23. jaanuaril esitleti Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis luulekogu „Elada, et olla ookean”. Tegemist on India 16. sajandi poeedi Suradasa luulet sisaldava koguga, mille on kokku pannud, tõlkinud ja välja andnud Raplamaaga tihedalt seotud kunstnik ja kirjanik Margus Lattik, kirjanikunimega Mathura.
Saali astudes oli õhus tunda kerget viirukit. Lavale oli valmis seatud vaip, millel ootasid pillimehi trummid ja väike harmoonium. Vaikselt mängis taustaks eksootiline muusika ja saali nurgas võttis külalisi soojade naeratustega vastu oranži pidurüüsse ehitud Mathura. Inimesi järjest kogunes, kuni saal sai päris täis.
„Täna õhtul tahan kutsuda teid Indiasse, kus ühe puu all istub pime laulik, kellele on nimeks antud päikese teener või valguse teener Suradasa. Kes seal istub ja laulab ja võib-olla kirjutab midagi palmilehtedele ja ei mõtle vähimatki sellest, et temast saab ükskord oma sajandi suurimaid india poeete. Kindlasti veel vähem mõtleb ta sellest, et ühel talveõhtul aastal 2019, kui väljas on pakane ja lumi, loetakse kuskil kaugel põhjamaal tema luuletusi,” ütleb Mathura sissejuhatuseks ja jutustab edasi sellest, kes oli india poeet Suradasa.
Minul õnnestus luulekogu kaante vahele piiluda juba varem ning läbi lugeda põhjalik järelsõna, kus Mathura sedasama luuletajat ning aega ja kultuuri, milles too elas, tutvustab. Olulisim on see, et tegemist on Jumalale, enamasti Krišnale pühendatud luulega, mis elas suulise pärimusena. Kuivõrd tegemist oli väidetavalt pimeda poeediga, on tuntav ka see, et luuletaja on pööranud pilgu sissepoole ja uurinud seda teistpoolset maailma, mis sisekosmosest vastu vaatab.
„Mul on hea meel, et ka see india suur poeet on nüüd väikese valikuna eesti keelde jõudnud,” ütles Mathura.
Tol õhtul luges neid pühasid luuletusi näitleja Nero Urke – kahjuks pisut liialt edevalt, mis minu arvates selle luulega hästi ei haakunud. Mathura mahehäälne jutuvestmine ja muusikud Kadi Uibo ja Arno Kalbus tõid aga selle India tunnetuse ja templite õhustiku hästi meie kargesse talveõhtusse kohale. Kokkuvõttes pakkus too õhtu seest soojendava elamuse ja praegugi Suradasa (ehk päikese teenri) luulekogu sirvides tekib helgem tunne.
