Vivika Veski
Küllap tunnevad ka usukauged inimesed ära, et pealkirjas olev lõik pärineb Piiblist. Seal toodud korralduse annab Jumal äsjaloodud inimestele üsna loomisloo alguses Esimeses Moosese raamatus. Edasi läheb nii: „… ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”
See koht on häirinud paljusid loodussõpru. Kust ma seda tean? Olen ju üks neist. Seda on tõlgendatud kui näidet kristluse loodusvaenulikkusest. Ometi pole kuskil Piiblis julgustatud loodust laastama, vaid hoopis seda valitsema hea peremehena.
Suurem osa eestlasi tänapäeval Piiblit ei tunne ega pea end üldse kristlaseks. Kristliku kultuuriruumi hüvedest tahetakse siiski täiel määral osa saada. Enamik neist tuleneb aga looduse targast majandamisest.
Tagasi või edasi loodusesse
Üldjoontes võib inimese ja looduse suhet mõista kahel moel – inimene kas on või ei ole looduse osa. Nõnda saab ka loodust kaitsta kahel peamisel viisil – kas majandades looduses ühe liigina teiste seas või siis inimest loodusest välja tõrjudes.
Inimest ja loodust eraldav looduskaitse on tänapäeval ülisuures ülekaalus. Teist esindab näiteks poollooduslike koosluste hooldamine, kuid eriti edukalt ei pidavat see minema.
Üldiselt kaitstakse loodust siiski inimest sealt eemaldades, väiksemaid või suuremaid piiranguid seades. Metsas võib jalutada, aga elama peaks linnas, võib selle kokku võtta.
Mõni arutleb koguni, et loodusele tuleks kasuks, kui inimene üldse Maa pealt kaoks. Kahtlen selles siiski. Esiteks oleks sellisel juhul jälle üks liik puudu ja teiseks on terve hulk liike harjunud elama koos inimesega. Kõigepealt koduloomad, aga mitte ainult.
Meile muidugi külje alla kippuvad liigid väga ei meeldi, tunduvad tavalised. Inimese ruumi tungijaid peetakse koguni kahjuriteks või nuhtluseks. Kenad liigid on metsas peidus väljasuremise äärel, nii et me saame neid mööda mahamärgitud ja sildistatud matkarada vaatama minna.
Porikärbes ja orangutan
Aeg-ajalt tulevad esile loodusfilosoofia voolud, mis püüavad fookuse inimeselt ära nihutada, nagu näiteks ökotsentrism või süvaökoloogia. Oskar Loorits kõneles looduse ürgdemokraatiast. Mõte on selles, et kõik on võrdsed. Kõlab nunnult, olen isegi selle mõttega flirtinud. Kuni ühel hetkel hakkab tunduma, et miski ei klapi.
Olgu, inimene meile ei meeldi, aga kas porikärbes ja orangutan on võrdsed? Või hunt ja salmonellabakter? Või kust see võrdsus algab? Ja üleüldse võiks siis ka looduse kaitsmise mõne teise liigi hooleks jätta, sest on ilmne, et inimene pole sellega eriti hästi hakkama saanud?
Või siis hoiaks ja kaitseks loodust ikkagi nii, nagu on meile ülesandeks seatud vanas raamatus, mis on Eestis nii ebapopulaarne, kuid mujal maailmas endiselt kõige populaarsem üldse. Ehk siis valitsejana. Ja mitte ainult looduskaitsealadel ja loodusest eemale hoides, vaid targa ja hea peremehena selle keskel elades, teistest liikidest hoolides.
