14.9 C
Rapla
Kolmapäev, 19 juuni 2024
PersoonPisarate ja eneseületusega tulid kõik missikarussellilt võitjatena välja

Pisarate ja eneseületusega tulid kõik missikarussellilt võitjatena välja

Mari Tammar

6. aprilli õhtul krooniti Miss Raplamaaks 2019 Anette Tammik, kes lisaks žürii lemmikuks saamisele võitis ka publiku lemmiku tiitli. Lisaks esimese ja teise printsessi tiitlitele anti galaõhtul välja ka mitmeid eriauhindu. Raplamaa Sõnumite pressimissi tiitli pälvis Eliisabeth Rajasalu.

Kohtume Anette ja Eliisabethiga esmaspäeva õhtul, et rääkida möödunud missikarussellist ja selle telgitagustest. Emotsioonid on veel värsked ja Anette pole veel kooligi jõudnud, sest hommikul oli tal intervjuu Vikerraadios. Neiud õpivad mõlemad Rapla gümnaasiumis, Eliisabeth 10. ja Anette 11. klassis.
Anette tunnistab, et tema tunded on veel segased. „Võib-olla ei ole veel kohale jõudnud. Kurb on ka, et nüüd ongi see kõik läbi,” ütleb Anette.
„Minu tunded ei ole segased. Kurb on ikka, sest me oleme kolm kuud peaaegu iga päev koos olnud. Samas on hea meel, et suurem trall on möödas ja nüüd on aega ja saab koolile keskenduda,” räägib Eliisabeth.
Koolist tuli missinduse pärast mõlemal puudumisi ette, ehkki korraldajad proovisid asju nii sättida, et tegevused algaksid pärast koolipäeva. „Kui sa tahtsid end korda teha, hetke koguda ja kõhu täis süüa, siis tuli viimastest tundidest ära tulla. Enne finaalüritust võtsin ma ka neljapäeva ja reede koolist vabaks, et saaks hinge tõmmata ja ettevalmistusi teha,” räägib Anette. Eliisabeth lisab, et viimane nädal enne võistlust oli üsna auklik, et väga ei jõudnudki kooli. Õnneks olid õpetajad mõistvad. „Meie kool on selles osas normaalne ka, et puudud palju tahad, see on sinu enda vastutus, aga hinded peavad olema korras ja kõik peab olema õigel ajal tehtud. Minul sellega muret pole,” ütleb Anette.
Kuna mõlemal neiul on omapärane nimi, küsisin, kas nad teavad, miks neile just selline nimi pandi. „Mul oli hästi tore vanatädi, kelle nimi oli Anette, ja mu ema pani mulle sellepärast sellise nime,” meenutab neiu. „Minul on sünnipäev Eliisabethi nimepäeval. Seda öeldi raadiost ja minu vanaema ütles, et tuleb Eliisabeth nimeks panna. Ja mu vanemad panidki,” jutustab teine.
Uurin, mida tüdrukute perekonnad üldse nende osalemisest missikarussellil arvasid. „Nad alguses ei näidanud mingit emotsiooni välja, sest nad teadsid, et ma tahan kunagi kindlasti missivalimistest osa võtta. Aga kui võit tuli, siis oli tore vaadata, kuidas mu isal tulid pisarad silma. Nüüd nad loevad mulle sõnu peale, et ma pean ikka korralikult käituma, sest ma olen teistele eeskujuks,” jutustab Anette.
Eliisabeth tunnistab, et tema polnud kunagi selle peale mõelnud, et võiks missivalimistele minna. „Kui tuli välja eelvooru kuulutus, siis tädi kirjutas mulle ja ütles, et mine ja proovi, see tuleb sulle edaspidi kasuks. Mõtlesin, et mis ma seal ikka teen – ma ei julge esinedagi. Ma siis kirjutasin emmele ja küsisin, mis tema arvab, ja tema ütles, et eks sa mine, kui sa julged. Kui eelvooru päev kätte jõudis, otsustasin, et ma teen selle ära,” räägib Eliisabeth elavalt.
Kolm kuud väldanud missikooli jooksul käisid tüdrukud tutvumas erinevate ettevõtetega, läbisid koolitusi ja tegid palju kõnni- ja tantsutrenni. Kõige eredamalt jäi tüdrukutele meelde Toosikannul mootorsaanidega sõitmine, mis oli kõige ekstreemsem ettevõtmine, aga hinge läksid teisedki tegemised, näiteks loomade hoiupaiga külastus.
„Väga palju andis enesekindlust juurde fotosessioon Mardo Männimägiga,” ütleb Anette ja kiidab, et need näopildid, mis lõpuks Mardo käe alt välja tulid, olid üliilusad. Neiud räägivad, et pildistamispäev oli kestnud kokku 10 tundi, sest Mardo tegeles igaühega individuaalselt ja igale neiule kulus tund või enam.
„Mardo ütles, et võtame aja maha, vaatame ja otsime, et saaks ikka sellise pildi, millega rahul olla,” meenutavad tüdrukud. Ülejäänud ootasid niikaua teises ruumis, ajasid juttu, sõid pitsat või olid meiki ette valmistamas.
„Minu jaoks oli kõige raskem JCI esinemiskoolitus. Kui see päev möödas oli ja ma koju jõudsin, hakkasin nutma, sest ületasin end nii kõvasti. Istusin maha ja mõtlesin: issand, ma tegin selle ära, ma sain sellega hakkama, ja siis pisarad voolasid,” jutustab Eliisabeth. Koolitusel pidid nad tegema üha uusi esine­misharjutusi, rääkides nii endast, oma eredamatest kogemustest kui ka täiesti võõral teemal. Koolitus kestis terve päeva, nii et tüdrukud said kõvasti vatti, aga see andis neile lava jaoks enesekindluse.
Anette jaoks oli suurim katsumus nende piltide avalikustamisele järgnenud netikommentaarid, kus isiklikus võtmes just teda rünnati. „Oli kommentaare, mis tõid mulle pisara silma. Ema ja isa ütlesid, et ära tee välja. Me plaanisime missidega öelda ka, et kurjuse vastu ei saa kurjusega, vaid rõõmu ja üleolemisega. Nüüd ongi siis see päris maailm minu jaoks käes, et kui saavutad midagi, siis on kohe kurjad kommentaarid,” räägib Anette.
„Inimesed on lihtsalt kadedad,” lohutab Eliisabeth kõrvalt, aga nendib temagi, et missidega käivad kaasas stereotüübid ja arvamus, et kui sa oled miss, siis sa oled lihtsalt ilus ja sinus ei olegi midagi rohkemat. „Me ei otsi rikast meest, me tahame end ikka ise üles töötada,” võtab Anette teema kokku.

Väljakutset pakkus missikooli ajal ka ajaplaneerimine. „Minul isiklikult ei ole sellist märkmikku, kuhu ma kõik üles kirjutan. Ma jäin õhtuti nii magama, et mõtlesin: võtan päev korraga, homme ma pean olema seal-seal-seal. Ma ei mõelnud, mis ma ülehomme teen,” räägib Anette.
„Minul oli kõik ette planeeritud. Kuna ma ei ela Raplas ja nii hilja õhtul ei läinud bussid, pidin kõik vanematega läbi rääkima, et see kell on mul see asi, tule mulle siis järele. Mul on endal alati kõik asjad planeeritud ja paika pandud,” räägib Eliisabeth.
„Ma olen siis vastand,” ütleb Anette naerdes.
Žürii liige Kalle Palling küsis missigalal ühelt kandidaadilt, mida peaks Raplamaa oma turundamiseks tegema. Teise printsessi tiitli pälvinud Gerda Sõõrumaa vastas talle, et kuna Raplamaa on keset ilusat loodust, võiks siin olla üks loodusspaa.
Uurisin, mida nemad oleksid vastanud. „Mina ütleksin, et Raplamaa rabav loodus. Raplamaa on nii looduse keskel ja kõik on siin üliilus ja samas on ta nii lähedal ka Tallinnale. Siit saab igale poole ruttu,” räägib Anette, kelle vend Ants Tammik on muuseas tunnustatud loodusoperaator. Ka Eliisabeth peab Raplamaa loodust võtmesõnaks, ent lisab, et Rapla näol on tegemist ka lihtsalt ühe väikese ja armsa linnaga.

Küsin tüdrukutelt lõpetuseks, mis missigala ajal lava taga toimus. „Nutmine,” ütleb Anette pikalt mõtlemata. „Pärast iga vooru tulid tüdrukud lavalt maha ja hakkasid nutma,” kinnitab ka Eliisabeth. „Pärast talendivooru oligi kõige suurem pingelangus. See oli kõige isiklikum voor, mis ainult sinust sõltus. Pärast tulid piduliku kleidi voorust maha, said sellele küsimusele vastatud ja siis oli kõik, ja siis sa hakkasid veel rohkem nutma. Väga palju nutmist oli. Kõigil oli lihtsalt nii suur pingelangus pärast igat vooru,” jutustavad mõlemad neiud.
Õnneks oli kosmeetik kohe ligidal ja tupsutas näod üle ja tegi kõik korda. Ka neiude lähedased olid pärast meeleliigutusest nutnud, seega pisaraid jagus nii lava ette kui ka lava taha. Laval olid neiud aga säravad ja naeratavad.

*

Eliisabeth – alati naeratav neiu

Sa oled muusikakoolis õppinud viiulit, klaverit ja kontrabassi. Kas sa tundsid, et sul oli tänu muusikaõpingutele missivõistlustel mingi eelis?
Talendivooruga oli mul lihtne. Mul oli kindel valik olemas, ma ei pidanud hakkama mõtlema, mis ma teen. Muusikakoolis õppides olen saanud ka palju esinemiskogemust, aga närv tuli ikkagi laval sisse. Tantsida mulle tegelikult üldse ei meeldi. Rütmi ma tajun, ma ei saaks muidu muusikakoolis käia, aga tantsimisel ma ei tunne, et see väga abiks oleks.

Sa oled pressimiss. Milline on sinu suhe lugemise ja kirjutamisega?
Mulle meeldib väga lugeda. Kui mul suvel aega on, siis ma loen raamatuid ikka usinalt, kooliajal nii kuidas jõuab. Mulle meeldivad noorsooromaanid, aga ka luule. Kirjutamine ei ole nii minu teema.

Kui sul oleks ajakirjanikuna võimalik kohtuda maailmas ükskõik kellega ja teda intervjueerida, kes see siis oleks?
Vanessa Mae, kuulus viiuldaja. Ma olen ta kontserdil kunagi käinud ja see oli väga äge. Mulle väga meeldis, kuidas ta laval oli. Kuna ma õppisin ise viiulit, siis mu vanemad viisid mind sellele kontserdile.

Kelleks sa tahad tulevikus saada?
Ma tahan saada hambaarstiks. Mul on lapsepõlvest peale juba see unistus olnud. Kui ma hambaarstiks ei peaks mingil põhjusel saama, siis tahaksin saada juristiks, seda oma tädi eeskujul, aga esialgne plaan on minna Tartu Ülikooli hambaarstiks õppima.

Mis on see märksõna, mis sind kõige paremini iseloomustaks?
Ma arvan see, et ma naeratan kogu aeg. („Ta naeratab rääkides ka. Mardo tehtud pildil on Eliisabethil ainukesena naeratus – sealt ei tulegi muud,” lisab Anette kõrvalt.)

*

Anette – alati õigluse eest väljas

Sa oled lapsest peale olnud oma isa Taimo Tammiku kaamera ees, kas see andis sulle mingi eelise?
Jah, ma olen vabam kaamera ees. Kui pilti tehakse, siis ma täielikult keskendun kaamerale. Kui fotostuudio oli veel meie maja kõrval, käisin ma seal tihti ja lasin endast pilte teha.

Sul on ka päris modellitöö kogemus.
Mind avastati kaubanduskeskusest. Top Modelsi agentuuri direktor astus ligi ja andis oma visiitkaardi. Ja siis ma käisin modellikoolis, mis tähendas, et iga pühapäev 10-12 õppisime kõndima. Selle juurde käisid ka fotosessioonid ja mulle tuli pakkumine minna kolmeks kuuks Jaapanisse, aga siis ma olin veel selle jaoks liiga noor.
Võtsin osa ka Yu ajakirja kaanestaari konkursist. Iga nädalavahetus saime kokku, tegime fotosessiooni, esmaspäeval ilmus pilt ja kes kõige vähem laike sai, see langes välja. Mina jäin kogu võistlusel teiseks.

Su ema ütles, et sa olid selline laps, kes jauras nii kaua, kuni sai, mis tahtis. Oled siis selline?
Jaa. Ma olen ju pesamuna. (Naerab)

Sul on kaks õde ja kaks venda. Mis su õed-vennad on sulle õpetanud?
Antsult olen õppinud seda, et tuleb rahulik olla ja kõikidega ilusti läbi saada. Kui ma olen mõnda youtuberit või vlogerit vaadanud, on Ants öelnud, et miks sa vahid neid, miks sa ei keskendu enda elule. Triinult seda, et tuleb kogu aeg rahulikult oma unistuste poole püüelda. Teele on hästi realistlik, alati ütleb mulle kõik otse välja. August on võitlejahing, näitab, kuidas oma heaolu eest võidelda. Nad kõik siit-sealt kokku pannes annavad väga hea eeskuju.

Sa oled suur loomasõber.
Jah, ma olen see meie peres, kes ütleb, et ei osta puurikanade mune. Ja kui mul on võimalus telefoniga annetada varjupaigale, siis ma annetan ja pigistan kuu lõpus silma kinni, kui arve tuleb. Ja kui on mingid petitsioonid, näiteks see karusloomafarmide oma, siis ma oma sõpradele jagan ja ütlen, et nad annaks ka ikka hääle.

Mida sa õppima tahad minna?
Kas sisekaitseakadeemiasse politseinikuks või veterinaariks. Politseitöö puhul köidab mind adrenaliin ja probleemide lahendamine. Sõbrannad on mu käest küsinud, kas ma psühholoogiks ei tahaks õppida, sest kui on mingi probleem, siis olen mina see, kes teeb ümarlaua ja ütleb, et istume ja räägime. Ma olen alati õigluse eest väljas.

Kas sa ei tunne, et missivalimise formaat läheb vastuollu tänapäevase, iseseisva ja intelligentse naise kuvandiga?
Ei, kindlasti mitte. See annab nii palju enesekindlust ja usku endasse juurde. Näiteks Gerda oli väga enesekriitiline enda keha suhtes, aga ta lõpuks ikkagi läks bikiinides lavale ja tuli sellest väga suure võitjana välja. Ükskõik mis sind enda juures häirib, sa saad selle missikoolis endast välja. Sul on toitumisnõustajad, personaal­treenerid, sa lähed lõpuks bikiinides lavale ja näed neid ilusaid pilte. See on nii ennast arendav ja sa tuled sealt igatahes võitjana välja. Ma võtaks iga kell selle uuesti ette. See on lihtsalt nii suur elukogemus ja see on seda väärt.

Mida Raplamaa missitiitel endaga kaasa toob?
See tähendab kindlasti seda, et ma olen teistele eeskuju ja pean ennast rohkem jälgima. Ja ma loodan, et tuleb palju uusi kontakte, ma saan uute inimestega suhelda ja uusi kogemusi.