Sel aastal antakse aasta õpetaja tiitel välja 14. korda. Maakondlik komisjon esitas finalistideks seitse Raplamaa õpetajat. Riikliku komisjoni otsusega jõudis neist kategoorias “Aasta klassijuhataja” nominentide hulka Kohila gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Edith Maasik. Aastapreemia saajad selguvad aasta õpetaja galal “Eestimaa õpib ja tänab” 14. oktoobril Estonia kontserdimajas.
Edith on õpetajaametit pidanud juba 37 aastat ja seda ainult Kohila koolis õpetades. Praegu on ta 11.b klassi klassijuhataja. Varem on ta olnud kolme klassi klassijuhataja, pluss üks klass, mille ta enne lõppu enda lastega kojujäämise tõttu teisele õpetajale edasi andis.
Edith Maasik sõnas, et kuuldes enda nominendiks nimetamisest, oli tema esimene reaktsioon ehmatus. Ta on teiste nominentidega rääkinud ja seetõttu oli tal enda sõnul esialgu tunne, et äkki on midagi segi aetud, kas ta tõesti väärib nominendiks olemist. Samas on tal hea meel, et teda on märgatud. Märkajad olid üks tema klassi õpilane ja Kohila gümnaasiumi direktor Neeme Lumi, kes oli Edithi klassiga rääkinud tema kandidatuuri maakondlikule komisjonile esitamisest.
Kõige aluseks on õppimine
Suurima kiituse õpilastelt sai Edith ülemöödunud nädalal. “Tund oli läbi saanud ja jäin õpilastega rääkima. Ühtäkki nad ütlesid mulle, et ma olen nii tark, et ükstakõik mida nemad küsivad, ma oskan neile vastata. Ma polnud kunagi mõelnudki, et õpilastele võiks see, mida ma neile räägin, niimoodi paista. See oli suurim tunnustus, mida ma elu jooksul saanud olen. Hakkasin mõtlema, miks nad niimoodi arvavad. Ega selleks ei olegi vaja midagi rohkemat, kui maailma asjade vastu huvi tunda ja õpilastele rääkida sellest, mis neile huvi pakub. Juba mu bioloogiks olemine nõuab, et ma kuulan, loen ja uurin pidevalt, kuna see valdkond muutub kiirelt.”
Edithi suur kirg õpetamise kõrval ongi õppimine. “Mulle väga meeldib õppida. Nii pea kui on midagi õppida, haaran sellest kohe kinni. Ei ole aastat, kui ma ei leia omale mingit põnevat täiendkoolitust. Nüüd olen avastanud võimaluse kodust lahkumata veebikoolitustel osaleda.”
Pole ilmselt väga palju neid, kes juba lapsena teavad väga täpselt, kelleks nad saada tahavad, kuid Edithil oli just niimoodi. “Mul ei ole üldse olnud muid mõtteid. Olin neljandas klassis, kui kirjutasin kirjandisse, et ma tahan saada õpetajaks,” ütles Edith. Küll muutusid ajas mõtted, missuguse aine õpetajaks õppida. Õppinud on ta ülikoolis bioloogiks ajal, mil õpetajaamet käis lisaerialana õppimise juurde. Hetkel on Edith bioloogia ja loodusõpetuse õpetaja, kuid ta on andnud ka terviseõpetust ja annab bioloogiaga seotud valikkursusi.
Oma klassi õpetamise kohta sõnas ta, et seda on kõige raskem teha, kuna pool tunnist läheb sageli klassijuhatajatunni peale.
Muutunud õpilased, lapsevanemad, õpetajad
Edithi pikk õpetamiskogemus võimaldab temalt küsida, kui palju on õpilane selle ajaga muutunud.
“Õpilane on muutunud palju julgemaks, palju kaasarääkivamaks, kuid seeläbi ilmselt ka õpetajale palju tülikamaks. Selge on see, et tänast õpilast on raskem distsiplineerida. Ja mitte ainult suuremaid õpilasi, vaid ka väiksemaid. Varem see väike õpilane oli tunnis vaikne ja ei julgenud väga kaasa rääkida, aga nüüd ollakse rahutum, püsimatum, ei jõua tööd veel ära seletadagi, kui juba alustatakse. Maailm on muutunud, kuid seda ei saa pahaks panna. Ilmselt on see ajastu märk, et lapsed on julgemad ja tahavad tegutseda.”
Edithil on endal kogemus praeguste väikeste lastega olemas, kuna ta annab esimesele klassile teadustundi. Kohila gümnaasiumi eripära on teist aastat toimuv huviõppetund esimeses klassis, kus igal trimestril on kas teaduse, loovuse või liikumise tunnid.
Esimese klassi lõpuks teeb laps koos vanemaga otsuse, millisega neist kolmest ainest järgnevatel aastatel jätkatakse. Teadustund on Edithi sõnul natuke teistmoodi tund, kus laps saabki rohkem rääkida ja tegutseda, kuid näha on, et lapsed on juba sellises eas palju püsimatumad kui aastaid tagasi.
Ajas on muutunud kindlasti ka õpetaja ja klassijuhataja roll. “Klassijuhataja peab praegu rohkem õpilast ära kuulama. Õpilastel on palju rohkem selliseid muresid, kus õpetaja saab ära kuulata, soovitada ja nõu anda. Mõnikord on aga vaja lihtsalt minna õpilase tasandile ja püüda aru saada.”
Edith toob välja veel ühe teema, millest väga palju pole räägitudki. Lõpuklassi noored on tegelikult juba täiskasvanud, kelle maailm on teistsugune. “Üheltpoolt on ta täiskasvanu ja teisalt surutakse ta raamidesse, kus see noor täiskasvanu olema ei peaks või ei tahaks olla. Pean silmas klassikalist õpilase rolli.“
Lapsevanemad on samuti muutunud. Paljude vanemate suhtumine kooli ja õpetajasse on muutunud ja kriitikat kooli suhtes on tulnud rohkem. Edithil on küll oma klassi vanematega vedanud ja talle meenub vaid üks kord, kui ta oma õpetajakarjääri jooksul on lapsevanemalt tõreleda saanud.
Klassi ühtsus
Edith paneb lastevanematele südamele, et igasse vestlusesse ei ole vaja last kaasata. “Peab olema asju, mida arutatakse vaid vanemate vahel, kuna liigne lahtirääkimine võib vanematele bumerangiga tagasi tulla.” Teine asi on muidugi arenguvestlused, kuhu lapse kaasamine on vägagi õigustatud. Neid jutuajamisi saab teha mitmel moel, kas siis väga arenguvestluse raamides olles või vabas formaadis lihtsalt rääkides. Edith ise eelistab teist formaati.
Enda jaoks on ta küll välja mõelnud, mida ta küsib ja millest räägib, kuid vestluse ajal ta märkmeid ei tee. Vanematega vesteldes peab ta oluliseks seda, et tuuakse välja just see, mis on lapses hea. Nii vanem kui ka laps tahavad kuulda seda, et õpilane on kooli oodatud ja seal hoitud.
Muidugi on Edithil klassides olnud ka keerulisi lapsi, kelle puhul tuleb väga oluliselt esile koostöö lapsevanematega. Laste omavaheliste suhete lahendamisega on Edith pidanud ka päris palju tegelema. “Iga klassi puhul olen väga tahtnud seda, et nad saaks ühtseks klassiks. Et nad pärast kooli mõistaksid, kui head nende kooliaegsed sõbrad olid, ja see ühtsustunne jääks püsima. Mul endal oli selline klass, kellega me siiamaani igal suvel kokku saame. Sealt on tulnud mul see tahtmine, et oma klass oleks suurim väärtus ja et kooliaegsed sõbrad oleksid suurimad sõbrad ka täiskasvanueas.
Mul on seniajani oma klassidega läinud hästi, eelmise kolme puhul võin küll öelda seda, et nad on ühtehoidvad ja üksmeelsed. Ma loodan, et praegune klass saab ka selline.”
Suvi taastab
Mitmete kunagiste õpilaste lapsed on omakorda Edithi klassi jõudnud. Ka sel aastal tulid kaks tema endist õpilast teatama, et nende lapsed läksid nüüd Kohila kooli. On ka selliseid õpilasi, kellel on juba lapselapsed. “Kõige rohkem meeldib mulle aga see, kui mu kunagised õpilased tulevad ja kannavad ette, et nad on õpetajaks õppinud. Seda õnne on mul ikka olnud ja mõni bioloog on ka mu endiste õpilaste hulgas,” sõnas Edith.
Ta meenutas, kuidas eelmisel aastal tuli nende kooli noor õpetaja, tema eelmise klassi õpilane, kes raporteeris, et siin ta siis nüüd ongi – Edith käskis õpetajaks õppida ja nüüd ongi ta õpetajana tagasi.
Millega aga noorel arvestada tuleb, kui ta õpetajaks õppida soovib? Peamine on Edithi sõnul muidugi see, et palju tuleb tööd teha ja kogu aeg tuleb juurde õppida, nii et õppimine peab meeldima. “Õpetaja peab ikkagi olema asjadega kursis. Klassijuhataja seda enam, päevapoliitilisi olukordi tuleb ju õpilastega arutada. Õpetajaametiga ei ole nii, et tööpäev saab läbi ja tõmbad ukse kinni. Õpetajal tuleb töö koju kaasa. Vahel ütlengi õpilastele naljatlemisi, et nad tulevad minuga ka voodisse kaasa ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. Kui on mingi mure, siis kogu aeg ketrab peas mõte, kuidas aidata ja probleemi lahendada saaks.”
Õpetajatöö suur pluss on teada-tuntud nali – juuni, juuli august. Tegelikult on aga asi naljast kaugel. Õpetajaamet on pingeline ja suvega jõutakse taastuda. Kuigi suvist pikka puhkust kritiseeritakse palju, ei jõua Edithi sõnul lühema ajaga end lihtsalt välja puhata. Esimene kuu käivad mõtted ikka tööasjade ümber ja alles pärast seda, kui mõistus on kooliasjade suhtes mahavaigistatud, saab puhkama asuda. Koolivaheajad mööduvad aga õpetajatel sageli koolituste ja ettevalmistustega uueks trimestriks.
Suvine puhkus möödub Edithil aga seal, kus on tema juured. Tema lapsepõlvekodu asub Ida-Virumaal. Jaanipäeva paiku sulgeb ta Kohilas oma koduukse ja tagasi tuleb augustis. Vahepealne aeg möödub Edithil Peipsi ääres, marjametsades, aias ja matkaradadel. Suvepuhkuse lõpetab traditsiooniliselt bioloogiaõpetajate ühingu suvekool.
Kooliajal on aga heaks lõõgastusvahendiks Edithi jaoks peale kõndimise lugemine. Talle meeldib väga lugeda nii ilukirjandust kui ka kõike seda, mis bioloogiasse puutub. Oma aja võtab ka lapselaps, kes praegu on väga kiindunud loomaaeda ja seetõttu külastab Edith seda temaga umbes kuus korda aastas.
Loodushuvi on languses
Bioloogia ja üldse teadushuvilistele soovitab Edith ajakirja Imeline Teadus, mida ta ka oma õpetamises ära kasutab. Praegu otsivad õpilased küll tihti infot ise juurde, kuid veel paar aastat tagasi olid kaasavõetud ajakirjad sageli kadunud tagumiste pinkide poiste kätte.
Huvi teaduse ja looduse vastu on klassides aastati erinev. Mõni klass huvitub rohkem teadusest, mõni aga loodusest. “See loodushuvi on ka mingi ajamärk. On olnud selliseid aegu, kus tõepoolest võisid minna välja ja uurida, kuid praegu soovitakse teha muud, rohkem teadusteatri moodi katseid. Loodushuvi on väiksem, kuid alati on klassis mõni laps, kes on loodusest tõsiselt huvitatud,” sõnas Edith ja meenutas, kuidas üks tema kunagine õpilane kaitses hiljuti doktoritööd bioloogias.
Aastate jooksul on Edith oma õpilastega osa võtnud mitmest keskkonnaprojektist. Näiteks projekti “Tere, kevad!” raames on läbi aastate näha, kuidas õpilaste tähelepanu looduse märkide suhtes on aina enam langemas.
Koolisüsteemi muutumise kohta sõnas Edith, et tema arvates ollakse õigel teel sellega, et õpetatakse lastele tohutus infotulvas hakkama saama. „Õpilastel on vaja teada, kuidas faktid kergesti kätte saab, kuidas neid süstematiseerida ja kuidas õiged asjad tekstist üles leida. Mida me jumala pärast ei tohiks teha, on see, et me ei lase õpilastel lugeda ja kirjutada. Need oskused peavad jääma, nad ei saa ainult kuulata või vaadata, õpilane peab saama materjaliga ka ise tööd teha,“ toonitas Edith.
Kuigi telefonis kirjutades käivad noorte pöidlad ülikiirelt, on reaalselt kirjutamine muutunud aina vaevalisemaks. Kõlab küll uskumatult, kuid Edith rääkis, et kui on vaja mingi tekst maha kirjutada, tehakse seda sõna kaupa, justkui noore tähelepanu oleks liiga hajutatud, et üle ühe sõna korraga meelde jätta. Seepärast laseb Edith oma õpilastel iga tund natukene lugeda ja kirjutada. „Ma loodan, et sellest on kasu, muidu on varsti nii, et info aina tuleb, kuid ei osata sellega midagi peale hakata.
Võiksime sellele mõelda, et õppimine ei saa olla ainult mäng. Ma olen küll veendunud, et me ei saa õppida ega õpetada nii, nagu seda tehti vanasti, kuid samas on asju, milleta ei saa. Elu paraku nõuab töötegemist ning pingutamisoskust tuleb harjutada. Kui noorena ei pinguta, siis tulevikus äkki ei oskagi. Iga päev peab olema natukene midagi, mis ongi keerulisem, mis karastab ning valmistab eluks ette.“