23.3 C
Rapla
Neljapäev, 11 aug. 2022
spot_imgspot_img

Lisaleht Rohelised Sõnumid: Kuidas leida ligidal olev ühisosa?

Vivika Veski

Eesti Looduskaitse Seltsi kokkutulekul püüti muu hulgas üles leida metsamajandamise ja looduskaitse ühisosa.

Juuli lõpus Vana-Vigalas peetud kokkutulekul kõneles Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa metsamajandajate ja looduskaitsjate ühisosa võimalikkusest tänases Eestis. Kuulajad oponeerisid tema seisukohtadega tublisti. Miks on ühisosa nii raske leida?

Looduskaitseseltsi Märjamaa osakonna eestvedaja Kalev Tihkan:
Arvan, et tõde on kuskil vahepeal. Eelmaa rääkis, et tuleb puidusajand, et nafta ja plasti juurest tuleb paratamatult puidu juurde tagasi tulla. Kogu teemapüstitus oli, et katsuks leida ühisosa metsamajandamise ja looduskaitse vahel. See intrigeeris, aga ega keegi oma kaevikutest lahkunud. Saaremaa mees Leo Filippov, ka õppinud metsamees, oponeeris selle mulje põhjal, mis tal on jäänud Saaremaa raietest. Ma ise küsisin, kui keegi näiteks naaberkülas müüb oma majapidamise maha ja seadus võimaldab raiuda sisuliselt kolme ööpäevaga kümne aasta raied – kuidas sellesse suhtuda? Eelmaa võttis kokku, et see on ökokatastroof mikroskoopilises mõõtmes. Selge, et kui järsku maastik kõrvalt lagedaks läheb, on ehmatus suur. Aga ega siis maa tühjaks jää. Enamik metsakasvukohatüüpe uueneb ikkagi, kas siis just soovitud liikidega, aga puud tulevad peale. Lihtsalt pauk on algul äkiline.
Paljud metsamajandajad tunnistavad, et majandamine on praegu natuke liiale läinud, aga küsimus on, milliste omanikugruppide osas. Kui kohapeal elad, siis sa ju kunagi ei võta maksimaalselt metsas ette. Äsja riigi poolt müüki pandud tükist või firma kätte minevast asjast võetakse maksimum välja ja kui seadus tõesti lubab kümne aasta raied ühekorraga teha, siis see koht ongi terav.
Teine on lageraiete pinna suurused. Vanasti oli langi laius kaitsemetsades 30 meetrit ja teistel lankidel 100 meetrit, see on kadunud. Pind võib olla nii suur, kui taksaator selle ühiste näitajatega eraldisena on formeerinud. Vanasti olid pindalal ka piirid ees. See ongi tekitanud mulje õudsest laastamisest.
Harvester on tehtud deemoniks, tegelikult on ta korralik tööriist, sõltub sellest, kes ta kangide taga on. Seal peaksid ikka olema haritud inimesed, kuskil kaks aastat õpet kulub sinna ette ikka täiesti ära.
Eks vastuolukohti on hulganisti, aga samas on metsanduse aadressil üksjagu räiget ja kõva kriitikat ka. Kohati tekib selline tunne, et Eesti teatrites ei ole tükk aega mängitud „Polkovniku leske”1. Selles mõttes, et lesk teadis meditsiinist peaaegu kõike, aga nüüd on lesk hakanud teadma ka metsandusest kõike. Seda kuluks vahepeal marjaks vaadata.
Looduskaitses töötab minu hinnangul kas pool või 40 protsenti metsanduse haridusega inimesi. Kui rahulikult maha istuda ja läbi rääkida, küll siis ka ühiseid teid leiab. Firmametsad on kõige rohkem sellised, kust inimestel see emotsionaalne tunne tuleb, et nüüd on lõpp käes raietega. Aga RMK-l on oma korralik süsteem ja väiksemad, paigal elavad omanikud ei võta samuti maksimumi.
Kes elavad kohapeal, tunnevad piirkonda. Minu mõtte kohaselt kiputakse Eestis praegu lokaalsest kompetentsist üle sõitma. Kui elad ühes ja samas paigas, siis sulle salvestub aja jooksul teadmisi ja märkad asju. Ja kui siis tehakse otsus kaugelt ja kõrgelt, nii et ei ole koha peal käidud, võib see olla väga möödaminev otsus. Praegune tõhustamine teeb pinnad nii suureks, et spetsialistid ei jõua enam oma objekte üle vaadata, sõiduaega tuleb rohkem kui objektil olemise tööaega. Tõhustamisel peaksid mingid loogilised piirid olema.

Looduskaitseseltsi Rapla osakonna eestvedaja Jüri Kõiv:
Raske on leida tasakaalupunkti metsamajandamise ja looduskaitse vahel, kus mõlemad oleksid rahul. Põhimõtteliselt on metsamajandajad nõus, et loodust tuleb kaitsta, looduskaitsjad on nõus, et metsa tuleb majandada, aga nad lihtsalt ei leia seda punkti. Majandajad arvavad, et põhiline on majandamine ja siis natuke tuleb kaitsta ka, aga kaitsjad arvavad vastupidi.
Eks metsa on alati majandatud, aga vanasti käis see hobuse või väikese traktoriga ja kuna talumehel ei olnud suvel aega metsa majandada, tegi ta seda talvel. Aga nüüd on ostetud kallid masinad, mis peavad 24/7 töös olema ja tekitavad ühte kohta suured langid ja see paljudele ei meeldi.
Raierahuga on seesama teema, et põllumehel ei olnud aega kevadel metsa maha võtta, ta ei olnud spetsialiseerunud ainult metsameheks.

Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa:
Ühiskonna üldistel suundumustel on kindlasti oma mõju, väga moes on tänapäeval mitte usaldada seda, mida valitsus ütleb või mida traditsiooniline akadeemiline teadus ütleb, vaid uskuda pigem alternatiivseid teooriaid, näha igal pool vandenõusid. Inimesed võib-olla avalikult ei tunnistagi, et nad seda järgivad, aga nad on sellest mõtteviisist mõjutatud.
Kummaline argument, mida kogu aeg kuuleb, on see, et metsa inventeerimise andmed ei ole justkui enam usaldusväärsed. Kuigi statistiliselt ja teaduslikult tõestatult on need usaldusväärsemad kui kunagi varem ehk siis vea piir on läinud väiksemaks kui kunagi varem.
Üks niivõrd polariseerunud arusaam on, kuidas metsad kliimamuutustega toimetulekul või kohanemisel kaasa aitavad. Üks pool ütleb, et metsi ei tohiks üldse raiuda, ja teine suund, et metsi tuleb majandada nii palju kui võimalik, palju intensiivsemalt, kui me seda täna teeme. Üks asi on, et noored metsad seovad rohkem süsinikku, aga kõige suurem efekt, mis metsamajandusest kliimamuutustega seoses tuleb, on asendusefekt, et me asendame fossiilseid kütuseid ja betooni ja terast puiduga, seal on topeltmõju. Seda ei taheta üldse arvesse võtta, sest kliimamuutuse teema on nii tohutult keeruline, et lihtsam on vaadata asja hästi kitsalt ja siis mõelda see maailm enda jaoks lihtsaks. Ei ole see asi lihtne ja lahendused ei ole ka lihtsad. Ja lahendused on tõenäoliselt hoopis teistsugused, kui me siiamaani oleme harjunud nägema, muidu me lihtsalt ei tuleks nendega toime.
Ja võib-olla ka see, et üks seltskond inimesi näeb kliimamuutust kui tohutut probleemi ja katastroofi ja on ennast siis ka võib-olla pannud ohvri rolli ja ohvril on kindlasti vaja leida süüdlasi. Aga teine vaade sellele asjale, et kui kliimamuutused on vältimatud, siis mitte jääda halisema ja ohkima, vaid näha selles väljakutset ja võimalust. Ja kindlasti metsaomanikud on sellel positsioonil, et näha võimalust. Me ei ole õnnelikud selle üle, võib-olla see ongi suurim probleem, mis inimese ees seisab, aga me tuleme sellega toime ja pakume lahendusi.
Ühisosa ei ole üldse kaugel, aga selleks peab nii mõnigi osapool mitu sammu tagasi astuma, aga oma seisukohtadest taganeda on inimesele keeruline.
Igaüks saab ise mõjutada, iga inimese väike tegu loeb, olgu ta siis metsaomanik või mitte – kuidas me tarbime, jäätmeid käitleme, ehitame. Kui oled metsaomanik ja arvad, et metsa raiutakse liiga palju, ära sina siis raiu. Täna on aga lihtsam oma metsast vabaneda ja olla heade poolel ja mitte muret ja koormat kanda.
Kõige suuremad kritiseerijad, kellega olen vestelnud, ei taha kuidagi omaks võtta, et nende käitumisest midagi sõltub, vaid keegi teine peab midagi tegema. Ja see on vale. Me ei ole suurkorporatsioonide lõa otsas nii palju, kui me arvame. Suurkorporatsioonid toodavad ja müüvad meile seda, mida me hea meelega ostame. Kui tarbija ütleb, et ta tahab puidust tooteid või säästlikumaid, siis talle neid ka antakse.
Sageli arvatakse, et keegi teine peab midagi tegema, et „tehtagu”, aga enda tegudest loeb siiski väga palju.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised