13.3 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Sõnulseletamatut miskit öises rabas nautimas

Stina Andok / foto: Stina Andok.

Juba mõnda aega on huvilistel olnud võimalik osa saada Metalooduse loodusretkedest Raplamaa rabades koos matkajuhi Romet Vainoga. Kuna jalutuskäigud ja rabad mulle meeldivad, aga räätsadel ja ööhakul matkamise kogemus puudus, otsustasin retke ise kaasa teha.

Kohaliku matkajuhi Romet Vaino pakutud loodusretked jagunevad laias laastus kaheks: plaanilised retked, kuhu kõik võivad end registreerida ja milleni jõutakse enamasti sotsiaalmeedia (Facebooki) vahendusel, ning personaalsed loodusretked, mille aja ja grupi saab ise vastavalt oma soovidele kokku leppida. Meie sattusime juhuslikult osalema plaanilisel retkel 20. juunil, mille algusaja ja paiga pakkus Romet ise välja. Sel korral sai kohtumispaigaks Paluküla lähedal alguse saav Palasi raba ning algusajaks leppisime 20.15.
Kuna alustame oma teekonda Raplast, hüppame matkajuhi autosse, et ühiselt rännaku alguspunkti jõuda. See annab meile hea võimaluse matkajuhiga pisut lähemalt tutvust teha. Selgub, et Romet on looduse ja matkamiseni jõudnud pooljuhuslikult ja tunnetuslikult. Ta tõdeb, et reeglina viibivad inimesed looduses sagedamini lapsepõlves ja mida vanemaks saavad, seda vähem, aga temal on olnud pigem vastupidi. Aja jooksul aina süvenenud huvi looduses viibimise vastu on viinud selleni, et hobikorras mööda Raplamaa rabasid rännanud noormees on otsustanud hobist tasapidi kujundada elukutse.
Samas nentis eelmisel aastal avalike matkadega alustanud Romet, et üksnes matkade läbiviimisega ta tegelda ei tahaks ning ta otsib pidevalt juurde enda huviga sobituvaid tegevusi. Rometil on ka vaikne idee kirjutada raamat. Idee ja ülesehitus on tal enda sõnutsi peas juba valmis, vaja on veel leida sobiv aeg selle kirja panemiseks. Lisaks maailma lahti mõtestamisele, kirjutamisele ja matkamisele, teeb Romet oma rännakutest ka kauneid fotosid. Meiega matkama minnes tal aga kaamerat kaasas ei olnud, seega tuleb siinse artikli lugejatel leppida minu fotojäädvustustega.

Väga palju mitte midagi

Läheneme tasapisi juba tuttavlikule Paluküla kandile ning jään ootama, kus siin täpsemalt raba alguse saab, kui ühtäkki jääme näiliselt täiesti suvalisel teelõigul metsa äärde seisma. Tundub, et oleme pärale jõudnud. Väljume autost ja hingame sisse suveõhtu värsket lõhna. Kuskilt ei paista raba, on tavapärane rohelus. Üsna pea jääb meie juurde seisma teine auto ja kolmaski. Avatud grupiga võisid liituda kõik soovijad, kokku võtab Romet ühe grupina matkale kaasa kümmekond inimest. Meiega liitub sel korral hinnanguliselt kolmekümneaastaste seitsmeliikmeline seltskond Tallinnast, jääb mulje, et kamp töökaaslasi.
Kui kõik olid kenasti kohal ja valmis, jagas Romet igaühele räätsad. Need võtsime esialgu näpu vahele ja asusime teele läbi metsa. Vahel harva olen ikka ilma rajata metsa sukeldunud, kuid enamasti selleks, et koerale järele minna, mitte oma lõbuks, aga nüüd saime seda kõik praktiseerida. Lehed näos, oksad paindumas, lamavatest puudest üle, kenasti hanereas me siis läksime, kui ühtäkki kostis üks kõlav „Ai!” ja siis veel teine ja kolmaski. Minu ees liikuvaid neidusid oli tabanud miski valusööst. Järgnesin neile ettevaatlikult, ise samal ajal juureldes, mis neile haiget võis teha.
Kui olin sama piirkonna valusööstuta läbinud, selgus, et oli siiski põhjust ettevaatlik olla – ühed sumisejad olid endale sinna pesa teinud ning meie jalutasime nii lähedalt mööda, et neil tekkis vajadus end kaitsta. Kiire lohutus, et inimesed maksavad apiteraapia eest rahagi, mida nemad tasuta praegu said, ja retk võis jätkuda.
Mõne minutiga end metsatukast läbi surunud, jõudsimegi millegi lävele, mis meenutas juba raba. Silmapiir tundub olematu, kõikjal üksnes madalad ja kõverad männid valgete udututtide vahel paistmas. Lagendikule jõudes tervitas meid kohe ka parvede kaupa sääski, kes rabelesid suures näljas nii silma kui ka suhu, kui me parasjagu omale räätsasid jalga pusisime. Õnneks niipea kui jõudsime mõned kümned meetrid raba keskme poole liikuda, sääseparved hajusid. Romet selgitas, et sääskedele rabades ei meeldi.
Tegeliku rännaku alguspunktiks võiks lugeda just seda hetke, mil tuli astuda esimene samm räätsadel. Peab tõdema, et see oli isegi pisut lihtsam, kui olin ette kujutanud. Kohemaid ninali ei kukkunud ning näis, et ülemäära väsitav see ka ei ole. Samal ajal kui linnarahvas reipal sammul otsemaid osutatud suunas liikuma asus, jäime koos kaaslasega pigem silmad maas ja õhus uudistama kui edasi liikuma. Raba on selles mõttes kummaline paik. Seal justkui ei ole midagi. Taimeliike paistab kesiselt, loomi suurt ei liigu, mõni üksik mari ehk piilub, aga ometi ei olnud mitte kuidagi piisavalt aega, et kõike seda sõnulseletamatut sisse ahmida.
Kuigi loomad rabas ei pesitse, jäävad rabad metsloomade teele ning seetõttu võib mõningaid jälgi pehmel pinnasel märgata. Meie tabasime põdrajäljed ning triivisime nendega ühte takti mõnda aega, kuni need silmist kadusid. Rometi sõnul on ta kohanud karujälgi, mis olid uudistavalt tema varasemates jälgedes. Kord avastab inimene, siis jälle loom. Ei tea, kas vetruv ja justkui hingav rabamaastik ka meie samme mõõdab ja vastu nuusutab, et mis inimloom see mu pinnasel praegu tammub.

Argielust väljalülitumine

Sel retkel meil ei olnud kindlat sihtpunkti ning eesmärk oli eelkõige lülituda välja muust maailmast. Selle on, muide, Romet toonud välja ka oma kodulehel retkede tutvustuse juures kui ühe peamise eesmärgi, miks loodusesse tulla. Jalutamise vahepeal peatusime aeg-ajalt, et puhata ja rohkem hetkes viibida ja Romet rääkis meile rabadest. Ta rääkis näiteks, et paljude jaoks on rabad müstilised ja pigem õudsed paigad, mida saadavad legendid uppuvatest inimestest, kuid meenutas meile, et raba on vanem kui mets ja seega peaks olema kodusem ning omasem.
Romet rääkis ka soode ja rabade kujunemisest, mis on rabajärv ja mis on laugas. Ta julgustas meid kuulatama seda, mis on kosta, ja hingama sügavalt sisse sealseid lõhnu, et aidata kaugeneda oma argimuredest, et tõeline lõõgastumine ja enesesse vaatamine saaks alata.
Romet ise on vilunud üksinda rabas viibija ja on silmitsi seisnud ka ärevate hetkedega iseenda seltsis keset pilkast talvepimedust. Ei paista, et see teda kuidagi heidutanud oleks, pigem õhkub temast enesekindlat rahulikkust ja soojust, mis tekitab tundmuse, et ta on jõudnud millenigi, mille poole tasub püüelda. Selles mõttes võib talle tänulik olla, et ta ka teistega jaksab seda jagada. Mõni teine ehk hoiaks sellised saladused üksnes endale.
Pärast umbkaudu kahte tundi rabarännakuid peatusime, Romet keetis piparmünditeed ja lasime kergel vihmasabinal end kasta. Selle ajaga olime läbinud paar-kolm kilomeetrit, kuigi jalad ütlesid, et seda oli rohkem. Suvise õhtu helges hämaruses mättal istudes oli tunne, et võiks ööseks jääda küll. Ei ühtki sääske, üksnes sookurgede ürgne laul, pardipojakeste pladin järveveel ja taamal valgete luikede tants.
Tagasirännak tsivilisatsiooni poole kulges juba üsna tempokalt, kuna matkalistel oli põue pugenud kerge rammestus ja küllastus kogetust. Võib-olla aitas kaasa ka jätkuv vihmasabin või vihmast justkui jõudu saanud sääsed. Igatahes tee tagasi kulges juba kiiremaid samme tehes, mina oma kaaslasega jageledes ülejäänud grupile järele jõudmisega. Veel selle juunikuu sügavaimas hämaruses kuskil südaöö paiku õnnestus meil läbi metsa sahmides kohata üksikut jaaniussi roheluses helendamas, mis jättis õrna ja veelgi positiivsema templi kogu rännakule.
Peab ütlema, et see jutt, mis Romet on oma kodulehel kirjutanud loodusretkede juurde ja kus ta kutsub inimesi üles rännakuid rabades ette võtma pigem väiksemates seltskondades, peab paika. Kuigi retk rabas oli igas mõttes igasuguseid ootusi ületav, oleks kogemus olnud tõenäoliselt täiuslikum, kui retkele tulnud seltskond oleks olnud ühel lainel ja ühiselt meelestatud. Oli selge, et mina oma kaaslasega ja linnaseltskond olid retkele tulnud eri eesmärkidel ja küllap on saadud kogemusedki erinevad.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised