Meelel ja keelel on mul alljärgnevad mõtted olnud pikalt, aga antud kirjutise ajendiks on eelkõige Raplamaa Sõnumites 5. detsembril ilmunud nimekaimu Siim Solmani arvamuslugu.
Alustuseks ütlen, et hindan Siim Solmanit fotograafina ja olen temaga korduvalt tulemuslikku koostööd teinud, seega lugupidamatuses mind kindlasti süüdistada ei saa ning vastupidiselt tema artiklis väljendatud kartustele teretan teda ka tulevikus.
Nüüd aga tollest artiklist. Kahjuks sisaldas see väiteid, mis vajavad korrigeerimist. Alustuseks räägib Solman, et kuulis “uudist sellest, kuidas EKRE-lased Indrek Tarandit meeleavaldusel peksma hakkasid”. Siit koorubki välja tänase Eesti ajakirjanduse probleem – meedia esitleb end erapooletuna, aga tegelikult peab maailmavaatelist ideoloogiasõda, kasutades selleks kõiki võtteid. Tarandi juhtumist avaldati otsest valet. Pealkirjad ja artiklite sisu rääkisid Tarandi lavalt alla kiskumisest ning kuuest jalahoobist ja räigest peksust. Järgnesid ülepaisutatud sõnad kehavigastuste tekitamisest ja röövimisest. Ka Tarandi päikeseprillide kadumine ja meedias levinud väide, et need on Martin Helme käes, oli otsene vale.
Nagu Solmani artiklist nähtub, ta kohal ei olnud ning tema emotsioonid põhinevad sündmuse meediakajastusel. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed ei olnud osalised Tarandi istmikule hoobi andmises ega tema kukkumises. Lühidalt öeldes sai Tarand nahutada EKRE korraldatud meeleavaldusel viibinud parteilise kuuluvuseta Muhu külameeste käest. Seega “Tarandi peksmine EKRE-laste poolt” on eksitav meedias levinud valeväide.
Edasi kostitab ta EKRE-t jõuliste fraasidega nagu “räige populism, raju valetamine, jõuline vihaõhutamine…”. Tõe huvides olen valmis alluma provokatsioonile ja sildistamisele vastama. Kõigepealt populism. Populus tähendab inimesi või rahvast. Ingliskeelsed allikad kirjeldavad populismi poliitilise lähenemisviisina, mis pöördub selle osa poole rahvast, kes tunneb, et eliit või juhid ei arvesta nende murede ja seisukohtadega.
Eesti keeles ei ole head ja ühest definitsiooni, aga on olemas sobiv eestipärane sõna – “rahvameelsus”, jätkem see meelde. Sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et nii kooseluseaduse kui ka immigratsiooni ja ÜRO rändeleppe teemal kattub EKRE seisukoht rahva enamusega. Seega võib asja Siim Solmani tsiteerides maakeeli kokku võtta: “EKRE on rajult rahvameelne erakond”.
Üldse mitte ei sobi EKREle “valetamine” ja “vihaõhutamine”. Järeldades, et rändepaktiga seonduv meeleavaldus oli põhjus, mis ajas hr Solmanil kopsu üle maksa, räägime rändeleppest ja migratsiooniga seonduvast. Juba 2016. aasta sügisel on Eesti Inimõiguste Keskus avaldanud kodulehel eestikeelse uudise: “Täna, 19.09.2016 võeti vastu ajalooline New Yorgi deklaratsioon. Sellega võtavad riigid endale kohustuse”, järgneb loetelu erinevatest rändega seotud kohustustest. Kui nüüd 2018. a novembris tuli välja sama deklaratsiooniga seotud rändelepingu kiiruga tehtud eestikeelne tõlge, siis selgus, et selles oli sõnast ‘commitment’ (eesti k ‘kohustus’) saanud sõna “pühendumus”.
Küsin siinkohal – kes vassib ja valetab? Rändeleppest loobumisest on teatanud USA, Austraalia, Austria, Itaalia, Läti, Poola, Ungari ja paljud teised riigid. Internetiajastul on nii rändelepe kui ka ülaltoodud riikide keeldumise põhjused kahe klikiga leitavad ja leppe toetajate tõeväänamine paljastatav. Piltlikult võiks rändeleppega seonduva kohta öelda, et tuubist välja tulnud hambapastat sinna tagasi ei pressi, proovi palju tahad.
Kas nende asjaolude avalikustamine on vihaõhutamine? Kui meedia ja poliitikud nimetavad õigustatud kriitikat ÜRO rändeleppe kohta “vihaõhutamiseks”, siis näitab see üleolevat suhtumist Eesti inimestesse. Pidada sadu tuhandeid immigratsiooni suhtes kriitilisi eestlasi kellegi vihaõhutamise mõtlemisvõimetuteks ohvriteks on inimesi selgelt alavääristav.
Midagi ei ole vaja õhutada, inimesed näevad ise – tänu internetile ja sotsiaalmeediale ei jää Euroopas toimuvad kuritööd ja terror nähtamatuks, isegi kui Eesti meedia väiksemaid sündmusi enam kajastamisväärseks ei pea.
Samamoodi on kättesaadavad kuluhüvitiste eest autosid liisivate riigikogulaste nimed ja otsepilt pooltühjast parlamendisaalist. Inimestel pole kunagi Eesti ajaloos olnud nii vaba ligipääsu informatsioonile ja internet võimaldab kergesti kontrollida ka allikate autentsust. Loomulikult saadakse kurjaks, kui poliitikud valetamisega vahele jäävad, ja infoajastul juhtub seda rohkem kui kunagi varem. Rahvas pole valitsejate peale pahane mitte ainult Eestis, tõsised meeleolud on kogu Euroopas. Põhjuseks pole “vihaõhutamine”, vaid poliitilise eliidi ning ajakirjanike rahvast võõrandumine ja silmakirjalikkus.
Kui ei oleks Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, siis oleks meil Eestis mõni teine sarnase sisuga rahvameelne erakond. Poliitika ja riigijuhtimine on täna tundmatuseni muutumas. Ajastul, kui info levib ühest riigi otsast teise sekunditega, kõik on avalik, kõik on teada, kõike pildistatakse, filmitakse ja kõigest saab tuhandete inimestega korraga rääkida, pole võimalik enam poliitikat teha mugaval moel. Ei saa sõlmida kulisside taga rahvusvahelisi kokkuleppeid või pakte ja pidada rahvast rumalaks, kelle eest on vaja vaikselt ära otsustada. Otse vastupidi – keskkond, kus poliitikat tehakse, on muutumas.
Täna on parteide või nende tagatubade asemel peamiseks tegijaks tõusmas rahvas. Ja rahvas ei ole rumal, vastupidi, rahva enamusel on tugevad alalhoiuinstinktid, mis on Eestis ära hoidnud või tagasi pööranud kümneid halbu protsesse: ENSV aja lõpul alanud venestamise, fosforiidi massilise kaevandamise, uuemal ajal Eesti Energia ja Eesti Raudtee erastamise. Täna tajutakse sarnaste ohtudena Euroopas toimuvat massiimmigratsiooni ning otsustusõiguse liikumist järjest enam Brüsselisse.
Täna aga soovin ilusaid jõule Raplamaa Sõnumite lugejatele ja toimetusele ning uueks aastaks Eestile rohkem rahvameelset juhtimist!
