23.3 C
Rapla
Esmaspäev, 22 juuli 2024
ArtikkelSpontaansed kaadrid on loodusfotograafile kõige väärtuslikumad

Spontaansed kaadrid on loodusfotograafile kõige väärtuslikumad

Helerin Väronen

19. detsembri õhtul rääkis Rapla keskraamatukogus lugusid ja näitas kauneid looduspilte loodusfotograaf Remo Savisaar. Jõulueelse metsaõhtu “Looduselamusi metsast” korraldas Eesti Erametsaliit.

Fotograafia seisukohalt ei ole mets Remo jaoks esimene koht, kuhu pildistama minna, pigem satub ta looduses olles sinna tihedamini talvel. Aeg-ajalt teeb ta metsas ka giiditööd, viies huvitavatesse paikadesse välismaa fotograafiahuvilisi.
Eestlastele Remo sellist teenust väga pakkuda ei taha, sest huvitavad kohad on fotograafide suurim vara. Giidina on ta külalisi viinud Porkuni põlismetsa, samuti näitas Remo Savisaar pilte põhjarannikul Saka kandis asuvast pangametsast, kus inimene võib end tunda väga väiksena, kuna mets on nagu džungel. Kuid meie looduses on üks asi, mis ei meeldi ei välismaalastele ega meilegi. Sääsed. Loodusfotograaf aga ei või lõhna pärast nende vastu ka mingit vahendit kasutada.
Kõige enam on Remo Savisaar pildistanud metsaelanikest linde. Hääle järgi arvab ta neid ära tundvat 120 liiki! Remo kaamerate ette on jäänud nii stressirohket elu elav ööbik, väga kaunis isane karmiinleevike, soomlaste jaoks haruldane valge toonekurg, kõrvukräts, musta tondina mõjuv musträhn, Euroopa väikseim kakk värbkakk, haruldusest tavapäraseks muutunud tamme-kirjurähn ja mitmenaisepidajast käblik. Aga näiteks kõige pisem lind, pöialpoiss, on päris usaldava loomuga ja Remo jaoks oli väga südantsoojendav näha seda pisikest tegelast väga lähedalt.
Tõsisem suhe metsaga algas Remo jaoks siis, kui ta avastas enda jaoks Alam-Pedja looduskaitseala. Seal õppis ta tundma üht händkakku, keda ta kolme aasta jooksul 3-4 korda nädalas külastas. Linnu usalduse võitmine võttis aega, tuli õppida lugema ja hindama linnu kehakeelt. Remo pildid händkakust on lummavad ja erilist rõõmu pakub talle endale see, kui spontaanselt tabatud võttest mõni tõeliselt hea pilt välja tuleb. Just sellised hetked on loodusfotograafi jaoks tõeliselt motiveerivad.
Teine eriline lind on Remo Savisaare jaoks metsis. Kaheksa aastat on ta kaardistanud ornitoloogiaühingule metsise mänge. Hetke aga sellest, kus kaks isast sulgipidi kokku läksid, ta pildile ei saanudki, kuna suur puu jäi aparaadile ette. Metsised võivad vahel ka hulluda. Täpset põhjust ei teatagi, kuid arvatakse, et võimalik häiring, mis seda põhjustab, võib tulla näiteks metsaraiest. Esimese hullu metsisega kohtus Remo siinsamas Raplamaal. Teist korda koos sõbraga hullu metsist pildile püüdes oli tal juba teada, et tuleb seista täieliku soolasambana. Sõber seda ei teadnud ja sai linnult peksa.
Suurematest loomadest on Remo kohtunud mitu korda karuga. Kord läinud ta šveitslastega metsa giidituuri tegema ja öelnud neile, et varsti tuleb koht, kus võib karu näha. Ja kohale jõudes oligi karu nagu tellitult kohal. Sellised kohtumised on Remo jaoks kõige väärtuslikumad.
Loomade reaktsioon inimest kohates on kas tarduda või plehku panna. Kallale võivad nad alles siis tulla, kui inimene vale liigutuse teeb ja nendega agressiivselt käitub. Üldjuhul aga tasub rohkem karta puuki kui karu.
Suuremad loomad lasevad inimest silmates jalga, aga väiksemad tarduvad, lootuses, et siis inimene ei näe teda. Nii on Remo saanud väga armsaid pilte oravast.
Remo kaamera ette ei jää aga vaid loomad. Ta on teinud imekauneid pilte ka virmalistest ja baleriinidena mõjuvatest pisikestest seentest. Vahel aga ei ole pildistatav üldse see, mis sa arvasid olevat. Nii lõpetaski Remo Savisaar õhtu sellega, kuidas ta läks heinapallil magavat rebast pildistama, kuid selgus, et tegemist on hoopis suure ja metsiku kassiga.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare