Ave Lauren,
Euroopa rändevõrgustiku Eesti koordinaator
Ränne on valdkond, mis kütab kirgi peaaegu kõigis maailma riikides. Viimastel kümnenditel on rände mahud suurenenud ning muutunud. 1970. aastal oli maailmas umbes 84,5 miljonit rahvusvahelist rändajat, ent tänaseks on nende arv kasvanud üle 258 miljoni.
Samal ajal on muidugi kasvanud ka inimeste arv 3,7 miljardilt 7,6 miljardini. Seetõttu ehk olulisemgi muutus on olnud hoopis see, et ränne mõjutab üha rohkem inimgruppe ning riike. Varem rännati eelkõige naaberriikidesse, nüüd pole haruldane maailmajagude vahel liikumine.
Eestlased kasutavad laialdaselt ka ise võimalust rännata. Paljud meist tunnevad kedagi, kes on käinud välismaal õppimas või tööl. Osa on ära ajutiselt, näiteks tuhanded noored, kes on käinud Austraalias tööl, või lausa kümnetesse tuhandetesse ulatuvad pendelrändajad Soome suunal. Teised aga lahkuvad püsivalt.
Ränne sisaldab endas palju võimalusi. Rändekogemused annavad inimestele töö- ja elukogemusi, värskeid ideid ja ka paremaid rahalisi võimalusi.
Seega pole ränne iseenesest probleem, tihti on see väga positiivne! Kuid sellega võib kaasneda probleeme nii riikidele, rändajatele kui ka vastuvõtvatele kogukondadele. Eesti kontekstis avalduvad need näiteks tühjaks jäävate maakohtadena, ebaseadusliku töötamisena, sisserändajate kiusamisena (seda ka eestlaste suhtes teistes riikides) ja mitmel muul viisil.
Üha rohkem riike on aru saanud, et selliste katsumustega toimetulekuks on meil vaja teha koostööd. Koostööd aga ei saa me teha üksi. Selleks peaksid ühe laua taha koonduma kõik riigid: need, kust rännatakse välja; need, mille kaudu liigutakse, ja need, kuhu suundutakse. Viimastel nädalatel palju meediakaja leidnud ÜRO raamistikud ongi üks olulisi samme sellise koostöö suunas.
ÜRO juhtimisel on töötatud välja kaks erinevat dokumenti – rände- ning pagulasraamistik.
ÜRO ränderaamistik käsitleb seda rännet, mida on maailmas kõige rohkem – inimeste liikumist teise riiki tööle, õppima, pere juurde või mõnel muul sarnasel eesmärgil. Samas ÜRO pagulasraamistik käsitleb sundrännet – inimeste liikumist teise riiki, kuna nende elu ja turvalisus on ohus.
Ränderaamistik, millele Eesti meedia senini keskendunud on, proovib luua alused koostööks, leppides kokku rännet puudutavates üldistes põhimõtetes, et tulevikus oleks ränne paremini reguleeritud, turvalisem ja seaduslik.
Euroopas on reeglina inimeste liikumine hästi korraldatud, kuid me tahame, et see oleks seda ka teistes riikides ja maailmajagudes. See aga ei tähenda, et sellega loodetakse rännet suurendada või ebaseaduslikku rännet kaitsta. Ränne toimub või ei toimu ÜRO ränderaamistiku olemasolust sõltumata.
Pagulasraamistik aga keskendub inimestele, kes on põgenenud oma koduriigist, sest mingil põhjusel – olgu see vale poliitiline kuuluvus, usk või midagi muud – on tema elu ja inimväärikus otseses ohus ja nad vajavad kaitset. Selliseid inimesi ei tohiks seostada muudel põhjustel rändavate isikutega, sh majandusmigrantidega ehk inimestega, kes rändavad seetõttu, et neil ei ole tööd või üle piiri on palgad kõrgemad.
Toetusavaldus ränderaamistikule on märk seadusliku ja reeglitekohase rände väärtustamisest, mitte toetusest ebaseaduslikule rändele.
Ränderaamistiku üheks peamiseks eesmärgiks on sulgeda ebaseadusliku rände kanaleid. Ebaseaduslikust rändest võidab eelkõige organiseeritud kuritegevus. Inimsmugeldamine ja -kaubandus on nende jaoks üha olulisemad ebaseadusliku sissetuleku allikad relva- ja narkokaubanduse kõrval. Meie huvides on see, et keegi ei teeniks kasu teiste inimeste kannatuste arvelt ning selline piiriülene kuritegevus ei õõnestaks üldist julgeolekut.
Ränderaamistik keskendub suuresti tegevustele, mis tagavad parema kontrolli ja korralduse rände üle. Näiteks selleks, et riigid saaksid paremini kaitsta oma piire, innustab raamistik parandama koostööd ja andmevahetust. Samas ei kohusta see riike muutma rändeseadusi. Seaduslikku rännet saavad riigid reguleerida vastavalt soovidele ning vajadusel piirata nende isikute sisserännet, kes ei panustaks riigi heaollu.
Keegi ei peaks olema sunnitud rändama vastu oma tahtmist. Kuigi rändemahud on suurenenud ja rändeliigid mitmekesistunud, on valdav enamus maailmast jätkuvalt ’paikne’ (258 miljonit on ainult umbes 3,6% kogu maailma rahvastikust). Need, kes soovivad rännata, peaksid saama seda teha, kuid seda vastavalt kehtestatud reeglitele. Samas ei peaks keegi olema sunnitud lahkuma oma kodust vastu oma tahtmist. Sel põhjusel on oluline tegeleda ka rände algpõhjustega.
Vajadus globaalse pagulasraamistiku järele tuleneb soovist ühiselt otsida lahendusi sõja ja tagakiusamise ehk sisuliselt surma ja piinamise eest põgenevate inimeste liikumisega seotud väljakutsetele. Kriisikoldeid tuleb üha juurde. Hetkel on suurim pagulaskriis Venetsueelas ja Lõuna-Ameerikas, mitte Euroopas. Ning teised kriisid, sealhulgas Lähis-Ida riikides nagu Palestiina ja Süüria, on kestnud juba aastaid.
Vahel tekib aga vajadus lahkuda oma kodust majanduslikel põhjustel. Ka paljud eestlased on läinud välismaale, eriti maapiirkondadest, kuna kodukohas ei leia tasuvat tööd ning pere üleval pidamiseks tuleb lahendusi otsida piiri tagant. Ränderaamistik innustab riike tegelema väljarände põhjustega, et inimestel ei oleks põhjust koduriikidest lahkuda vastu oma tahtmist.
Ränderaamistik ei muuda sisserännet inimõiguseks
Kõigil inimestel on õigus samadele üldistele inimõigustele ja põhivabadustele, mida tuleb igal ajal austada, kaitsta ning järgida. See peegeldab ka Eesti põhiseaduses ja ühiskonnas juurdunud väärtusi – kes iganes nad poleks ja kus iganes nad ka viibiks, kõikide inimeste inimõigusi austatakse.
Ränderaamistik ei muuda sisserännet inimõiguseks. Inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt on igaühel õigus lahkuda ükskõik millisest riigist, kaasa arvatud kodumaa (Artikkel 13), aga sellega ei kaasne ilmtingimata õigust siseneda mõnda teise riiki.
Oluline on aga märkida, et inimõiguste kohaselt on igaühel tagakiusamise korral õigus taotleda ja kasutada varjupaika teistes riikides. Seda õigust reguleerib rahvusvaheline pagulasõigus, mis paneb paika täpsed kriteeriumid – näiteks sõjaohu eest põgenemine –, mis annavad inimestele sellise võimaluse.
Kumbki raamistik ei piira riikide võimalusi oma rändepoliitikaid ise kujundada. Rände reguleerimine ja riigipiiride kaitse on teemad, mis on kaasaja riikidele omariikluse seisukohast võtmeküsimused. Seetõttu on arusaadav, et tuntakse muret selle üle, kas raamistik võib ohustada riikide suveräänsust. Kõik riigid – mitte ainult Eesti – soovivad säilitada õigust ise otsustada, kuidas oma piire kaitstakse ning keda ja kui palju riiki lubatakse.
Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul ei saa ÜRO ränderaamistikku pidada rahvusvaheliseks lepinguks ja sellega ei kaasne lepingule omaseid kohustusi. Raamistikuga ei ole seega võimalik ühineda või mitte ühineda ega ka seda allkirjastada, vaid tegemist on poliitilise toetuse avaldusega rändega ühiselt tegelemiseks. Samuti ei saa õiguskantsleri hinnangul dokumendi heakskiitmisega riigile tekkida õiguslikke kohustusi, sest dokumendi tekstis on õiguslikult siduvate kohustuste tekkimine sõnaselgelt välistatud. Ränderaamistik ei ole ülimuslik Eesti põhiseaduse ega seaduste suhtes.
Ka pagulasraamistik pole õiguslikult siduv. Küll on erinev see, et pagulasi puudutavate küsimuste reguleerimiseks on olemas selged ja ühtsed rahvusvahelised reeglid, millega Eesti on ammu liitunud ning millest pagulasraamistik ka lähtub (1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ning 1967. aasta protokoll). See tähendab, et need reeglid on Eesti seaduste osa juba täna. Riikide panused pagulasraamistikus soovitatud tegevustesse on vabatahtlikud ning riigid saavad osaleda neile sobival viisil, nt humanitaarabi ja arengukoostöö raames, milles Eesti juba aastaid osaleb.
Raamistike põhiline väärtus on üleilmne koostöö rände juhtimisel. Kuigi tegemist pole õiguslikult siduvate dokumentidega, on need kaks raamistikku olulised, sest toovad esmakordselt rände lähte-, transiit- ja sihtriigid ühe laua taha.
Kui vaatame näiteks ränderaamistikku, siis senini on globaalse rände katsumused olnud ainult arenenud riikide ehk peamiste sihtriikide lahendada. Raamistikku toetades näitavad paljud väljaränderiigid esmakordselt valmisolekut pühenduda nii väljarände põhjuste vähendamisele kui ka oma kodanike tagasivõtmisele riikidest, kus neil pole õigust viibida.
Euroopa Liidu liikmesriigid juba lähtuvad mõlemas raamistikus sõnastatud põhimõtetest, kuid nüüd saame julgustada ka teisi riike meiega samu ideaale jagama ja reegleid järgima. Kui Euroopa riigid sellest võimalusest praegu loobuvad, pole teada, millal selline võimalus uuesti tekib.
