Helerin Väronen
Ühel neist haruldastest päevadest, kui sain ärgata siis, kui ise tahtsin, mitte äratuskella nõudliku helina peale, jäin voodis lebades silmitsema katuseakna puidust põski. Neid erinevaid mustreid vaadates mõtlesin sellele, et mitte väga ammu olid need lauad veel metsas kohisevad puud. Sealt edasi läks mõte ühele jutuajamisele armastuse keeltest.
Inimesed väljendavad oma armastust erinevates keeltes, kas füüsilise puudutuse, kvaliteetaja, kingituste, tunnustussõnade või teenimiskunstiga. Kui vaatasin seda puitu, mis mind magamistoas ümbritses, mõtlesin, et nende puude armastuse keel on teenimise kunst. Nad on andnud oma elu, et meid, inimesi, teenida edasi majade, laudade, kappide, küttepuudena. Sama kehtib loomade kohta, kes meie söögilauale jõuavad. Mõned neist saavad väljendada oma armastust ka füüsiliste puudutustega.
Seda veidrat mõttekäiku jätkates jõudsin küsimuseni, mis keeles meie oma armastust neile puudele ja loomadele väljendada saame, kes oma elu meie teenimiseks on andnud. Puidust kappi võid aeg-ajalt möödaminnes silitada (ja täispuidust mööbli puhul käsi lausa kisub silitama), kuid praekala ikka kallistama ei hakka. Kuid seda tänulikkust puude ja loomade ja üldse kõige vastu, mis kunagi elanud ja nüüd meie heaks (näiliselt) elutu asjana eksisteerib, saab näidata tunnustussõnadega. Ja neid sõnu ei pea valjult välja ütlema, piisab sellestki, kui vahepeal seisatada, võtta see hetk ja olla tänulik, et meil on hea ja maitsev toit laual, mõnusad ja soojad majad ja kaunis mööbel ümberringi.
See hommikune hetk meenus, kui lugesin artiklit Tom Valsbergist, kes on välja toonud palju positiivset, mis praegu maailmas toimub, kuid mis negatiivses uudisvoos kaduma läheb. Uudis vihmametsade põlemisest müüb ju palju paremini kui uudis Amazonase metsadest avastatud plasti sööva seene kohta, mis juba Pakistani prügimägedel tegutseb. Mida rohkem on me fookus positiivsel, seda rohkem tuleb seda ka juurde. See, millele tähelepanu pöörad, see kasvab. Nii et millele me tähelepanu tahame pöörata, kas sõdadele või sellele, et näljahäda ja kuritegevus on pidevas langustrendis?
Ma ise kipun ka vahel liiga negatiivselt mõtlema, näen vaid seda, mis on halvasti ja valesti, aga mitte seda, mis on hästi. Mida aeg edasi, seda rohkem aga oskan väärtustada neid väikseid hetki, mis on ilusad, ja armsaid inimesi, kes südame soojaks teevad, ning olla tänulik. Eks probleemidele on ka vaja tähelepanu pöörata ja muresid lahendada, kuid tulebki vahet teha sellel, mida saab muuta ja mida mitte, ja vähem südant valutada selle üle, mida niikuinii muuta ei saa.
Mulle meeldib ühe tegelase mõttekäik Bo Carpelani raamatus “Varjukõnd”: “Kui ma vaatan inimestele üldjoontes, siis olen pessimist, kui vaatan üksikuid inimesi, siis olen optimist, kõigest hoolimata. Jah, kõigest hoolimata: sest meie tänapäev on täis kannatusi, hirmu, vägivalda ja apaatiat.” Raamat ise on kirjutatud aastal 1977 ja kirjeldab eluolu veel palju varasemast asjast. Nii et see tunne, et maailm on hukka saamas, on inimestes pidevalt. Kuid alati paistab kusagilt mõni lootusekiir. Ja just üksikisiku tasandilt hakkavad need muutused pihta.
Rohkem positiivset mõtlemist ja tänulikkust neisse hallidesse sügisõhtutesse ning ehk siis ühel päeval saab tervet inimkonda vaadates olla optimist.
