17.7 C
Rapla
Laupäev, 13 aug. 2022
spot_imgspot_img

Meelis Saar: “Selleks, et külalisi jalust rabada, tuleb ise tööd rabada.”

Siim Jõgis

Alates 2005. aastast on endine päästja Meelis Saar koos abikaasa Cerlyga vedanud Järvamaal asuvat Rabavat Puhkemaja.

Saar töötas kümme aastat päästeametis Raplas ning seejärel kolm aastat Järvamaal, kuid siis tekkis hinges soov millegi järele, mida ise luua ja arendada ning mille eest kogu oma naha ja karvadega vastutada. Tulemuseks sai Rabav puhkemaja looduskaunis paigas, kust on viimase neljateist aasta jooksul läbi käinud ligikaudu 10 000 inimest.
Meelis Saar on pärit Raplast ning elanud ka Kohilas ja Kehtnas. Lisaks tööle päästeametis teatakse teda muusikuna, sest ta mängis kitarri Rapla kohalikus bändis Dream Room. Viimased neliteist aastat on ta koos abikaasa Cerlyga vahendanud külastajatele kaunist Kesk-Eesti loodust. Just nii ta ise ütleb. Rabav puhkemaja tegeleb looduse vahendamisega – rabamatkad, kanuumatkad, räätsamatkad, jalgrattamatkad, seiklusmatkad. Kõik see on menüüs olemas.
Rabav puhkemaja asub täpselt Harju- ja Järvamaa piiril Järva vallas. Üldse mitte kaugel Vargamäelt, kus Andres ja Pearu piike murdsid. Loomulikult ei ole ka nimi tulnud tühja koha pealt. Saar selgitas, et nimi “Rabav” tuli kerge mõtteharjutuse tulemusena. Selleks, et külalisi jalust rabada, tuleb ise tööd rabada. Tulemuseks saigi Rabav.ee

Perekond Saar – perepea Meelis, abikaasa Cerly ning lapsed Miia, Anni ja Ats.

Terve elu ongi matk

Raplamaa Sõnumid külastas Meelis Saare pereettevõtet reedel, 19. juulil. Parajasti oli läbikäigul üks grupp matkajaid jalgratastel. Nemad astusid läbi lihtsalt selleks, et keha kinnitada ning siis edasi sõita. Saar rääkis, et enamik külastajaid võtab siiski 24-tunnise paketi. Kõige enam käiakse ettevõtete või kollektiivide kaupa. Kõigepealt peetakse maha mõttetalgud, siis käiakse looduses matkamas ning õhtul lõõgastutakse saunas. Enamasti keskendutakse Eesti turule, kuid üksikuid külastajaid on käinud isegi Pakistanist, Argentinast ja Indiast.
Alguse sai kõik üsna tagasihoidlikult. “Esimesel ringil olid konkreetselt enda sõbrad. Teisel ringil olid juba sõprade sõbrad ja sealt edasi sõprade sõprade sõbrad. Jutud levisid suust suhu. Kui meil ühe grupiga läbikäimine õnnestub, toob see meile tavaliselt juurde kaks uut gruppi,” rääkis Saar. Kõige aktiivsemad ajad on nädalavahetused. Need on tihtipeale kinni mitu kuud ette. Kõige tihedam aastaaeg on muidugi suvi. Siis on vaba aja leidmine nädalavahetusteks raske, nädala sees aega siiski leiab.
Saar toonitas, et neile meeldibki olla väike pereettevõte. Liiga suureks kasvada ei taheta. Võib öelda, et kohapeal toimetatakse viiekesi. Lisaks Meelisele on veel abikaasa Cerly ning kolm last – kaks tütart ja üks poeg. Ja lapsed tõepoolest aitavad kaasa. Nende soov on serveerida toitu ja lisaks toimetavad nad koos emaga köögis. “Mulle väga meeldib see, kui lapsed julgevad esineda ja tutvustada külalistele meie puhkemaja ning rääkida, kuidas kõik käib. Ma ise loodan, et see on nende jaoks hea kool. Nad näevad meeletult palju erinevaid karaktereid,” rääkis Meelis Saar.
Ta lisas, et neile meeldib olla seltskonna juures ja üks osa nende päevast. “Meil on hästi oluline, et päeval oleks sisu ja tegevust. Kui seda ei ole, siis võib juhtuda, et läheb lappama,” rääkis Saar. Kes on Rabavas puhkemajas käinud, on kindlasti tundnud pererahva lahkust ja abi.
Matkamine on olnud üks mehe elu läbivaid jooni. Näiteks on ta kanuuga läbi sõitnud enamiku Eestimaa jõgesid. “Kui nüüd filosoofiliseks minna, siis terve elu ongi üks matk,” sõnas ta. Kõige paremad hetked on tema jaoks need, kus suurt plaani ees ei ole. Mingid detailid peavad küll paigas olema, kuhu kohale jõuda, kuid see on ka kõik.
“Siis oled tähelepanelik selle suhtes, mis ümberringi toimub. Kohtumised erinevate inimestega ja kõik need jutuajamised on kõige kihvtimad osad matkast. Elus on samamoodi. Kui sul on kindlad sihid ees, siis tormad paljudest toredatest asjadest mööda. Muidugi mulle meeldib kohalejõudmine, aga teekond meeldib eelkõige,” rääkis Saar.

Kaugused ühendavad

Meelis Saar on pärit Raplast ning kui seda perioodi meenutada, ütleb ta, et tegemist oli toreda ajaga. Raplas sai veedetud teismeliseiga. Toonases Vesiroosi gümnaasiumis lõpetas ta põhikooli ning jätkas haridusteed Pärnus, õppides ehitust. Hiljem on seal omandatud oskused osutunud eriti kasulikuks. Eriti nüüd, kui on vaja midagi ehitada või parendada Rabava puhkemaja juures. Keskhariduse omandas Saar Rapla täiskasvanute gümnaasiumis ning sealt edasi läks õppima sisekaitseakadeemia päästekolledžisse, et saada päästjaks. Raplas tegi ta seda tööd kümme aastat ning sellele järgnes kolm aastat päästjana Järvamaal.
Unistus saada päästjaks saatis Meelist juba noorena. Olles 16-aastane, koputas ta koos isaga Rapla tuletõrje ülemuse uksele ning pakkus end sinna tööle. Siis teda veel ei võetud. Öeldi, et kaks aastat tuleb oodata, kuni noormees 18 täis saab. “Ma teadsin väga noorena, et see on valdkond, kus ma tahan töötada. Kui nüüd tagasi mõelda, oli see tore aeg. Kolmteist aastat olin päästes kokku,” rääkis Saar.
Huvitaval kombel just Järva päästeteenistuse kaudu ta selle paiga leidiski, kus nüüd asub Rabav puhkemaja. Selle lähistel oli metsatulekahju, millele Meelis reageerima pidi. Järgmisel päeval võttis ta abikaasa Cerly kaasa ning näitas seda looduskaunist kohta keset Järvamaa metsi. Pärast seda sõideti tsikliga veel kolm aastat mööda kohalikke teid ja käidi kala püüdmas ning pohli korjamas. Siis läks asi tõsiseks. Meelis rääkis ühele oma sõbrale konkreetsest plaanist soetada mingi koht Albu vallas. Sealt edasi laekus neile kohalikust omavalitsusest viis võimalikku varianti. Üheks kaalukeeleks, miks valiti just praegune koht, oli see, et lähimad naabrid elavad sealt viie ja poole kilomeetri kaugusel.
“Tol hetkel tundus see äge. Täna saan aru, et oleks tore, kui tegelikult oleksid naabrid lähemal. Aga noh, kui võtame “Tõe ja õiguse”, siis seal olid naabrid vist ikka liiga lähedal,” rääkis Saar naljatlemisi. Kuid tõsisemalt rääkides ütles ta, et tegelikult on pikk vahemaa naabrid hoopis lähemale toonud. Saar ütles, et ilma liialdamata on ta valmis keset ööd sõitma viis ja pool kilomeetrit naabrite juurde, et viia neile soola, kui on vaja.
“See olukord, et me elame üksteisest nii kaugel, on tegelikult meid ühendanud. Päriselt ka. Vanasti korteris elades ei teadnudki, kes seal trepikojas veel elavad. Kui kolm korda trepikojas näete teineteist, siis võis vist juba teretama hakata. Kui naabrid kuskil poes kohtuvad, siis heal juhul teretavad. Kui juba Riias kokku saavad, siis räägitakse paar sõna juttugi. Kui kohtutakse Londonis, tehakse õlled lahti, ning kui peaks kohtuma Aafrikas, siis juba kallistavad ka. Kaugused ühendavad huvitaval kombel,” rääkis Saar.

Külvamise ja lõikamise seadus

Ühel perioodil oma elus otsis Meelis sõltumatust. Seda nii finantsilises kui ka laiemas tähenduses. Algul tundus, et Järvamaa metsade vahel, kaugel teistest inimestest, ongi sõltumatus. Nüüd seal elades tunneb ta, kuidas ta tegelikult sõltub kõigest ümbritsevast. Kui talvel on vaja kodust kaugemale sõita, sõltutakse väga otseselt traktorist, mis teed lumest puhtaks lükkab. Probleeme ei ole seoses sellega ette tulnud. Kohati on olnud isegi selliseid olukordi, kus Meelis on ise tee lahtilükkajale helistanud ja öelnud, et kui torm veel kestab, polegi täna vaja teed lahti lükata. Seda muidugi juhul, kui ei ole vaja kiiresti välja pääseda.
Lähim toidukauplus asub Rabavast puhkemajast kümne kilomeetri kaugusel Ardus. Teadlikult käiakse toidukraami soetamas ka kohalikus poes. Ikka selleks, et mitte saagida oksa, mille peal ise istutakse. “Nii palju kui võimalik, ostame toidukraami ka lähiümbrusest. See on teadlik valik, et raha jääks nii palju kui võimalik meie ümbruskonda,” rääkis Meelis. Tihti see nii palju ei õnnestu, kui tahaks. Küll aga kasvatatakse oma perega kartuleid ning õpetatakse seeläbi lastele külvamise ja lõikamise seadust – nii nagu külvad, nõnda ka lõikad. Lapsed aitavad põllul rohida ning vastutasuks tehakse midagi koos, mida lapsed teha soovivad. Näiteks sõidetakse kuskile ujuma.
Kartulit ja üldse toitu ise kasvatada on igati mõistlik, siis tead, mida sööd ning lisaks endale läheb see ka puhkemaja külaliste söögilauale. Esimestel aastatel nii edukalt ei läinud, kuid nüüd on saak juba suurem. Ka 2018. aasta palav suvi ei mõjunud laastavalt ning saak tuli igati korralik.

Usk Jumalasse

Üheks oluliseks osaks nii Meelise kui ka tema perekonna elus on usk Jumalasse. “See on olnud oluline nii minu kujunemisel isiksusena kui ka praegu. Me loeme palju piiblit ja piiblilood on tegelikult fantastilised,” ütles ta. Selle tõestuseks võttis ta lahti Vana Testamendi õpetussõnad ning esitas küsimuse, kes on õpetussõnad kirjutanud. See on keegi, kes on öelnud nii: sest inimesel ei ole muud paremat päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla. “Seda ütles kuningas Saalomon,” sõnas Meelis.
Üks juhuvaliku salm, mille ta ette luges, kõlas näiteks nii: “Ära kiitle homsest päevast, sest sa ei tea, mida see päev toob!” Ka usuelus on Meelisel tulnud enda sõnul ette erinevaid perioode. Nii seda, kui need teemad on väga hingelähedased, aga ka hetki, kui need jäävad kaugemale. “Hetkel on usk mulle väga lähedane teema. Hea on alustada hommikut palvega ja lugeda piiblit. See aitab fookuse paika sättida ja vaikselt liikuma hakata,” sõnas ta.
Usuelu on seotud ka tema tegevusega muusikas. Dream Roomi nimeline bänd pandigi kokku Rapla vabakoguduses. Esinemas käidi nii kristlikel üritustel kui ka näiteks Linnapea Rockil. Tegelikult on nii Meelisel kui ka tema abikaasal säilinud tänaseni tugev side Raplaga. Nende tööd ja tegemised on viinud neid küll kaugemale, kuid nende mõlema vanemad elavad jätkuvalt Raplas. Tihtipeale käiakse külas. Ka kõige paremad sõbrad on tulnud just Raplast. Üles kasvas ta Mahlamäe piirkonnas ning seal sai küllalt teiste lastega ringi joostud. Meelis ütles, et ka praegu mõtleb ta lapsevanemana, et Raplas oleks hea lapsi kasvatada. Just seetõttu, et koht on nii väike ja kõik asub lähedal.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised