spot_img
-0.1 C
Rapla
Kolmapäev, 1 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
PersoonKristiina Veerde - teel Eestimaa atmosfääridest Saksa parlamenti

Kristiina Veerde – teel Eestimaa atmosfääridest Saksa parlamenti

26. jaanuaril kuulutas Eesti Kooriühing Estonia kontserdisaalis välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiad. Aasta teoks 2018 kuulutati suurprojekt „Eestimaa atmosfäärid“, mille projektijuht oli Rapla neiu Kristiina Veerde. Kristiina oli ka suvise rahvusvahelise koorifestivali „Europa Cantat” üks põhikorraldajatest ja ta on olnud ka mitu aastat üle-eestilise neidudekoori Leelo manager.
Ent nüüd ootab Kristiinat ees midagi veel suuremat. Kuu aja pärast sõidab ta Berliini, et alustada viie kuu pikkust praktikat Saksa parlamendis.
Kohtume Kristiinaga Tallinnas kohvikus nimega Kohalik. Selga on ta pannud musta sviitri, millel on trükitähtedes kirjas RAPLA. Kristiina peab end tõesti Rapla patrioodiks. Siin on ta sündinud ja koolis käinud ning tahab iga kuu vähemalt korra ka Rapla kodus käia. „Rapla uudistega püüan pidevalt kursis olla,” ütleb Kristiina.
Ta on lõpetanud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi ja Rapla muusikakooli flöödi erialal. Edasi läks ta õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse muusikapedagoogikat ning oli selle kõrvalt vahepeal ka Riinimanda kooride abidirigent. Magistrisse läks ta õppima aga hoopis kultuurikorraldust ja viimased aastad ongi ta olnud pigem sellega seotud. Kuna Kristiinal on saksa keel ladusalt suus, töötas ta vahepeal Saksa suursaatkonnas ning sealt sai ta ka mõtte kandideerida stipendiumile, mis viib ta nüüd Saksa parlamenti praktikale.

Miks sa läksid pärast muusikaõpinguid edasi hoopis kultuurikorraldust õppima?
Huvi korraldamise vastu tekkis mul siis, kui ma olin 19 ja Tartus rahvusvahelisel Europeade festivalil vabatahtlik. Mul oli üks Austria grupp, kellele olin n-ö grupijuht. Seal oli mitmeid probleeme, millele tuli lahendus leida, ja mäletan, et see oli minu jaoks eneseületus. Aga kui kõik läks lõpuks hästi, kõik kiitsid ja olid ülirahul selle tööga, siis sain aru, et see on selline asi, mis annab mulle nii palju tagasi ja ma tahaksin tulevikus end selliste korraldamistega siduda.
Siis olin juba otsustanud, et kõigepealt tahan muusikaõpetajaks saada. Aga teisel kursusel sain aru, et olen rohkem korraldaja kui ise esineja või õpetaja. Ma läksin üliõpilasesindusse ja olude sunnil sain üliõpilasesinduse esimeheks, mis tähendas, et mul oli palju rohkem vastutust, ma pidin asju ajama, olin pidevalt kontaktis rektoraadiga. Ja sealt hakkasid asjad sujuma. Sain aru, et see tegelikult sobib mulle – mulle meeldib asju ajada.

Mis sa Saksa saatkonnas tegid?
Ametinimetus oli mul kultuuri- ja pressiesinduse spetsialist, aga minu ülesanne oli tegeleda peamiselt sotsiaalmeediaga, et saatkond ja Saksamaa oleks koguaeg pildil: korraldasin ka haridusprogramme koolides. Näiteks oli selline projekt nagu saksa keele päev, mis toimus Eesti koolides ja mina pidin seda näiteks Narva koolis korraldama. Ja vahel ka muid projekte. Näiteks üks noor saksa luuletaja tuli Eestisse ja ta käis ka koolides, tegi saksa keele programme jne.

Selle aluseks on see, et sul on vabalt saksa keel suus?
Jah, üsnagi. Mu ema oli ju saksa keele õpetaja ja meil oli kodus Saksa televisioon ja suhted Saksamaaga ja nii see saksa keel külge jäi. Koolis ka b-keelena õppisin. Eestis enam nii palju ei ole neid inimesi, kes saksa keelt väga hästi räägiks, nii oli mul rohkem šansse ja sain saatkonda tööle.

Ja nüüd ootab sind ees praktika Saksa parlamendis. Kust see hull idee tuli?
(Hakkab naerma.) See hull idee sai alguse tegelikult sealtsamast saatkonna töövestluselt. Mulle öeldi, et juhul kui ma ei peaks seda tööd saama, siis nad väga soovitavad mul kandideerida sellisesse programmi, kuhu Saksa parlament valib välja eri riikidest 2-3 noort, kellel avaneb võimalus viie kuu jooksul Saksa parlamendis praktikal olla. Ma siis ütlesin, et noh jah, eks ma jätan meelde, aga ma sain tööle ja siis see kõik vaibus. Olin seal lapsehoolduspuhkusel oleva inimese asendaja ja siis ma juba teadsin, et Europa Cantati projekt tuleb peale.
Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et pärast seda festivali tuleb mul justkui selline auk ja kuna see programm on suunatud kuni 30-aastastele noortele, siis äkki peaks kasutama selle võimaluse ära – millal veel? Ma kandideerisin, käisin vestlusel ja sain teada, et mind valiti välja ja nüüd ma siis 1. märtsil lähen.

Mis seal siis saama hakkab?
Kõik need noored (keda on eri riikidest kokku 100-150) on praktikaga samal ajal immatrikuleeritud ka kolme Berliini ülikooli ja esimesel kuul on meil loengud ülikoolis. Praktika algab aprillis ja on kuni lõpuni. Ja juulis on ka mingid loengud. Aga täpselt ei tea, mis saama hakkab, sest kui ma olen rääkinud nendega, kes on enne käinud, siis neil kõigil on väga erinevad kogemused. See sõltub sellest, millise parlamendisaadiku juurde sa praktikale saad. Ma hetkel veel ei tea, kelle juurde mina saan, aga nad püüavad arvestada ka praktikandi huvidega.
Tänavu ei ole valimisaasta, mis tähendab, et väga hullu tööd ei tohiks olla. Praktika ongi siis töö ühe parlamendisaadiku büroos ja eks näis, mis ülesandeid mulle antakse ja mis koosolekud, kohtumised, vastuvõtud ja muu elu seal tuleb. Lähen sinna nagu puhas leht. Olen käinud Saksamaal väga palju, aga elama niimoodi pikemaks ajaks lähen esimest korda.

Aga tuleme Eestimaale tagasi ja räägime „Eestimaa atmosfääridest”. Mida tähendab olla ühe sellise suurprojekti juht?
Kui ma selle projekti juurde läksin, siis idee oli juba olemas, ka esimesed kokkulepped ja mingi umbkaudne eelarve. Aga ma alustasin siiski üsna nullist. Pärt Uusbergiga oli kokkulepe olemas, tema kirjutas teose, ja tehniline meeskond oli enamvähem olemas. Aga eelarve pidin tegema realistliku ja tegema kõik ülejäänud kokkulepped. Mul oli seal projektis 200 last. Pidin kõike seda koordineerima, kus mis laagrid, mis ajaks, kes peab mille valmis saama.
Meil olid pidevad koosolekud dirigentidega, et kus maal me oleme ja mis on järgmised plaanid. Kogu tehniline pool, tellimised, produktsioon ja kommunikatsioon, turundus ja suhtlus, ehk kõik see, mis ei puudutanud muusikat.
Teost kanti ette kolm korda. Esmaettekanne oli 31. detsembril 2017 Nordea kontserdimajas, 22. veebruaril Jõhvi kontserdimajas ja nüüd suvel Alexela kontserdimajas koorifestivali „Europa Cantat” ajal.

Kui oli esmaettekanne, mis tundeid see siis tekitas? Kas said seda jälgida saalis või jooksid lava taga ringi?
Ma sain ikkagi istuda saalis, aga mul oli koguaeg mobiil käes. Näiteks kui oli aeg alustada, saatsin tehnilisele meeskonnale sõnumi: „Nüüd!” Alguses ma elasin tohutult kaasa, kas koor tuleb õigel ajal sisse ja kas poisid ikka näevad dirigenti. Aga kui oli see viimane lugu ja finaal, siis oli küll pingelangus, et nüüd on kohe läbi ja kõik läks väga hästi. Saal oli välja müüdud, publik tõusis aplausi ajal saalis püsti. Siis tulid küll pisarad silma. See oli väga võimas tunne.
Tundus, et see kõik oli väga minimalistlik, mis seal lava peal oli, aga tegelikult oli seal ikka väga palju tehnikat. Tehnikamehed läksid juba eelmisel ööl sisse seda ehitama. Mina magasin ka ainult paar tundi ja läksin hommikul vara kohale, et asju ajada. Pluss ma olin veel haige sellel ajal. Oligi nii, et olin väsinud ja haige, aga õnnelik sellel hetkel. Sain nii palju positiivset sealt tagasi. See tervendas omamoodi, kogu see kogemus.

Olid ka rahvusvahelise koorifestivali “Europa Cantat” meeskonnas. Mis sinu ülesanne seal oli ja mida sa sellest projektist endaga kaasa võtsid?
Ma arvan, et kogu selle projekti saab kokku võtta ühe lausega: julge pealehakkamine on pool võitu. “Europa Cantat” on üks maailma suurimatest koorifestivalidest, kuhu tulevad üle maailma inimesed kohale. Selle korraldamine on väga hull tegemine. Lisaks kontsertidele oli meil seekord kavas ka ligi 32 pikemat töötuba ja üle 40 väikse töötoa. Neile kõigile tuli leida ruum, inimene, kes õpetaks, ja need inimesed, kes sinna lähevad. See oligi minu väljakutse. Mul on nüüd väga head teadmised Tallinna kesklinnas asuvatest ruumidest (naerab).
Me kõik siin Eestis tegime seda esimest korda, sest keegi polnud seda festivali varem Eestis niiviisi korraldanud. Aga see oligi selline töö, et võtad lihtsalt sammhaaval ja hakkad lahti kerima seda lõngakera ja vaatad, kuhu lõpuks välja jõuad. Aga jõudis ilusti. Festivali peajuht oli Kaie Tanner ja mina olin üks tema töömesilastest. Minu nimetus oli väga tore üldsõnaline projektijuht.

Sa olid ka Leelo koori manager mitu aastat. Mis ühe koori manageri töö tähendab?
Esiteks on Leelo näol tegemist üle-eestilise kooriga, mis tähendab, et seal on lauljaid üle kogu Eesti ja see tähendab, et ka minu töövorm on teistsugune. Ei ole iganädalasi kooriproove, vaid on kaheksa korda aastas kolmepäevased koorilaagrid Eestis. Minu töö oli see, et oleks finantsid korras, kõigi töötajatega lepingud olemas, et oleksid prooviruumid olemas, reiside korraldamine jms. Samuti tegelesin sõidukompensatsioonidega lauljatele, sest meie põhimõte on see, et lauljad maksavad küll iga laagri eest osalustasu, aga nende sõidukulu kompenseeritakse, et kõigil oleks võrdsed võimalused. Ühesõnaga kõik, mis ei puuduta muusikat, on manageri töö.

Sa õppisid Rapla muusikakoolis flööti. Kui tihti sa tänasel päeval flööti mängid?
Ma mängin Tehnikaülikooli puhkpilliorkestris flööti, nii et ikka korra nädalas.

Ja laulad ka kuskil?
Ma laulan kooris Head Ööd, Vend. Me praegu õpime laulupeo repertuaari ja tahame laulupeole minna.

Kuidas sa puhkad?
(Hakkab naerma.) See on väga hea küsimus. Ma õppisin ühel hetkel ära selle, et lähen lihtsalt eemale. Ütlen, et ma ei vasta meilidele ega telefonidele. Lihtsalt, et olla korraks väljas kogu sellest infomürast, astuda paariks päevaks või nädalaks sellelt rattalt maha, see juba aitab. Mulle meeldib olla ka väga palju väljas ja jalutada. Meeldib looduses käia, seal saab ka pingeid maandada ja mõtted mujale. Ja hea meelega ka loen. Vaikuses olemine ja omaette olemine, see on minu jaoks puhkus.

Kui sa oled toimetanud kõikide nende suurte projektidega, kas sa tunned vahel ka ema kohalolu ja toetust nendele?
Ma olen vahel mõelnud küll, kui mingi projekt on just läbi saanud, et huvitav, mis tema sellest arvaks. Aga ma tean, et ta kindlasti oleks uhke ja toetaks mind. Mäletan, kui ma alles läksin kultuurikorraldusse ja mul ei olnud veel ei mingit koori ega “Europa Cantat” festivali ega atmosfääre, ega mingeid preemiaid, kuidas ta siis ütles, et ma näen, et sa oled nii õnnelik ja rahul, et sa oled leidnud oma tee. Kui see hetk meenub, siis ma tunnen, et ta on kohal ja toetab ja ma usun, et ta on ka uhke selle üle, mis ma teen.

Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused