-13.2 C
Rapla
Esmaspäev, 6 dets. 2021

Rapla maakonna muuseum – lugu, mis on ammu räägitud

17. oktoobri lehes alustasin mõttekäiguga Raplamaa omakultuuri instituudist, mis võiks tulevikus olla see institutsioon, kes tegeleb maakonna identiteedi kujundamise ning pärandi uurimise ja esitlemisega. Maakonnas aastakümneid töötanud inimesed aga ohkavad selle jutu peale ja ütlevad, et see on ammu läbitud teema: “Sellest on nii palju räägitud, aga asi pole mitte kuskile jõudnud.” Neil on selles tuline õigus.

Oma eelmises artiklis kirjutasin: “Maakonna erinevates piirkondades tegutsevad ka muuseumid, ent ühelgi neist pole olnud selget ambitsiooni saada maakonnamuuseumiks ning valmidust võtta maakonnaüleste projektide vedamine enda kanda.” Selle lausega tegin aga kõvasti ülekohut Mahtra talurahvamuuseumile, kelle eestvedamisel 2007. aastal tegelikult maakonnamuuseumi loomine käis.
Toona ilmus Nädalises artikkel “Sihtasutuse Raplamaa Muuseum(id) loomine edeneb jõudsalt”. Selles oli lõik: “Küsimuse all on veel Raplamaa Omavalitsuse Liidu osalemine. ROL-i tegevdirektor Silvi Ojamuru selgitas, et seni pole otsust tehtud, kuna ROL kaasati suhteliselt hilja ja esialgu on täiskogu liikmetel olnud küll väga palju küsimusi, kuid vähe informatsiooni. Ta arvas aga, et järgmisel täiskogul, kus teema päevakorda tuleb, võetakse tõenäoliselt vastu positiivne otsus.”
Seda lugedes tekkis mul tunne, nagu Silvi oleks need sõnad öelnud eile, mitte kümme aastat tagasi. Osalt ilmselt seepärast, et neljapäeval oli tõesti ROL-i täiskogu ja seal ühe sihtasutuse käekäiku arutati (RAEK-i oma). Teisalt aga seepärast, et kümme aastat on möödas, aga oleme ikka samas kohas – või isegi paar sammu tagapool.
Toona Mahtra talurahvamuuseumi arendusdirektorina töötanud Jüri Metssalu kirjutas 2007. aasta Nädalises: “Paljude inimeste koostöös on Mahtra talurahvamuuseumist saamas sihtasutus, mille peamine eesmärk on olla omanäoline, atraktiivne ning jätkusuutlik pärimuskultuuri ning haridus- ja teaduskeskus, mis kogub, uurib, säilitab ja vahendab Rapla maakonna ajaloo- ja kultuuripärandit ning tänaste elanike ja nende elukeskkonnaga seotud ainest, kandes traditsioonilisi ja maakondlikke püsiväärtusi ning koordineerides Rapla maakonna muuseumide ühistegevust.” Selliselt olid siis sõnastatud loodava muuseumi põhiülesanded.
Paraku takerdus toona sihtasutuse loomine kultuuriministeeriumi kodarate vahele. “Ees seisab muuseumisüsteemi korrastamine ja üleeile käis raamatupidamisküsimusi kultuuriministeeriumis arutamas Mahtra talurahvamuuseumi direktor Tiia Schmitte. Tiia Schmitte sõnul lükkub muuseumi sihtasutuse loomine, mis oli kavandatud samuti tuleva aasta algusesse, seoses ümberkorraldustega edasi,” kirjutas Nädaline 2007. aasta sügisel.
Omaette paradoksaalselt kõlavad täna aga 2012. aastal ROL-i täiskogus Juuru vallavanema Margus Jaansoni öeldud sõnad: “Teeme ühise maakonnamuuseumi. Võib-olla kümne aasta pärast pole meie vahel üldse piire ja siis on meil see muuseum,“ palus Jaanson vallavolikogudes arutada maakonnamuuseumi teemat, kui küsimus oli taas päevakorras. (Kirjutas Nädaline.)
Toonaseid üksikasju ma tegelikult ei tea, aga fakt on see, et maakonnamuuseumi või mõnda muud institutsiooni, mis maakonnaüleselt pärimuskultuuri temaatikaga tegeleks, meil ikkagi ei ole. Kas meil on siis seda üldse vaja?
Siinkohal palun teritada aga tähelepanu!
Maine ja turundamise küsimus on sarnaselt pärandiga meie maakonnas nagu vanaema valutav konnasilm. On seegi valdkond olnud korduvalt erinevate aruteluringide, töögruppide ja koostatud strateegiate sihtmärk. Paraku peame täna nentima, et Raplamaal oma selgelt eristuvat nägu ei ole ja meie majutus- ja toitlustusettevõtted on pidevalt dieedil. (Turiste on vähe.)
Selleks, et siin mitte näha seost, peaks olema pime – loogika on väga lihtne. Kui me ei ole pühendanud piisavalt aega ja ressursse oma piirkonna pärandi uurimisse ja mõtestamisse, puudub meil ka selge arusaam sellest, mille poolest me eristume ja mida meil on teistele pakkuda. Teisisõnu selleks, et kujundada maakonnast atraktiivne bränd ja luua põnevad turimisprogrammid, tuleb eelnevalt kaardistada oma pärandväärtused. Siinkohal ma ei pea silmas ainult maastikumärke, vaid ka meie keelemurdeid, toidupärimust, käsitööd, suulist pärandit jms.
Nagu moeprofessor Piret Puppart ütles, võib meie pärimus olla võimas loomingu vallandaja ja iial ei või teada, milliseid nüüdisaegseid vahendeid pärimusega integreerides võib sündida maailma vallutav bränd – vaadake või Trad.Attacki.
Parafraseerides üht eeltoodud tsitaati, peaks ROL oma järgmise üldkogu päevakavva ka pärandit puudutava küsimuse võtma, et arutada, kelle ülesanne on maakonnas pärandi uurimise ja esitlemisega tegeleda. Maakonnamuuseumi asutamine on meile hetkel selgelt üle jõu, aga suunatud tegevust mingisuguse mäluinstitutsiooni loomiseks tuleks alustada – seda enam, et maakonnamuuseumi kontseptsioon on tegelikult olemas, millest sisendeid võtta.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised