Siim Jõgis
“Alkohooliku kõige suurem soov on saada kaineks, aga üksinda ta seda ei suuda.” See lause kuulub Lembit Arikainenile (42), mehele, kes teab täpselt, millest ta räägib. Ta heitles märkimisväärse osa oma elust narkosõltuvusega ning käis ära päris põhjas. Nüüd on ta olnud kaks aastat puhas, töötab Libertas Kliinikus sõltuvusnõustajana ning juhib Raplas sõltlaste tugigruppi.
Raplamaa Sõnumid kohtus Lembituga laupäeval, 4. mail vahetult pärast Rapla tugigrupi kohtumist. Sõltuvalt nädalast osaleb neil kokkusaamistel kuni kümme inimest, sel nädalal oli osalejaid vähem, koos istuti neljakesi. Sellised kokkusaamised on kaks korda nädalas. Lembit ütles, et on tänulik Seitsmenda Päeva Adventistide Rapla kogudusele, kelle ruumides tugigrupi kohtumised aset leiavad. Oodatud on sinna kõik narko-, alkoholi- ja ravimisõltlased, kes soovivad selle hävitava harjumuse seljataha jätta. Tugigrupi tegemistest räägime veel käesoleva loo lõpus.
Fentanüül
Lembit Arikaineni enda lugu narkootikumidega on ühtaegu õpetlik ning ka uskumatu. Ta rääkis, et üheksa kuu pikkusel perioodil kulutas ta iga päev narkootikumide hankimisele 200 kuni 300 eurot. Ta suutis seda varjata nii oma abikaasa kui ka laste eest, elades justkui kahte paralleelset elu. Ühest küljest oli ta ettevõtja ning perepea, kuid samas tarvitas salaja uimasteid. Loomulikult ei olnud selline elukorraldus jätkusuutlik ning ühel hetkel kukkus see kokku. Lembit räägib oma lugu vabameelselt ning peaaegu naerulsui. Ta ütles, et sellest rääkimine mõjub talle teraapiana. Enesetunne on vabam, kui saab selle veel kord oma hinge pealt ära rääkida.
Lembitu jaoks sai narkootikumide tarvitamine alguse kanepi suitsetamisest üheksakümnendate keskpaigas. Seda sai ta sõprade kaudu ning pidudel suitsetades ei pidanud selle eest ka maksma. Kanep kujunes kõigest alguseks. Edasi tuli juba kangem kraam nagu kokaiin. Ta jõi ka alkoholi, kuid üsna pea leidis, et see ikka ei meeldi. Lisaks sellele tarvitas Lembit ka fentanüüli, mis on väga tugev uimasti.
“Fentanüül on väga tugevatoimeline narkootikum,” kirjeldatakse veebilehel narko.ee. “Enamus ehk vähemalt 80 protsenti Eestis toimuvatest üledoosidest tingitud surmadest on põhjustatud fentanüüli või mõne tema analoogi poolt. Igal aasta sureb fentanüüli üledoosi tagajärjel üle saja inimese.”
Ka Lembit tõdes, et tegemist on ropu ainega. “Ma jäin sõltuvusse juba esimesest korrast. Jah, ma olen elus igasuguseid asju proovinud. Olen teinud kanepit, amfetamiini, ecstasyt, kokaiini – kõike. Aga fentanüül on ropp aine,” rääkis ta. Kanepit hakkas ta suitsetama juba noore poisina, kuueteistaastaselt. Tundus põnev. Sealt edasi jõudis ta alkoholini, mida tarbis, õppides Rakvere pedagoogilises koolis, mis nüüd kannab Rakvere ametikooli nime. Kahekümnendates eluaastates tulid mängu juba peodroogid. Kanep jäi samas alati teda saatma. “Vanemaks saades tuli kokaiin. See mulle meeldis, sest andis bossi tunde. Sa olid asjadest üle ja mõtted liikusid kiiremini. Siis sain aru ka sellest, et alkohol on jama, sest see teeb lolliks,” rääkis ta.
Kuhu kadus raha?
Aga kuidas jõudis ta toona sedavõrd kange kraamini nagu fentanüül? Kõik sai alguse ühest toidulaadast, mida ta korraldas ning mis läks kokkuvõttes väga hästi. Seda tähistati konjakijoomisega. “Hommikul oli räige pohmell. Üks sõber tuli kontorist läbi ja ma küsisin, kas tal oleks midagi head anda, mis teeks enesetunde paremaks. Ta ütles, et on küll, aga see on väga kange. Ta võttis fooliumi välja, sulatas seda kraami alt ja hingas rulli keeratud viieeurosega sisse. Tõmbasin samamoodi ja kohe oli pohmell läinud. Mõtlesin, et tahaks veel, kohe olin sõltuvuses,” rääkis Lembit.
Esialgu ta ei teadnud, mis kraamiga täpsemalt tegemist on, kuid lahti ta sellest enam ei saanud. Sõber andis telefoninumbri ning alates järgmisest päevast käis Lembit seda ise juba iga päev ostmas. Algul kulus päevas üks-kaks doosi, kuid hiljem tuli ette ka päevi, kus kulus lausa 25 doosi. Kakskümmend doosi oli tavapärane.
“Lõpuks tarvitasin seda selleks, et lihtsalt elada, sest krambid olid nii tugevad. Valus oli olla, sees keeras, seda lihtsalt ei oska kirjeldada. Jumala eest, ärge keegi seda kogege. Asi lõppes sellega, et mul läksid firmad minema, sõprussuhted läksid tuksi ja ma tegelesin ainult selle ainega,” rääkis Lembit.
Kuna ta oli abielus, tuli pidevalt abikaasale valetada, kuhu raha kadus. “Ma vajasin iga päev narkootikumide jaoks 200 kuni 300 eurot. Iga päev! Ja sedasi üheksa kuud järjest. Lõpuks laostusin,” sõnas Lembit.
Siis ei olnud enam miski püha. Ta rääkis, kuidas oli ostnud lapsele jõuludeks fotoaparaadi, mis sai paar päeva hiljem viidud pandimajja, et saaks paar doosi juurde osta. Ette tuli ka selliseid episoode, kus ta juhtis narkojoobes autot. Selliseid inimesi on loomulikult veel ning Lembit ütles, et tõenäoliselt üsna palju.
Muudatus tema ellu ja käitumisse tuligi sellest, et ta võeti vahele narkojoobes autot juhtides. Veel enne seda episoodi oli ta lugenud ehmatavat artiklit, kus kirjutati, et fentanüülisõltuvusest tuleb välja vähem kui üks protsent sõltlastest. See ajas nutma. Samas tekkis ka lootus – ehk kuulun mina ühe protsendi sisse, kes on võimeline sõltuvusest välja tulema. Samal ajal hakkas ta suitsetama veel üht narkootilist ainet – spice’i. Sellega lootis ta end fentanüülisõltuvusest n-ö maha jooksutada. Tegemist on sünteetilise kanepiga, mis aitab leevendada krampidest tekkinud valu, kuid teeb ühtlasi uniseks.
“Mul hakkas valu peale tulema, tõmbasin spice’i, aga nagu selgus, tõmbasin üle ja jäin valgusfoori taha magama,” rääkis Lembit. Ta ärkas selle peale, kui keegi noormees koputas aknale. Lõpuks kutsuti talle päästeamet. Ja see episood kujuneski Lembitu jaoks vabanemiseks. “Ma tahtsin sellest lahti saada. Kui aus olla, siis tegelikult ei tahtnud ma juba ammu enam narkot tarvitada. Mõtlesin, et ükskõik mis karistuse ma saan, aga see on minu jaoks vabanemise hetk. Narkootikumid olid minu jaoks tohutult suur ja vastik koorem,” rääkis ta.
Politsei viis Lembitu sel päeval jaoskonda, kuid kiirtest narkootikumide tarvitamist ei tuvastanud. Ometi oli selge, et mees oli mingisuguse aine mõju all. Üks sõber tuli talle jaoskonda järele ning viis koju. Pärast seda tuli veel üksikuid narkootikumide tarvitamise juhtumeid ette, kuid põhimõtteliselt on ta sellest saati olnud puhas. Selleks päevaks oli 14. veebruar 2017, sõbrapäev.
Narkomaania on haigus
Siiani oli Lembit oma abikaasale valetanud ning elanud paralleelelu. Abikaasa ei teadnud mehe sõltuvusest midagi. Sel päeval tuli siiski kogu tõde tema ette laotada. Tulemus oli see, et abikaasa ei soovinud enam Lembituga koos elada ning nad läksid lahku. Edasi tuli minna ravile ning sedasi leidiski ta Libertas Kliiniku, kus ta praegu sõltuvusnõustajana töötab. Vastu võttis teda toona Kalle Hallik.
Sõltlaseks oleku perioodil tuli ette ka selliseid hetki, kui Lembit kartis oma elu pärast. “Kartsin küll oma elu pärast, aga ennekõike kartsin selle pärast, et minu neli last jäävad isata,” rääkis ta. Lembit kasvatab nelja last ning nende olemasolu ja lähedus oli tugevaks motivatsiooniks saada puhtaks ning püsida puhtana. “Kui mul neid ei oleks olnud, siis oleks mul olnud täiesti ükskõik. Praegu elangi koos lastega,” ütles Lembit. Samuti otsustas ta, et paneb selle kogemuse enda kasuks tööle ning läheb õppima kogemusnõustajaks ehk sõltuvusnõustajaks. Õpingud on praegu veel pooleli (teha jääb lõputöö), kuid samal erialal töötab ta juba praegu.
Lembit teab omast kogemusest, et sõltuvuse jõud on metsik. See on lausa nii tugev, et lahti ei saa sellest elu lõpuni. Narkomaania on haigus ning see püsib tema sees jätkuvalt ning seetõttu tuleb olla hoolas ja oma tundeid mõista. “See haigus istub minu õla peal ja ootab hetke, kui ma nõrk olen. Täna ma oskan seda märgata. Tean, et tarbima ma enam ei hakka. Lihtsalt tuleb oma tujusid märgata,” rääkis ta.
Vabanemine
Väidetavalt on Eestis üle 60 000 alkohooliku, kuid Lembitu sõnul on see number suuremgi, oleneb kuidas mõõta. Sama palju on ka narkosõltlasi ning lisaks on veel ravimisõltlased. Ravim nimega Xanax tekitab Lembitu sõnul samasugust keemilist sõltuvust nagu narkootikumid.
Muidugi ei ole sõltuvus ainult sõltlase probleem, see on lähisuhtehaigus, mis häirib samamoodi ka lähedasi. Kui perekonnas on sõltlane, siis on see ka lähedaste ülesanne otsida abi ning saata ta ravile või teraapiasse. On väga tõenäoline, et sõltlane ise seda vabast tahtest tegema ei hakka. Ta on lihtsalt oma haiguse sees nii tugevasti kinni. Lembit näitab üles erakordset julgust, kui ta jutustab oma lugu mitte anonüümselt, vaid oma nime ja näoga. Põhjus seisneb tema sõnul selles, et ta on endale andeks andnud. “Olen leppinud ning andestanud endale kõik, mida ma teinud olen. Andestasin ka neile, kes on minule haiget teinud, ning olen ka ise teiste ees vabandanud,” sõnas ta.
Lembitu lugu kõneleb ehedal kujul sellest, kuidas on võimalik tulla välja sügavaimast august, kui alustada uskumisega iseendasse. Raplas on Lembit koolitanud pikaajalisi töötuid ja sõltlasi ning teinud seda koostöös Töötukassa Raplamaa osakonnaga ning valdade sotsiaaltöötajatega. Pärit on ta ise küll Lääne-Virumaalt, aga Rapla on tema jaoks eriline koht ühe sündmuse tõttu. Nimelt just Raplas oli nooruspõlves tema esimene suudlus.
Tööalaselt oli tema eesmärk Raplas tuua tagasi tööturule kauaaegseid alkohoolikuid. See projekt toimis detsembrikuust kuni veebruari keskpaigani, kokku kaks ja pool kuud. Selles osalenud sõltlastele viidi läbi 12-sammuline Minnesota programm, millest on läbi käinud ka Lembit ise. Selle käigus heideti pilk alkoholismile mitme erineva nurga alt. Hommikust lõunani räägiti sõltuvusest ja pärast lõunat tehti tööharjutust. Miks just Rapla? “Rapla on paraja suurusega ning sobis seega pilootprojektiks ning ka huvi tuli siitpoolt,” sõnas Lembit. Nüüd on see programm läbi. Siiski ei tähenda see, et sõltuvuse käes vaevlevate inimestega ei tegeleta.
Nagu loo alguses on välja toodud, koguneb sõltlaste tugigrupp kaks korda nädalas Seitsmenda Päeva Adventistide Rapla koguduse ruumides. Tegemist ei ole religioossete kokkusaamistega ning Lembit ütles, et tema ise ühegi koguduse liige ei ole. Nendel kohtumistel osalejad jäävad anonüümseks ning seal räägitu jääbki selle maja seinte vahele. Kohtumisi viib läbi Lembit ise. Oodatud on kõik, kes tunnevad, et neil on vaja tuge oma sõltuvusega toimetulemiseks.
“Oodatud on nii alkoholi-, narko- kui ka ravimisõltuvusega hädas olevad inimesed. Siin on koht olemas. Ilmselgelt ei märka sõltlane ise, et on probleem. Kui sa näed, et sinu perekonnas on kellelgi see probleem, siis too see inimene julgelt siia,” rääkis Lembit.