13.8 C
Rapla
Neljapäev, 28 märts 2024
PersoonVaiko Eplik – sepa ja folkloristi lapselaps, kes saab hakkama

Vaiko Eplik – sepa ja folkloristi lapselaps, kes saab hakkama

Mari Tammar

Vaiko Eplik on väga produktiivne muusik, kes loob muusikat Raplas oma kodustuudios. Hiljuti ilmus tal uus album “Uus karjäär, uues linnas”. Jõuludeks ilmub uuesti ka tema esimene album, sedakorda vinüüli kujul.
Kohtusime temaga Tallinnas Telliskivi loomelinnakus F-hoone kohvikus ja rääkisime Raplamaast, muusikast ja juurtest.

Mis on esimesed märksõnad, mis Raplamaaga seostuvad?
Esimene on “kodu”. See on ka selline märksõna, mis sisaldab kõiki teisi ja laieneb mitmes suunas. Üheltpoolt minu enda kodu füüsiliselt, mis asub Kehtna vallas Pae külas, ja teisest küljest Raplamaa kui kodu. Viimasel ajal on palju juttu patriotismist, võib-olla isegi liiga palju. Olen mõelnud, et võib-olla polegi oluline olla iga hinna eest Eesti patrioot, aga Raplamaa patrioot olen ma olnud alati. Raplamaa on mind sünnitanud.

Ka su loomingulised juured on Raplamaal?
Öeldakse küll, et popmuusika ei ole kohaspetsiifiline, aga mina vaidleks vastu. Need loodusvaated, mis Raplamaad ümbritsevad, on nii tugevalt psüühikas sees, et nad on kindlasti mõjutanud ka selle muusika iseloomu. Ma hakkasin laule välja mõtlema igavusest, jalutades Raplast koolist jala koju. Mäletan, et see oli väga igav ja monotoonne tegevus, tulla sealt raudteejaamast kaks ja pool kilomeetrit koju. Mingil hetkel lisandus kõndimise rütmile meloodia ja siis ma mõtlesin sõnad välja ja nii see siis algas. Enamik minu muusikast on siiani kõndimise tempos. Mõnes mõttes on ka need maastikuvaated olnud alati silme ees. Nendest juurtest pole pääsu.

2017. aastal oli Kesk-Eesti noorte konverents ja seal esinedes ütlesid, et Raplamaa ei peaks oma identiteedi pärast nii palju muretsema, et seda identiteeti on meil kuhjaga. Milles sinu jaoks see Raplamaa identiteet seisneb?
Raplamaa on ju ajalugu ja identiteeti täis, isegi kui Rapla ise on linnana uus. 100 aastat tagasi oli Rapla ju kirik ja raudteejaam – ma kogun vanu fotosid Raplast. Aga mis puudutab folkloori, siis ma tean, et Alus on siiani inimesi, kes räägivad, et kõik inimesed, kes Raplas teatud arv aastaid elavad, lähevad peast lolliks, sest sooaurud tõusevad pähe. Juba see on osa identiteedist, et on huumoriga pooleks rivaliteet Alu ja Rapla vahel.
Isa poolt olen ma järvakas ja ema poolt Hiiu- ja Raplamaa segu. Minu vanaisa oli Kumma külas Eo Matsi talus Pohla Jaan ja neid oli seal viis või kuus põlvkonda Pohla Jaanisid järjest. Kui vaadata kirikuraamatust järele, on minu suguvõsa 500 aastat seal elanud. Kogu Eestis on matkitud sealsamas Kumma külas sepistatud vankreid. Nii minu vanaisa kui ka tema esiisad olid Kumma külas sepad. Ja seda kõike räägin ma enda esmaste juurte kohta. Kui me sellistes tingimustes ikka veel mõtleme, mis on meie identiteet, kuidas me peaksime ennast brändima, siis see on minu jaoks nonsense. Rääkimata sellest, et Kumma küla on olnud Raplamaa vanim inimasustus ja inimesed on elanud seal vist üle 6000 aasta.
Mina olen pärit Kalda talust, mis on omaaegse jääsulamise järve kallas ja ma olen kogu oma lapsepõlve imestanud, miks meil on kiviaed täis fossiile ja miks me oleme pärast kevadkündi leidnud odaotsi. Ja siis me räägime, et meil ei ole ajalugu, identiteeti ja märki. Seda Raplamaa ajalugu on nii palju. Kasvõi see, kui palju kordi on Andres Ehiniga sõidetud koos Rapla rongis Tallinna. Või see, kuidas Toivo Kurmeti elukaaslane sõitis hõbedase Porschega mu isa Žigulile külje pealt sisse, kui me tulime piima vedamast. Ei saa öelda, et seda pärimust ei oleks. Või näiteks see, kuidas Juhan Liiv oli viibinud esimest korda Raplas ja kui ta oli näinud Rapla kahe torniga kirikut, oli ta öelnud, et see ei ole Eesti, et Eestis ei ole sellist kirikut, ja läks jala Tallinna tagasi.
Häda on pigem selles, et ei ole suudetud seda turundust teha, mitte selles, et meil ei oleks identiteeti.

Raplamaa arengukonverentsil öeldi, et me peaks sulle ja teistele Raplamaa kuulsustele andma A4 lehed tekstiga pihku ja laskma teil meid turundada.
Meie turundame Raplamaad niikuinii, aga ka mõned asutused ja instantsid võiksid enda olemasolu õigustada. Ma võiksin pakkuda ise välja Raplamaa tunnuslause: “Eesti kõige paremini hoitud saladus!” Sest ta on seda ja ta on täis neid hästi hoitud saladusi. Näiteks kui sa ütled, et Raplamaal pole kuskile ujuma minna ja siis avastad, et Rapla maakonnas on üks Eesti suurimaid rabajärvi. Selliseid kohti on nii palju, kui mõeldakse, et meil midagi ei ole, aga kui hakata uurima, siis avastatakse. Me lihtsalt ise ei tunne Raplamaad piisavalt hästi ja ei näe tema täit potentsiaali.

Kui tihti sa satud oma Raplamaa koju?
Ma iga nädal käin Raplas – mu ema elab seal, aga ma ka töötan Raplas. (Vaiko stuudio, kus ta muusikat teeb, on Raplas.) Ma olen kaks plaati teinud linnas, siinsamas Telliskivis oli mul stuudio, aga kõik teised plaadid on tehtud Raplas ja ma loodan seda jätkata. On väga suur erinevus, kui stuudios “juhe kokku jookseb”, kas astud välja ja seisad keset liiklust või keset õunapuid. Ka aeg liigub Raplas ja Tallinnas erinevalt ja aeg on salvestamise juures mõnes mõttes kõik – me salvestame ju ennast ajas. Põhimõtteliselt sa salvestad erinevaid ajakilde ja kombineerid neid. Rapla on hea koht, kus ajaga tegeleda. Tallinnas on kindlasti mingid eelised, aga midagi läheks ka kaotsi.
Suvel olen ma enamasti Raplas, talvisel ajal käin nii palju kui saan, aga vähemalt korra nädalas. Kui ma juba Raplasse lähen, siis on see selline kontsentreeritud tegevus ja mul peab see inspiratsioon muusika tegemiseks olemas olema. Ja kui ma olen kuskil mujal ja mind see inspiratsioon tabab, siis pean õppima seda säilitama. Vahel mõned asjad lähevad meelest ära, aga ma olen omandanud hoiaku, et kui mõni hea mõte hiljem meelde ei tule, siis ta järelikult äkki nii hea ei olnudki.

Kas su mobiil on viisijuppe täis salvestatud?
Sellega on nii. (Vaiko viskab lauale vana nuppudega Nokia telefoni.) Ma olen näinud kõrvalt, mida nutitelefon teeb loomingulise inimesega. Igavus on väga tähtis loomingu juures. Paljud heliloojad armastavad rõhutada, kui tähtis on vaikus. Ma arvan, et igavus on palju tähtsam. Kuna ma hakkasin muusikat igavuse pärast välja mõtlema, siis ma arvan, et igavus on miski, mis peab jääma. Lisaks ei meeldi mulle olla ühenduses. Mulle meeldib poole tunniga teha oma asjad läpakas ära ja siis see kõik unustada. Vähem on rohkem, mulle tundub. Ma proovin oma loomingulised mõtted meelde jätta.

Sa oled oma sooloplaate nummerdanud ja hiljuti ilmus plaat järjekorranumbriga 10. Vikipeedia andmetel on sinu käsi mängus olnud lausa 21 plaadi juures. Kas produktiivsus on eesmärk omaette või on see sinu loomulik loomise rütm?
See on alguses vaimustusest tekkinud loomulik loomise rütm ja hiljem olen peljanud seda rütmi murda. Kui oled muusik, siis mida kuradit sa teed, kui sul kaks-kolm aastat ei tule mitte ühtegi uut lugu välja või midagi uut sul pakkuda ei ole. Minu eeskujud on olnud väga produktiivsed ja sellel ajal levimuusikas (60-ndad, 70-ndad), mis mulle kõige enam meeldib, oli nii tavaks. Sa iga aasta tegid midagi. Mul on ka mõned aastad vahele jäänud, kus ei ole midagi välja tulnud, aga siis on mõnel järgneval aastal tulnud mitu asja korraga.
Ma olen püüdnud ikkagi kogu aeg tegeleda muusikaga ja leian, et see on raiskamine, kui ma seda ei tee. Muusik olen ikkagi siis, kui ma muusikat teen. Ja kuni sul ei ole ka mingit kriitilist massi teoseid, siis on väga keeruline anda neile hinnangut. Kui sa oled teinud 100 laulu ja 15 jäävad neist meelde või kõlama, siis on ehk ülejäänud 85 mõttekam kõrvale panna. Iga töö juurde kuuluvad ka käsitööoskused. Kui sa võtad viiuli kätte, ei ole sa kohe Menuhin. (Üks 20. saj suurimaid viiuldajaid – toim.) Iga asi tahab harjutamist ja kogemust.
Ma arvan, et esimesi 700-800 laulu, mida ma kirjutasin, pole mitte keegi kuulnud ja jumal tänatud, sest sellel ei olekski mingit mõtet. Ma alustasin nii, et päevas tegin kümmekond laulu ja mängisin need kassetile linti. Pidasin neist kartoteeki, kusagil kilekotis on need kassetid alles veel 90-ndatest, aga ma ei suuda isegi neid kuulata, see oli lihtsalt harjutamine. Ja see on oluline, et oleks aega leida oma hääl.

Mis su lemmiklood ja -plaadid enda loomingust on?
Jõulude aegu tuleb nüüd vinüülina uuesti välja esimene Rap­las salvestatud plaat, nr. 1. See oli 2006. aasta plaat. Talle tehti ka remaster ehk heli tehti ümber ja ta kõlab nüüd paremini. See on kindlasti üks neist plaatidest, mis minu enda jaoks jääb alati väga armsaks. Ja millegi pärast ka mu kolmas kodus salvestatud plaat “Kosmoseodüsseia” on alati olnud südamelähedane. Kuulan küll oma vanu plaate harva üle, aga selle plaadiga olen siiani väga rahul. Tunnen, et seal võib-olla esimest korda saavutasin mingi küpsuse. Kui mul on konkreetne visioon, siis saan hinnata ka seda, kui lähedale sellele ideaalile jõudsin.

Kui lähedale sa oma uue plaadiga “Uus karjäär, uues linnas” oma taotletud visioonile jõudsid?
Väga hea küsimus (muigab). On tänamatu ise oma võrdlemisi värsket tööd hinnata. Tahtsin pakkuda midagi teistsugust, midagi uut ja ma arvan, et see õnnestus. Aga muus osas arvan, et ma pole adekvaatne seda plaati hindama. Minu jaoks oli see plaat, kus ma proovisin teha kõike teistmoodi, aga tulemus on ikkagi kuidagi väga mina. Mis omakorda tähendab, et järelikult on kõik õige.

Mille kallal sa praegu töötad?
Ma tahaks kevadeks valmis saada kogumiku lugudest, mis mul on jäänud seitsmendalt, kaheksandalt ja üheksandalt plaadilt välja. Praegu ma töötan selle kallal, et lõpetada nende albumite jääkidest kokku pandud album, mille nimi on “Sireleis”.

Ja selle numbriks saab 11?
Tead, ma neid numbreid vist enam ei pane.

11 on meistrite number.
Seda enam ei maksa seda kasutada. Parem on jääda õpipoisiks kogu eluks. Aga lisaks sellele kogumikule tegelen ka juba järgmise plaadiga. Ühesõnaga, ma tegelen päris mitme asjaga korraga. Paar aastat tagasi sai sõpradega kokku pandud väliseesti muusikast plaat “Estomuusika”. Seda väliseesti muusikat on pärast kogumiku ilmumist veel välja tulnud, inimesed on minuga ühendust võtnud ja materjali pakkunud.

Sinust on saanud siis natuke nagu folklorist, kui sa aitad säilitada väliseesti muusika pärandit?
See on võib-olla geenides. Minu isapoolne suguvõsa on pärit Järvamaalt, täpsemalt Pruunakõrvest, kus oli Epliku küla, kus oli viis sellenimelist talu. Ja tõenäoliselt see nimi Eplik tuleb üldse sõnast häbelik. Kui talupoegadele nimesid pandi, siis arvatavasti oli mõni esiisadest nii häbelik, et ei julgenud sisse minna ja siis pandi talle tagaselja selline nimi – see on minu enda hüpotees. Ma tean, et nii minu vanaisa kui ka üldse sealt taludest on tulnud mitmeid folkloriste. Minu vanaisa oli kooliõpetaja Viinistus ja ta lasi seal kandis kõigil kooliõpilastel rahvaluulet korjata. Tol ajal oli see väga oluline asi. Võib-olla siis mingid asjad käivad üle põlve.

Kuidas sa samastud selle tõlgendusega, et Eplik võrdub häbelik?
Raplamaal on selline ütlus, et häbelik, aga edasipüüdlik. Ma iseennast ei saa küll väga häbelikuks pidada.

Sa oled avalikult sõna võtnud autoritasude teemal. Mis on see põhiprobleem, mis paneb su südant valutama?
Põhiprobleem minu jaoks on autorite ja muusikute enda harimatus ja ükskõiksus oma õiguste ja kohustuste suhtes. Ma pikalt mõtlesin, kas mul on mõtet autoritasude teemal sõna võtta ja kui ma seda siis tegin, siis mind üllatas, kui vähe minu kolleegid ise teavad oma õigustest ja oma kohustustest. See ei ole normaalne.
Ma võin sellest aru saada, kui keskmine eestlane ei suhtu muusiku, kunstniku või koreograafi või kestahes loovisiku töösse respektiga, aga millest ma aru ei saa, on see, kui need loovisikud on ise võtnud selle hoiaku omaks. Noh, et kui sa tegeled loominguga, siis see ongi miski, mida sa teed muu töö kõrvalt ja see ei olegi tõsiseltvõetav. See on absurd. Siis keegi ei seisagi nende õiguste ja kohustuste eest. Aga nii ei ole võimalik professionaalselt Eestis kunsti teha, kui selline suhtumine levib professionaalide enda hulgas.
Minu eesmärk on see, et Eestis oleks võimalik olla professionaalne muusik, kirjanik, kunstnik, näitleja jne. Meil ei saa olla riigi täis asjaarmastajaid ja oodata siis tohutult häid tulemusi meie kultuurilt. Palju räägitakse meie kultuuri püsimajäämisest. Me saame tegeleda ainult oma kultuuri kvaliteediga ja me ei saa eeldada head kvaliteeti, kui ei seadusandlikult ega organisatoorselt ole võimalik professionaalselt pühenduda. Ja see on see, mille eest ma olen püüdnud seista ja mingid asjad on saanud liikuma ja selles osas olen ma optimist.

Sa oled saanud Toomas Hendrik Ilveselt Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Kui tähtis loojale selline tunnustus on?
Tobe oleks öelda, et see ei ole tähtis, aga mingis mõttes ei ole. Ma ei ole selle pärast midagi teinud ega jätnud ka tegemata. Minu jaoks oli see meeldiv üllatus, kui ma selle tunnustuse sain, aga kõige suurem tunnustus on ikkagi kolleegi tunnustus. Või see, kui sa näed, et on inimesed, kes usaldavad sind, sinu muusikat, tulevad kontserdile, kuulavad plaati. Pigem on see tagasiside oluline.

Mis teid president Ilvesega ühendas? Te kohtusite rohkem kui korra.
Mul on hea meel, et Eestil oli selline muhe president, kellega sai muusikast rääkida ja plaate vahetada. Ta on tuntud melomaan ja sellelt pinnalt ka meie tutvus arenes ja see oli ka see, millest me omavahel kõige rohkem rääkisime. Ja teine, et ta oli väliseestlane ja see oli ka see aeg, kui mind väga huvitas väliseesti muusika.

Sa laulad, et sa pole hull. Kuidas sa hoiad oma vaimu värske ja tervena?
Ma ei pea midagi tegema oma vaimse tervise huvides, kuna olen kasvanud maal. Kui ma ei oleks kasvanud maal, siis ma ilmselt peaksin mediteerima ja tegema joogat, aga ma olen Raplast pärit. Alles kooli minnes panin jalanõud jalga, suvel käisin paljajalu. Ma olen kastanipuu otsas trussikute väel “Tarsanit” lugenud, niitnud mullikatele heina ette ja käinud karjas. Ma olen kodust kaasa saanud n-ö talupoja mõistuse. Olen maainimene ja saan hakkama.

Kuidas sa puhkad või kas sa üldse puhkad?
Mulle meeldib, kuidas Andres Ehin ütles selle kohta: “Nii mõnigi võib öelda, et luuletamine pole mingi töö, aga kas teist keegi on näinud, et luuletaja puhkab?” Minu elutempo ei ole üldse hektiline. Minu päevades on täiesti piisavalt seda, et lihtsalt olla, lugeda, vaadata head filmi, saada sõbraga kokku, kuulata muusikat, rääkida asjadest. Kui saab nädalas korra sauna, siis see on juba täiesti piisav lõõgastus.

Kuidas sa pühi pead?
Nagu ikka, kuuse, verivorsti ja kõige sellega. Meil ei ole otseselt jõuluvana, sest ta väga diskreetselt jätab meile jõulupakid kuuse alla, aga me esineme üksteisele ja julgustükk tuleb ette võtta, et kink välja lunastada. Mina proovin seda mõne luuletuse või anekdoodiga teha.