spot_img
1.6 C
Rapla
Kolmapäev, 8 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
ArtikkelGrupiteraapia Paide moodi ehk Piirideta kaitseala

Grupiteraapia Paide moodi ehk Piirideta kaitseala

Möödunud laupäeval pakkis mu perekond end ühte autosse ja sõitis Paidesse, et vaadata seal Paide teatri lavastust „Kaitseala”. Hoolimata põlvkondade erinevusest, sõitsid kõik tagasi rahulolevana.

Paide teatrit loob ja juhib kuueliikmeline meeskond, kellest üks on noor Raplast pärit näitleja Ursel Tilk. Paide teater on professionaalne teater, mille tuumiku moodustavad 2018. aasta suvel Lavakunstikooli 28. lennu lõpetanud näitlejad ja lavastaja.
„Paide on sama kaugel kui Tallinn, ainult parkimisega ei ole probleeme,” ütles mulle Ursel pärast etendust ja seda kinnitas ka mu tol õhtul autoroolis istunud õde. Tõepoolest, miks minna siis teatrisse Tallinna, kui saab minna ka Paidesse.
Paide teatri lavastus „Kaitseala” on kõike muud, kui sa oodata oskad. Juba teatrisaali astudes tervitavad näitlejad sind uksel, mitte pole grimmiruumis mediteerimas ja rolli sisse elamas. Nad ulatavad sulle käe ja tutvustavad end nimepidi, millele sa ei saa vastata muu kui samaga. Soovijatele jagavad näitlejad ka patju ja pleede, et oleks pehmem ja soojem vaadata.
Teatrilava on sisse seatud suurele Paide teatri lavale, niisamuti istumiskohad, nii et publik on näitlejatega ühtmoodi laval. Ühtviisi oli publik ka etenduse osa, nii et tavapärast passiivsust ja anonüümsust see etendus justkui ei võimalda, ent samas see, kuidas publikut kaasatakse, ei ole agressiivne ega ebameeldiv – pigem vastupidi. Sa tunned end osana millestki meeldivast ja elavast ja järk-järgult, mida õhtu areneb, tekib järjest tugevam tunne, nagu kõik saalis viibijad tunneksid üksteist ja oleks ühe kogukonna liikmed. (Pelglikumale võib aga lohutuseks öelda, et kui lähed kõige viimasesse ritta, siis sinna väga näitlejad ei poe.)
Sõna „kaitseala” viib mõtted millelegi, millel on kindlad piirid ja territoorium. Paide teatri lavastus „Kaitseala” mängis aga piiridega nii oskuslikult, et neid piire justkui polnudki. Kadus piir näitleja ja publiku vahel, kadus piir improvisatsiooni ja ettekirjutatud teksti vahel. Kadus piir ka lava, saali ja teatri tagatubade vahel. Ometi on lavastusel oma kindel struktuur ja raamistik ning näitleja jääb laval näitlejaks ja publik vaatajaks. Kuidas selline piir ja piiritus korraga võimalik on, tuleb ise vaatama minna.
Paide muusika- ja teatrimaja fuajeest haarasin kaasa lehe, mis selle maja tegemisi kajastab. Seal kirjutavad Paide teatri noored mehed, et tunnevad, et üks tänase maailma suurimaid probleeme on kogukonnatunde kadumine. „Väiksemad tihedalt läbi põimunud kogukonnad on kadumas, samas ei tunne me end osana aina kasvavast globaalsest kogukonnast. /–/ Hea kunst aitab meil mõista, et me oleme koos. Me vastutame koos. Me rõõmustame koos. Me kurvastame koos.”
Kõike seda see etendus ka pakkus. Mängides teatri ja kogukonna tundega, inimliku läheduse ja siirusega, tuli eelkõige sellelt etenduselt kaasa emotsioon ja inimlik tahe kuuluda kogukonda. Võib-olla ei olnud see hoopiski mitte teater, vaid peenelt kombineeritud grupiteraapia. Kui nii, siis soovitaksin seda ravimeetodit kõigile.

Paide teatri näitleja Ursel Tilk: “Kaitseala” üritab tuua inimesed kokku ühte ruumi

Kui ma mõtlen sõnale “Kaitseala”, siis kangastub mu ette territoorium, millel on kindlaks määratud piirid. Teie etenduses olid piiridega aga üsna ähmased lood. Milline on sinu arvates selle lavastuse suhe piiride ja piiride puudumisega?
Kaitsealaks on selle lavastuse puhul teater ise. Õhtust õhtusse täituvad saalid nii Tallinnas, Viljandis, Londonis kui ka Berliinis. Inimene saab elada läbi erinevaid lugusid, elada kaasa erinevatele tegelastele ja kogeda kurbust ja rõõmu. „Kaitseala” on lisaks koht katsetamiseks ja eksimiseks. Me peame piirid ise looma või need lahti laskma ja lubamagi näitleja/vaataja enda kõrvale ja temaga hetke juttu vestma. Positiivseim tagasiside, mida olen kuulnud tuttavatelt, on see, kui öeldakse, et oli väga soe tunne ja hea olla need kaks ja pool tundi Paide laval koos meiega. Selge see, et ei ole alati lihtne publikuga kontakti saada, aga ka see tuleb sellest, et me oleme noored, kogemuseta ja lisaks on igalühel oma sotsiaalne võimekus. Me tulime Paidesse, sest meile pakuti võimalust katsetada, selle juurde käib õnnestumine ja ebaõnnestumine. Piiride otsimine ja lõhkumine.

Ütlesid selles lavastuses oma sissejuhatavas monoloogis, et rääkisite lavastuse prooviperioodil ideaalsest kogukonnast. Milline see ideaalne kogukond siis olla võiks?
Me jõudsime oma proovide jooksul mõistmiseni, et ideaalne kogukond on põhimõtteliselt utoopia. Ajaloos on proovitud ideaalset kogukonda luua küll ja veel, aga mingi hetk läheb kogu asi ikka kellegi jaoks viltu. Proovides fantaseerisime ja üritasime leida ühist ideaali, aga igal inimesel on oma ideaalid ja kelle omad siis peale jäävad? Üheks põhiteemaks oli siiski üksteise märkamine ja hindamine. Ka „Kaitseala” üritab tuua inimesed kokku ühte ruumi – iga päev on erinevad inimesed ja erinev etendus.

Aga milline on ideaalne teater? Mis on see ideaal, mille poole te oma teatriga püüdlete?
Ideaalne teater? See küsimus võtab mu täitsa sõnatuks. Ma ei tea. Mulle tundub üha enam, et kuna teatri moodustavad inimesed, kes seal töötavad, peab sellel grupil inimestel olema väga selge ja ühine arusaam suunast, kuhu ollakse teel või miks teatrit tehakse. Eesmärgiks võib olla rahva lõbustamine ning kvaliteetse komöödia pakkumine ja see võib toimida briljantselt nii rahvale kui ka etendajatele.
Ma võitlen sõnaga “ideaalne” iga päev. Kui minna sellega kaasa, siis see kisub ambitsioonid nii kõrgele, et lõpuks see neelab su endasse ja sinna võibki ära kaduda, kui keegi uuesti õlale ei koputa ning maa peale ei kutsu. Me otsime hetkel seda suunda ja üritame mõista, mis on teatri funktsioon. Ja seda veel väikeses linnas nagu Paide. Ühelt poolt võiks pakkuda publikule ustekomöödiat, teisalt sooviks minna seda rada, mis ennast rohkem tõmbab ja selle kaudu anda publikule käsi ja kutsuda osa saama.

Sa oled nüüd mõnda aega Paides elanud. Kuidas sa selle piirkonnaga suhestud? Oled sa kodunenud? Näed sa mingeid samasusi Raplaga?
Paide on töötamiseks väga hea keskkond – rahulik ja vaikne. Minul on ka ühtlasi juured siin ja on rõõm avastada seda linna saadetuna lahkunud vanavanaema mälestustega. Ma olen kodunenud küll. Käin iga päev uues ujulas ujumas kui võimalik, ning tutvun vaikselt ka kohalikega. Meid on siin ühelt poolt väga hästi vastu võetud, seda nii Paide muusika- ja teatrimaja rahva kui ka linnavalitsuse poolt. Ja eks ka ülejäänud Paide ja Järvamaa inimesed tutvuvad meiega, aga tasa ja targu.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused