-2.5 C
Rapla
Teisipäev, 18 jaan. 2022

FOTOD: Vigala hardrokkis tuntud headuses

Siim Solman / fotod: Siim Solman

Raske on olla originaalne kirjeldamaks aastast aastasse vankumatu järjekindusega püsivat Vana-Vigala Hard Rock Laagrit. See on nagu üks vana, aga väga stiilne roostes nael, mis on löödud viikingite laevamasti, et püsida seal igavesti.

Vaata ka fotosid SIIT

See 2002. aastast peetav raskemuusika festival on üle elanud kõik, mida elu, riigikord ja ilmastik on talle ette visanud. Eks seda suuresti ikka tänu oma ülitruudele fännidele, kes lihtsalt ei lase sel laeval uppuda. Ja miks peakski?


Kummutan kohe paar müüti, mis kipuvad ikka ja jälle selliste festivalidega seoses inimestele esimesena pähe tulema. Levinud on arvamus, et kindlasti on seal kõik purjus, on palju kaklusi ja eks need karvased ole üldse üks kahtlane seltskond. Olen tänavusega kokku külastanud seda festivali kaheksa aastat järjest ja kinnitan, et seltskond on värvikas, aga väga sõbralik ja kordagi pole isegi mitte eemalt näinud mõnd arveteklaarimist. Sinna tulevad inimesed ikkagi kokku selleks, et olla osa metal-kildkonnast, rokkida oma lemmikbändide saatel ja nautida erilist festivalihõngu.
Olen täheldanud, et nii mõnigi varasem noor festivalikülaline on jõudnud sinnamaale, et kohale tullakse nüüd juba lastega. Pean tunnistama, et valdav osa rahvast on mulle ikkagi täiesti võõras. Raplamaa ja veel enam Rapla inimest seal ikka naljalt ei kohta, aga küllap on see festival siis ilmekas osa projektist Visit Raplamaa. Tundub, et ka ilmataat on raskemuusika fänn, sest tuima järjekindlusega hoiab ta festivalipäevil ikkagi taevaluugid üsna kinni.
Ka tänavune laager ei hoidnud millegi arvelt tagasi. Kaks päeva, 22 esinejat, kahel laval. Tõsi, üks peaesinejatest lisas pisut ka nukramat statistikat festivali ajalukku. Nimelt ei jõudnud Austraaliast logistilistel põhjustel kohale Parkway Drive. Festivali melu see siiski ei rikkunud.
Rääkides isiklikest eredamatest hetkedest, oli kahtlemata esimese festivalipäeva nael Lacuna Coil. Ei pea kaugeltki olema raskekujuline metalist, et see bänd meeldiks. Eriti veenev oligi nende laivesitus. Väga võimas naisvokaal, täpselt parasjagu raske ja ühtlasi ka hingepaitavalt meloodiline.
Eriti lahe üllatus oli aga esimese päeva afterparty telgis. Võis ju eeldada, et seal jätkub sama, mis laval lõppes. Järelpidu osutus siiski vägagi elektrooniliseks ja tantsuliseks. Tumedama elektroonilise muusikasarja Beats from the Vault plaadivõlurid keerutasid ülimalt mõnusaid ja kõrva paitavaid tantsulugusid. Midagi täiesti uut.
Loomulikult ei saa ma üle ega ümber meie kodumaisest kahemehebändist Talbot. Pean tunnistama, et see bänd oli minu jaoks üks teise päeva tõmbenumbreid ja ma ei pidanud pettuma. Puhas, raske ja paganama võimas, külmavärinaid tekitav duo, kes kõlab täpselt nii, nagu oleks laval vähemalt neljaliikmeline bänd.
Hard Rock Laager on nüüdseks juba selgelt kaubamärk maakonnas, Eestis ja kahtlemata ka kaugel piiride taga. See festival toob kokku ja ühendab vankumatu järjekindlusega inimesed, kelle südames täidab alati selle hardrocki tühimiku ja kuhjaga.
Festivali tunnuslause ütleb: “Parim rahvas, raskeim muusika”, ja nii ongi.

 

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised