19. oktoobril tunnustati Oksana Kurvitsat “Eesti aasta õppija 2018” tiitliga. 39-aastaselt läks Oksana lüpsja töö kõrvalt Rapla täiskasvanute gümnaasiumisse ja lõpetas seal varem pooleli jäänud koolitee. Sellele järgnesid õpingud Järvamaa kutsehariduskeskuses ja praegu õpib ta Lääne-Virumaa rakenduskõrgkoolis.
“Iga naisterahvas peaks olema kindlustatud nii materiaalselt kui ka vaimselt. Kui sul on haridus, siis on sul rohkem võimalusi ka tööturul,” ütleb Oksana oma keeruka haridustee kohta.
Oma põhitööd teeb Oksana Kehtna Mõisa OÜ-s, kus tema juhatava käe all munevad 7000 õnnelikku õrrekana. “Ma arvan, et nad on õnnelikud,” ütleb Oksana arvutiekraanilt kanala otseülekannet vaadates. (Sanitaarnõuete tõttu ta mind kahjuks sinna lubada ei saa.) “Kas te käite ja teete vahel mõnele kanale pai ka?” küsin uudishimulikult. “Ikka käin ja võtan sülle ka,” ütleb Oksana naerdes. “Ja lehmi ja vasikaid käin ka paitamas.”
Hakkame kaugemalt peale. Teil on Ukraina juured? Kuidas need teid mõjutanud on?
Ei ole kuidagi. Ma olen sündinud siin, Eesti keskkonnas üles kasvanud ja kõik sõbrad on eestlased. Aga räägin ukraina keelt vabalt, olen kõik lapsepõlvesuved seal veetnud. Vanaisad-vanaemad, tädid-onud, kõik olid seal.
Mis neist Ukraina suvedest kõige eredamalt meelde on jäänud?
Me pidime seal koguaeg tööd tegema – lapsed pidid ju lehmi karjatama. Anti lehmad kätte ja saadeti mäe peale. Hommikul võtsime loomad ja õhtul tõime tagasi. Meid oli seal palju, kõik küla lapsed olid seal karjamaal koos. Kui ma olin juba 16, läksin ise rongiga Ukrainasse. Võtsin oma nooremad õed kaasa ja läksin. Ja siis vanaema ütles, et nonii, tüdrukud, nüüd peate rongiraha tagasi teenima. Viis meid metsa, korjasime maasikaid ja pärast viis meid turule müüma. (Hakkab naerma.)
Te läksite vapralt 39-aastaselt Rapla täiskasvanute gümnaasiumisse. Mis tunnetega te esimesel päeval kooli läksite?
Mul oli hirm. Ma teadsin, et tahan pooleli jäänud koolitee ära lõpetada. Vahepeal olid mul kompleksid ja kartsin, aga võtsin kätte ja ikka läksin. Esimesed pool aastat olid väga rasked ja hirmus oli. Ma sain oma esimese kahe ka siis. Mu enda tütar käis teises klassis ja ta niimoodi naeris mu üle ja mul oli nii piinlik.
Mis õppeaine see oli?
Ajalugu (naerab). Ja siis tütreke naeris kõht kõveras kodus. See piinlikkus oli nii kohutavalt suur, see läks hinge ja ma võtsin seda tõsiselt. Enne seda mõtlesin, et ma enam ei jõua, jätan kooli pooleli, aga siis otsustasin – ei, tuleb edasi minna.
Kuidas te julgustaksite neid, kellel on samamoodi kool pooleli jäänud, tahaks edasi õppida, aga pelgavad?
Tuleb üle saada sellest hetkest – see on ainult see üks hetk. Tuleb lihtsalt see üks samm astuda, kui sa selle teed, siis oled juba võitja.
Kuidas te jõudsite ühendada töö, õppimise ja pereelu?
Kooli koduste töödega oligi esialgu väga raske, neid oli töö ja pere kõrvalt keeruline teha. Aga siis ma koostasin endale päevaplaani. Distsiplineerisin ennast väga rangelt. Kui ma tulin hommikul töölt koju, siis ma magasin kaks-kolm tundi ja siis õppisin. Tegin sellise plaani, et ma iga päev midagi tegin. Elasin päevaplaani järgi, sain asjad tehtud ja siis läks asi paremaks ja kergemaks.
Tegite toona tööd öistes vahetustes?
Jah. Neid päevi oli väga palju, kui tulin hommikul töölt. Läksin koju, pesin ennast puhtaks, ja kooli. Ja õhtul jälle tööle. (Oksana töötas toona veisefarmis lüpsjana.)
Kuidas teid täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamine mõjutas?
See kooli lõpetamine mõjutas mind väga palju. Ma lõpetasin väga heade tulemustega – keskmine hinne oli 4,05. See mõjutas mind niivõrd, et ma sain julgust eluga edasi minna. Siis just vabanes Kehtna Mõisa osaühingus kanala juhataja koht, ma kandideerisin siia ja sain selle koha peale. Siin aga selgus, et minu otsene töö on kanamunade tootmine ja turustamine. Turustamisest ma ei teadnud mitte midagi. Nii ma otsustasingi, et lähen Järvamaa kutsehariduskeskusesse müügikorraldust õppima.
Kutsusin oma endise kooliõe kaasa ja me läksime kahekesi. Seal ma sain päris palju teadmisi turustamise kohta, mis on mind tööalaselt väga aidanud. Kui ma selle kooli ära lõpetasin – eksami sooritasin väga hästi -, siis ma mõtlesin, et vist enam ei jõua õppida. Aga seesama sõbranna, keda mina tookord kaasa kutsusin, helistas mulle ja ütles, et lähme veel. Ja nüüd ma õpin Lääne-Viru kõrgkoolis kaubandusökonoomika erialal.
See on väga põhjalik kaubandusvaldkonna õpe. See on ost, müük, finantsid – kõik, mis on kaubandusega seotud. Nüüd tulen oma tööga hästi toime, lahendan väga keerulisi ja erinevaid olukordi, mis töös ette tulevad, ja see meeldib mulle ning ma olen õnnelik, et olen sellise võimaluse saanud ja seda tänu õppimisele.
Kuidas teie lapsed suhtuvad sellesse, et ema muudkui õpib?
Nad on vist harjunud sellega. (Naerab.) Vanem tütar on täiskasvanud ja oma elu peal juba. Ja üks tütar on mul kodus.
Kas nende õpingute käigus on muutunud ka teie maailmavaade ja suhtumine endasse?
Õppimine on õpetanud mind aega planeerima – kui palju tegelikult jõuab päeva jooksul ära teha. Pidu ja sõbrad on nagu tahaplaanile jäänud. Elu on tegelikult väga lühike. Kui ma noorem olin, sai väga palju aega raisatud elupõletamise peale.
Oksana kirjutab ise oma õppimise loost nii: “Lisaks saadud kooliteadmistele, ületasin nende aastate jooksul ka elu suurima proovikivi. Nüüd tean, et tuleb uskuda endasse ja olla sihikindel, vanus ei oma tähtsust. Olen elule kõige eest tänulik ja just seetõttu tean, kui tugev ma tegelikult olen ja mida kõike suudan.”
Mis teid on motiveerinud edasi minema ka siis, kui on raske?
Mulle on suureks eeskujuks minu ema. Minu ema on üles kasvatanud kaheksa last ilma kellegi abita, aga puudust ei olnud meil mitte kunagi. Õppimise käigus olen ma saanud kaks korda vanaemaks (tütar samamoodi läks väga varakult oma elu peale) ja ka minu enda abielu on lahutatud, ei pidanud vastu sellele pingele. Aga peab hakkama saama – see on juba iseendale tõestamine, et ma saan hakkama. See motiveeribki. Ma olen kukkunud käpuli, püsti tõusnud ja edasi läinud, aga selleks, et midagi võita, tuleb hinnata ka kaotust.
Te olete mitmes kohas töötanud loomadega. Kas te tunnete, et teil on loomade ja loodusega eriline side?
Loomad ja loodus on mulle alati meeldinud – see on miski, mis on elus ja mis on päris. See on hindamatu.
Mida te juhina töökollektiivis kõige tähtsamaks peate?
Inimestega suhelda – ikka suhtlemine on see kõige olulisem.
Teile on osaks saanud nüüd suur tunnustus, kuidas te tunnete end selle tähelepanu all?
Mulle ei ole see siiamaani kohale jõudnud. Minu jaoks on see minu tavaline elu, ma ei tunne, et see midagi erilist on. Ma arvan, et see jõuab kohale alles reedel, kui ma sinna vastuvõtule lähen. Ma arvan, et siis hakkavad mu käed ja jalad värisema. Mulle helistas Rapla maakonna koordinaator Ivi Sark. Ma esialgu sain aru, et ma olen lihtsalt Raplamaa õppija, aga kui ta ütles, et ma olen Eesti õppija, siis see oli esialgu selline šokk, et ma ei suutnud sellele üldse kuidagi reageerida.
Kuidas te puhkate?
Vahel viskan diivanile ja lebotan ka, aga üldiselt mulle meeldib nokitseda, teha käsitööd. See viib mõtted mujale. Mulle on väga meeldinud kududa. Ma meeletult palju kudusin endale ja teistele. Ehete tegemise avastasin täiesti kogemata – raamatukogust leidsin ühe raamatu, võtsin selle ja hakkasin vaikselt nokitsema. (Praegu on Kehtna raamatukogus üleval Oksana valmistatud ehete näitus.)
Aasta õppija tiitliga tunnustatakse täiskasvanud inimest, kelle elus on õppimine kaasa toonud mõne olulise muutuse töös, ühiskondlikus tegevuses jms. Vaadates särasilmset Oksanat, on selge, et ta naudib oma tööd ja hoolimata elus ette tulnud raskustest on ta positiivne ja entusiastlik. Mulle kõrvaltvaatajana tundub, et tegemist on tõelise Tuhkatriinu looga, mis inspireerib ka endale seadma suuri eesmärke ning olema neis sihikindel.