ kirjeldas Helve. „Araucanad olid tõelised õelutsejad, ajasid lapsi taga, olid nagu dinosaurused. Pärast ma lugesingi, et kanad on kõige lähedasemad dinosauruste elavad sugulased. Täpselt nagu Jurassic Park.“
„Esimesel sügisel, kui oli paks hall udu, viidi 9 nokka ära. Mina nutsin meeletult,“ meenutas Carina.
„Mul mees ütles siis, kui võtsime tibud, et ärge neisse kiinduge – lähevad sügisel potti. Lõpuks istus ta ise seal kanade keskel ja ütles, et kes oleks arvanud!“ meenutas Helve.

Keerulised ajad

Helve ja Carina tegelevad tallide ja talu haldamisega peamiselt kahekesi. Kokkuhoidvalt tegutsenud perel on tulnud silmitsi seista ka raskete aegadega, sealhulgas pereliikme kaotusega.
Esmalt tabasid tervisehädad pere naisliikmeid – Helve pistis rinda kasvajaga ja sai sellest võitu. Tütar Carina aga sattus veresoone lõhkemise tõttu eluohtlikku olukorda, samasse perioodi jäi ka tema rasedus ja esimese lapse sünd. Pereisa Enno viis vähk 2014. aastal 49-aastaselt hauda.
„Usun, et see on seotud Tšernobõliga,“ leidis Carina. „Kasvajad on muutunud nii tavapäraseks. Kui ma olin laps, oli see harv asi. Kui isa oli intensiivis, siis ma vaatasin seda elavat järjekorda. Osakonnas, kus haigetel oli lõppfaas, oli päris kohutav. Inimesed istusid, polnud piisavalt kohti. See on kahjuks nii tavaliseks muutnud, ka noorte seas. Õnneks on meditsiin liikunud edasi ja siin ikka päästetakse neid.“
„Pärast Enno surma oli meil paar aastat väga raske aeg, materiaalselt keeruline. Hakkasime mõtlema, kuidas edasi tegutseda,“ meenutasid ema ja tütar. Transpordiettevõte, mida vedas peamiselt pereisa, jäi naiste õlule ning hobusekasvatusega jätkamiseks otsustati seda minimaalse eluspüsimise tagamiseks edaspidi käigus hoida.
Ka mehisemate talutöödega peavad naised ise hakkama saama. Nii tuleb vajadusel traktoriga heinapalle transportida, sõnnikuautoga sõita ja veokeid ümber parkida.

Tulevikuvisioonid

Et Männi talukompleks pole veel selline, nagu naised oma mõtteis on ette kujutanud, jätkub tulevikuplaane ka edaspidiseks. Plaanis on maneeži rajamine, mis vähendaks nende tegevuse ilmastikutundlikkust, ja Carina pere elukohaks oleva vana rehemaja renoveerimine.
„Vanade taludega on, nagu nendega ikka on, hakkad kuskilt nokitsema ja siis tuleb välja, mis kõik veel teha on vaja,“ rääkis Carina, lisades, et isa ettepanek oli algul maja kopaga maha lükata, kuid nad olid emaga selle vastu. „Siis kui eelmisel aastal hakkasime selle remondiga tegelema, mõtlesime tõsiselt, et oleks ikka pidanud kopaga maha võtma. Aga meie ei anna alla!“

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare