Kuusiku ilmajaam iga ilmaga, juba 99 aastat

Ants Kuningas, Kuusiku külavanem

25. mail on põhjust mõelda tavapärasest rohkem ilmale. Tasub võtta lapsed või lapselapsed näpu otsa ja seada sammud Kuusikule, kus tähistatakse tasuta perepäevaga Riigi Ilmateenistuse 100 aasta juubelit ja Kuusiku ilmavaatluste 99. aastapäeva.

Saab näha nii moodsat ilmajaama kui ka ajaloolist vaatlustehnikat, saab teha ja lennutada tuulelohesid, kuulata sünoptik Ele Pedassaare ja kohaliku ilmataadi Saidla ilmajutte, sõita hobuvankris külarestorani ja ilmavaatlusjaama vahet ning kaeda ilmavaatlusi kajastavat näitust.
Paljud lapsevanemad kindlasti mäletavad raadiost kuuldud hommikusi ilmateateid. Reeglina kippus kraadiklaas Kuusikul näitama kõige krõbedamat külma ja võis anda koolipäevast vabastuse. Teadaolevalt on madalaim temperatuur, mis Kuusikul mõõdetud, -40,6°C (31.12.1978). Isekeskis on Kuusikut seepärast kutsutud ka Eesti külmapooluseks. Algust tehti ilmavaatlustega siin aga agrometeoroloogia jaamana 1920. aastal, kui peamiselt mõõdeti ainult sademeid ja märgiti üles atmosfäärinähtusi heal tasemel olnud riigimõisa majandamise tarbeks. Kahjuks on Kuusiku ilmavaatluste andmeid arhiivis säilinud alates 1925. aastast. Varasemate aastate temperatuuride ja ilmastikunähtuste kohta kogutud andmed on säilinud lünklikult.
Ligi sajand ilmavaatlusi Kuusikul võimaldab saada juba piisava ülevaate Kuusiku ja ka Rapla ilmast ning ilmastikunähtustest. Kuusiku kohalik külmarekord sai juba ära märgitud, aga see on üksnes poolik tõde. Ei ole meil kõige külmem. Kuigi teistest ilmajaamadest madalamaid temperatuure on siin mõõdetud sageli, on talve külmarekord Kuusikule sattunud viimase 90 aasta jooksul siiski ainult 10 korral. Ka plusskraadide osas ei pea Kuusiku häbenema. Kohalik kõrgeim temperatuur on Kuusikul mõõdetud 30.07.1994. aastal, kui täpne kraadiklaas fikseeris maksimaalseks temperatuuriks +33,6°C. Et tegemist on õhutemperatuuriga, mida ei mõõdeta lõõskava päikese käes, võis siis lausa koduõues kogeda lõunamaa kuumust.
Ütlus, et aastad ei ole vennad, kehtib väga selgelt ka sademete kohta. Võib vaid ette kujutada, kui kuiv oli Kuusikul 1941. aasta aprillis, mil sademete summa kuus oli vaid 0,2 mm (norm 34 mm). Seevastu anti 2008. aasta augustis vett lausa kolm korda üle normi (norm 89 mm, sademeid 210 mm). Kõige suurem ööpäevane sajusumma on aga Kuusikul mõõdetud 87 mm (mõõdeti 29. juunil 1999. aastal), siis kallas kui ämbrist kuu vihmanormi korraga alla. Praegused teismelised ja teehooldusfirmad peaksid veel erksalt mäletama 5. jaanuari 2011 hommikut, kui pisipõnnide mütsitutid ei ulatunud enam lumehangedest kõrgemale. Nimelt oli selleks hommikuks saavutanud lumikate Kuusiku ilmavaatlusjaamas 77 cm paksuse ja lumepuuduse üle ei saanud ka Raplas keegi enam kurta.
Lumerõõmu on jätkunud mõnikord isegi suve algusse. Nii sadas 17. juunil 2014 Kuusikul lund, mis on isegi Kuusiku kui kohaliku külmapooluse kohta väga haruldane. Haruldane on ka see, et Eesti aastase päikesepaiste kestuse miinimum on saadud 1977. aastal Kuusikul, kui päike paistis aasta jooksul ainult 1124 tundi (25% võimalikust). Seega võib meil vahel olla natuke ka pimedavõitu ja pelgupaik nendele, kes lõõskavast päikesest suurt ei hooli. Pean silmas mitte turiste, vaid peamiselt nahkhiiri ja öökulle. Enamik eeltoodud nähtusi on kirja pandud ilmavaatlejate poolt, kelle peakorteriks oli Kuusikul pikka aega (1947 kuni 2003) endise Kuusiku mõisa magasiait.
Ilmajaam on Kuusikul mitmeid kordi kolinud. Teadjate jutte uskudes on just õigelt põllult vaatlusväljaku ümberkolimise tõttu kaotatud Eesti külmapooluse kuulsus nüüdseks Jõgevale.

Kuusiku elaniku Asta Hermaküla meenutuste kohaselt oli 1935. aastal vaatlusväljak Kuusiku mõisa peahoone ees. „Üks Saaremaa naine, kelle nimi oli Poltova Rosiine, tegi seal vaatlusi, kuni venelased sisse tulid 1939. aastal. Vaatlusväljakul olid mõned termomeetrid ja sademete mõõtja.“ Vanemad inimesed teavad jutustada ka aastatel 1927/28 Kuusikul ilmavaatluste eest vastutanud laohoidja papi Eespäevast, kelle ilmavaatluste järgi võisid inimesed lausa kella õigeks panna. Nii punktuaalselt suhtus mees oma ülesande täitmisse.
Väga heal tasemel oli Kuusikul ka Karl Põikliku eestvedamisel 1956. aastal loodud agrometeoroloogiajaam, mis lisaks ilmavaatlustele tegeles ka agrovaatlustega, jälgides taimede tärkamist ja arenemist.
Endised ilmateenistuse töötajad Zoja Poopuu, Niina Agapova ja Svetlana Koger ning katsejaama agrometeoroloog Elle Kurro elavad siiani Kuusikul. Nende elukohavalik on kindel tunnistus sellest, et Kuusiku on Eesti muutlikku ilma arvestades parim paik, kus elada.
Ilmajaama töötajad on meenutanud argipäevi Kuusikul pärast II maailmasõda. Et Kuusikule jäi siis sõjaväeosa ja lennuväli, koguti teatud perioodil ilmavaatluste käigus andmeid nii ilmateenistuse kui ka sõjaväe poolt. Neid andmeid võrreldi omavahel ja kui vaatlejad olid mõne lumesaju või virmalised maha maganud, oli suur pahandus majas.
Elu aga käis selliselt, et kui talvisel ajal oldi öösel tööl, köeti ilmajaama kontoris ahi kuumaks, kasukad laotati põrandale alla ja oli võimalus ka tukastada. Iga kolme tunni tagant tuli siiski välja ilma mõõtma minna ja seda iga ilmaga. Aastaid edastati ilmastikuandmeid operatiivselt Tallinnasse Raplas asunud telegraafi kaudu. Olulise ilmastikunähtuse korral helistati Rapla telegraafi ja Raplas siis koostati telegramm, mis saadeti Tallinnasse. Kui hakkas lund sadama, tuli helistada. Lumesadu lõppes ära, tuli jälle helistada. Kui natukese aja pärast hakkas uuesti sadama, tuli jälle helistada. Kui olid virmalised või ükskõik mis muu ilmastikunähtus, tuli helistada. Ka Rapla telegraafi neiud ei saanud seetõttu öövahetustes magada. Iga kord pidid nad telefonikõne sisu edasi telegrafeerima.
1970-ndatel tuli ilmateenistusse tehniline seade nimetusega teletaip (trükimasinaga ühendatud kontorikapi välimusega telefaksi kauge sugulane) ja kadus vajadus telegraafiteenuse järele. Ka vaatlusväljaku seadmed uuenesid ajapikku ja mõõtejaam muutus poolautomaatseks ning iga topsiku juures ei pidanud enam inimene vaatamas käima. Käesolevaks ajaks on nii andmete kogumise kui ka edastuse seadmed teinud läbi olulise muutuse ning tänapäeval ei koosta enam keegi perfokaartide abil andmete arhiivi. Ilmajaam on käesolevaks ajaks täisautomaatne ja memuaare ning mälestusi enam jaamast koguda ei õnnestu.
Lähimate aastate põnevatest sündmustest võib mainida lõpetuseks 2009. aasta 19. juuli äikest Kuusikul, mis lõi vaatlusväljaku lähedal okastraati ning selle kaudu ilmajaama. Äike keevitas siis kinni vaatlusväljaku luku ja väljakule pääsemine oli võimatu. Laiali olid löödud ka kõik väljaku valveseadmed.

Kellel tekkis huvi Kuusiku Ilmatu Ilmapäeva vastu, siis ootame kõiki 25. mail kell 12 Kuusikule ilmapäeva avamisele. Asjakohast infot saab ilmapäeva kohta täiendavalt lehelt FB Kuusiku alevik.
Tulge ilmapäevale! Iga ilmaga!