Kärust pärit noor poliitik Kalle Palling (33) käis tutvumas Rapla kultuuriklubiga Baas, kiitis sealset head kohvi ning rääkis tulevikuplaanidest ja Raplamaast.
Kus sinu juured on?
Minu juured on Kärus, endisel Raplamaal. Minu kõik vanemad ja vanavanemad on sealtkandist. Ma pole ikka veel üle saanud sellest, et Käru on Järvamaal.
Kui palju sa Raplamaale satud?
Ikka satun. Siin Baasis ma pole varem käinud, see koht on minu jaoks üllatus, aga muidu satun tihti.
Kus sinu praegune kodu on?
Hetkel on mu kodu puhtpraktilistel põhjustel Tallinnas, kuna minu ja mu abikaasa töö on seal ja laps käib seal koolis.
Sa oled väga noorest east olnud poliitikas.
Jah, tänaseks päevaks kaksteist aastat. Kui vaadata seda, kui tihti inimesed tänapäeval töökohti vahetavad, on see üsna pikk aeg. Ma tulin väikesest Käru vallast ja saavutasin esimesel korral Riigikogu valimistel kõige suuremas valimisringkonnas neljanda tulemuse. Tavaliselt alustavad noored, nagu mina toona olin, ministri nõunike ametikohalt ja kasvavad sinna Riigikogu tasemele välja, aga minu esimene etapp oli kohe olla Riigikogu liige.
Mul on eluaeg olnud kärsitus sees. Juba 16-aastaselt hakkasin iseendale raha teenima ja erinevaid üritusi korraldama – muuhulgas koolides pidusid tegema. Mis peab küll ühel Käru poisil sees olema (kellel tegelikult on pere poolt kõik antud ja olemas), et ta räägib oma ema ära ja ütleb, et ole hea, tule mulle autojuhiks, ma tahan Rapla ühisgümnaasiumisse minna pidu tegema? Mul oli tahtmine saada sellest väiksest kohast välja, minna kogu aeg edasi ja kaugemale ja saavutada järjest rohkem.
Kas noori võetakse poliitikas tõsiselt?
Ma pole kunagi tundnud, et mu enda võitluskaaslased poleks mind tõsiselt võtnud, nemad pigem julgustavad, aga noorus on malakas, millega vehivad vastased ja konkurendid.
Eelmises Raplamaa Sõnumites ilmus sinu reklaam lausega: „Raplamaa esindaja Riigikogus”. Mida sa oled saanud seni Raplamaa heaks Riigikogus teha?
Ma arvan, et suurim asi on olnud Rapla haigla protsess, kus ma istusin veduris ja vedasin Rapla haigla n-ö suurde mängu. Ühel hetkel sai selgeks, et selleks, et siin üldse mingi arvestatava kvaliteediga teenused kohapeal oleks, tuleb olla suurema raviasutuse osa. Meie jaoks oli loogiline Põhja-Eesti regionaalhaigla, kellega ühineti neli aastat tagasi. Nüüd ma pole enam sellega seotud, aga ma hoian ikkagi ennast arengutega kursis ja valutan südant, et need toona tehtud plaanid ka teostuks.
Alati on sellistes protsessides neid, kellele ei meeldi, aga ma arvan, et inimeste jaoks muutuvad Rapla haiglas pakutavad teenused järjest paremaks, eriti nüüd, kui me näeme, et tellingud on maha võetud, ruumid on renoveeritud ja perearstid kolivad samasse majja. See süsteem siin muutub terviklikumaks ja võib-olla on see hea näide ka terve Eesti meditsiinisüsteemi jaoks.
Mida sa näed, mis praegusel hetkel on Raplamaa suurim mure, mille eest sa saaksid Riigikogu koridorides seista?
Selliste piirkondade põhimure on infrastruktuur. Üks konkreetne asi, mis minu arvates on Raplamaale väga oluline, on see, et Rail Baltic päriselt tuleks ja ka Rapla peatus ja Järvakandi kaubajaam, et selle suure taristu ümber hakkaks tekkima järgmine elu – nii ettevõtlus kui ka inimesed. See võiks olla üks põhjus, miks Raplast pärit noor, kes on mõnda aega õppinud Tallinnas, tahaks siia tagasi tulla.
Raplal on siin päris palju eeliseid juba tänase rongiliiklusega, mida ei ole ei Harku vallal ega Viimsil, et sa saad kümme minutit pärast kodust lahkumist alustada rongis töö tegemist. Siin on ka väga palju teha Raplal ja teistel omavalitsustel endal, et see ränne tagasi pöörata.
Mis on valimiste põhiteema?
Mina ütleksin, et haridus. Et me päriselt saaksime õpetajate palga normaalseks, et me lepiksime ühiskonnas kokku, mis roll on koolil ühiskonnas. Levinud on mõttekäik, et kool teeb lapse targaks ja vanemad võivad esitada õpetajatele nõudmisi – see ei ole jätkusuutlik suund. Noor inimene ei lähe õpetajaks õppima, kui selle ameti maine on selline, kuhu ta täna teel on. Ja kui kõik muu haridus on tasuta, siis peaks ka lasteaed olema tasuta. Noorel perel on majanduslikult kõige raskem.
Sa nimetad enda olulisemateks teemadeks energeetikat, keskkonda, e-riiki ja uut majandust. Milline peaks sinu arvates olema Eesti keskkonnapoliitika?
Kujutame ette kolmnurka, kus ühes nurgas on keskkond, teises nurgas sotsiaalmajanduslikud mõjud ja kolmandas majanduslikud huvid. Seda kolmnurka saab pöörata erineval moel, lähtuvalt sellest, millised huvid prioriteediks seada. Mina arvan, et alati peaks olema esimesel kohal keskkond ja sealt edasi peaks hakkama leidma parimaid lahendusi selleks, et sotsiaalmajanduslikud mõjud oleksid võimalikult positiivsed ja majandushuvid oleksid tagatud.
Me teame, et kliimamuutused on päriselt juhtuv asi, mitte ainult usuküsimus. Me teame, et rahvaarvu kasvu juures loodus ei suuda enam ennast taastoota. Me teame, et Eesti on veel ägeda ja puhta loodusega riik. Valime siis keskkonda koormavatest tegevustest ainult need, mis on meile selle kolmnurga terviku mõttes väga kasulikud.
Kas see keskkonnajutt ei lähe vastuollu Rail Balticuga?
Ma tõesti usun, et Rail Balticu lahendus on võimalik teha selline, et tasakaal oleks tagatud. Kõiki neid keskkonnaküsimusi, mis Rail Balticuga kaasnevad, tuleks käsitleda tükk tüki haaval ja kui on probleeme, siis otsima neile lahendusi.
Sa oled uue põlvkonna poliitik. Mis suunas peaks poliitikategemine sinu arvates liikuma?
Kui vanasti sai asju väga pikalt ette planeerida ja teha täpselt selle plaani järgi, siis täna, tulenevalt tehnoloogia arengust, saab meil olla paigas kaugem eesmärk, aga vaheetappe ei saa nii kindlalt fikseerida. Ja on asju, mis ei kannata analüüsi kaks aastat. Peab olema valmisolek minna väikeste sammudega ja vajadusel seadust muuta iga poole aasta tagant. Ühesõnaga, peab olema paindlikum.
Sa oled juba kolmes Riigikogu koosseisus olnud ja nüüd kandideerid neljandat korda. Miks sa tahad Riigikogus olla?
Ma kardan, et kui ma astun kõrvale, siis ei ole mitmed teemad tuleviku osas enam prioriteedid. Täna me näeme seda, et mitmed poliitilised jõud keeravad näo rahva poole, aga kõnnivad tuleviku suunas selg ees. Ma arvan, et kõik valijad tahavad tegelikult valida liidreid, kes veavad neid järele. Peab olema julgust teha ka ebapopulaarseid otsuseid ja kogu aeg peaks sees olema see n-ö Käru poisi efekt – see tahtmine ja põlemine minna edasi. Selleks, et me jääksime püsima ja et meie inimestel päriselt läheks elu paremaks, peame me kasvama vaimult ja tahtmiselt suuremaks.
Kui peaks juhtuma, et sa ei saa Riigikokku, mida sa siis teed?
Umbes pool aastat tagasi hakkasin ühe sõbraga tegema startup ettevõtet ja täna oleme sellega heasse faasi jõudnud. Siis oleks see mu põhitegevus. Aga mul on hetkel veel sisemist põlemist, et mõned asjad Riigikogus või vabariigi valitsuses ära teha.
Millist kultuuri sa naudid?
Meil on Maiga seitsmeaastane poeg ja me proovime palju teda kaasata kultuursetesse tegemistesse ja käia nii teatris, ooperis kui ka erinevatel kontsertidel. Kõige enam meeldivad muusikafestivalid ja live esinemised.
Kas sul on öökapi peal ka mõni raamat pooleli?
Ma olen viimasel ajal hästi palju lugenud tehnoloogia arengu ja startup’i kirjandust. Ma töötan kõik raamatud läbi, joonin alla ja panen märkmekleepsusid vahele, et ma leiaks õige mõttekäigu kiiresti üles. Aga viimane üliäge ja kaasakiskuv raamat, mida lugesin, oli Michelle Obama „Minu lugu”.
Kui sa töölt koju lähed, kes sind kodus ootab?
Ma olen proovinud oma elu korraldada nii, et ma läheksin koju koos oma lapsega. Üldiselt on nii, et ma tõusen vara, teen esimesed tööasjad ära, siis tegelen lapsega ja viin ta kooli. Pärast koolipäeva toon ta ära ja läheme koos trenni ja koos koju. Eks selle üksiku lapsega ole nii, et sina oledki tema parim sõber ja mängukaaslane. Aga kodus ootab mind ka minu koer, kes pahandab, miks teda kaasa ei võetud. Muuseas, mu poeg orienteerub iseseisvalt nii Riigikogus kui ka telemajas.
Kui sa ütled, et sa tõused vara, mida see siis tähendab?
Kuna ma vahepeal seoses oma Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe tööga väga palju lendasin ja lennukid väljuvad hommikul kell viis, tekkis mul harjumus vara ärgata. Nüüd ma proovingi nii, et tõusen kell kuus, teen poolteist tundi tööd ja siis on rahulik hommikusöögiaeg. Paljudel peredel on traditsioon, et õhtust süüakse koos, meie sööme ühiselt hommikust.
Kuidas sa puhkad?
Vähe puhkan, aga põhiliselt sporti tehes. Ja mis veel mõtteid välja lülitab, on kodus pisemate ja jõukohaste remonditööde tegemine. Värvid seina ja pahteldad ja vahetad lambipirni ära – kogu aeg on ju midagi teha.
