2.2 C
Rapla
Reede, 23 veebr. 2024
ArvamusKUKITEMUKI: Uue ajastu muinasjutud räägivad keskkonnaprobleemidest

KUKITEMUKI: Uue ajastu muinasjutud räägivad keskkonnaprobleemidest

Mari Tammar

“Eia jõulud Tondikakul” on väidetavalt Eesti esimene jõulufilm, kus mängib kaasa ka kaks Raplamaa juurtega näitlejat – Priit Võigemast ja Jaan Rekkor. Lisaks on filmi looduskaadrid filminud Raplast pärit operaator Ants Tammik.
“Elias maa pealt” on aga nukuteatri jõululavastus, mille dramaturg on Piret Jaaks ja lavastaja Helen Rekkor, kes on samuti mõlemad Raplamaa juurtega.

Nendel lugudel on paljugi ühist. Mõlemad räägivad lastest, kelle jaoks pole vanematel aega ja kes jõuludeks vanavanemate juurde saadetakse. Seal satuvad lapsed silmitsi aga keskkonnaprobleemiga. Eia jõuludes on selleks metsa raiumine, Eliase loos aga merre sattunud prügi. Mõlema loo puhul on lapsed need, kes peavad asjasse sekkuma ja n-ö korra majja lööma.
Märkimisväärne pole niivõrd see, et lapsed peavad olema täiskasvanutest targemad, vaid tõsiasi, et oleme jõudnud aega, kui muinasjutud räägivad keskkonnaprobleemidest. Muinasjutud on olnud aastasadu ajastu kroonikad, mis talletavad inimeste suurimaid unistusi, ihasid ja hirme. Teatud mõttes on muinasjuttude õnnelikud lõpud ühiskonna äraspidine peegel, näidates seda, mida inimesed näha tahaksid, aga mitte seda, mida argireaalsus pakub.
Eia ja Eliase lugudes võidab mõistagi headus. Mets jääb maha raiumata ja prügi saab merest koristatud – ent kas see on tõepoolest jõuluime, millest me täna unistame? Jah, tõepoolest. Me võiksime ärgata jõululaupäeva hommikul ja avastada, et teeääred polegi tühjaks raiutud ja ookeanides ei laiu prügisaared, millest “vägevaim” on suurem kui Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania pindala kokku.
Ent imed kipuvad juhtuma ainult muinasjuttudes – või siiski mitte? Hiljuti kirjutas üks isa Facebookis, et oli läinud lastega metsa jõulukuuske tooma, aga lapsed, kes olid hiljuti näinud filmi “Eia jõulud Tondikakul”, ei nõustunud ühegi kuuse maha raiumisega. Nii võtsid nad lõpuks juba tormi poolt maha murtud puu.
Ehk teisisõnu on tegemist lugudega, mis loodetavasti kujundavad järgmiste põlvkondade väärtushinnanguid sellisel moel, et neist saavad ka tegelikult need targad lapsed, kes eelmiste põlvede jamad suudavad ära klaarida (kui me ise seda ei suuda).
Eia jõulud Tondikakul

See on väga ilus film, natuke isegi liiga ilus, mis näitab eestlaste tõelist jõulu-unistust – pühi maal vanaisa ja vanaema juures ühes lumme mattunud rehetare, pliidi all praksuva tule ja ahjus valmivate piparkookidega. Kohe nii ilus ja nunnu oli, et kohtumine reaalsusega mõjus rusuvalt.
Seisin Tallinnas keset Stockmanni ristmikku, vastu helkisid linnatuled, jalgade all kipitas asfalt ja minu ümber kõrgusid klaastornid. Kus on see muinasjutt nüüd? Surusin käed sügavale taskusse ja leidsin sealt Raplast korjatud kastanimuna. Sellel hetkel tundus see nagu imeaare või kullast võtmeke, mis kinnitab, et kuskil on päris võlumaailm siiski olemas.
Ajus tekkis korraga kummaline lühis – kumb siis rohkem päris on, kas see klaasist linn, mis laiub minu ümber, või see ehe unistuste taluõu muinasjutust.
Asjaolu, et film on väga populaarseks osutunud, kinnitab, et hoolimata linnastumisest ja haldusjuhtide seisukohast, nagu maal elu poleks, on eestlaste luuüdis siiski igatsus selle päris oma metsatalu järele, kuhu oma sabakont laadimiseks mulda lükata ja kust oma juurtele jõudu ammutada.

Elias maa pealt

Oli seegi üks reaalsustaju paigast nihutav kunsttükk. On lavastajale Helen Rekkorile väga omane siduda klassikalist teatrit nüüdisaegsete heli-, valgus- ja videoinstallatsioonidega. Kui lavale kerkis kolme haldja installatsioon, ei saanudki täpselt aru, mis on unes ja mis ilmsi ehk mis on installatsioon ja mis päris. Üks laps minu kõrval rõkataski vaimustunult: “See on nagu kinos.” Suurte varrastega prügilund kokku kuduvad veehaldjad olid siiski päris ja poiss mere põhjas niisamuti.
Muuseas see n-ö prügilumi ehk mikroplast, mis lavastuses vee all lakkamatult sadas ja mereloomadele haigust ja probleeme põhjustas, oli üks väga leidlik leid, mis jõulude kontekstis üsna ebaesteetilise prügi teema natuke “söödavamaks” tegi. Esialgu tahtnuks üks osa minust küsida (parafraseerides Janek Mäggi), kas tõesti on olukord nii hull, et pühade ajal tuleb rääkida prügist? Aga kui ma siis endale ausalt otsa vaatasin, pidin nentima, et on küll.
“Eriti jõuluajal on suurem oht üle tarbida ja ökoloogilist jalajälge suurendada. Minu seisukoht on, et parim kink on elamus – kingi pileteid teatrisse, kinno, kontserdile, loomingulistesse töötubadesse, kursustele, vii sõber õhtusöögile või metsa jalutama või kirjuta talle sonett,” soovitab kavalehel Helen Rekkor.
Kokkuvõttes oli tegemist ühe põneva kunstilise terviku ja hea muusikaga lavastusega, kus näitleja Katrin Kalma tegi veehaldjana väga hea rolli.

***

Helen Rekkor, mis on sinu jaoks püha ja kus sa oled tundnud pühaduse tunnet?

Minu jaoks on palju püha, ja see pühadus võib olla väga eripalgelises värvigammas. Kui proovisaalis hakkab munast kooruma teatri-ime. Kui töötatakse ühise, suurema eesmärgi nimel. Kui panustatakse ennast, et teistele rõõmu pakkuda. Kui noored räpivad emakeeles isamaast. Kui inimeste vahel on sõnatu teineteisemõistmine. Kui keegi on targem ja valmis ennast jagama. Kui on vaikus.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Kõik uudised
Kuulutused