25.5 C
Rapla
Neljapäev, 18 aug. 2022
spot_imgspot_img

Triin Tähtla naudib politseinikuks olemist

Helerin Väronen

Reedel, 1. novembril toimus Haapsalu kultuurimajas Lääne prefektuuri politsei aastapäevale pühendatud aktus ja pidu, kus tunnustati prefektuuri parimaid töötajaid. Üks Rapla jaoskonna töötajatest, kes tunnustuse pälvis, oli uurija Triin Tähtla, keda tunnustati teenistusalaste ülesannete silmapaistvalt hea täitmise eest.

Kohtusime Triinuga Raplamaa Sõnumite toimetuses, et rääkida tema politseitööst ja sellega kaasnevatest rõõmudest ja muredest, laskespordist ja muudest hobidest.

Kas oli ette teada, et selline tunnustus sulle tuleb ja millised olid emotsioonid seda saades?
Enne seda üritust oli teada, sest enne tulid käskkirjad. Aga kui käskkiri tuli, siis olin positiivses mõttes üllatunud, et ma sain selle.

Mis on su tööülesanded uurijana?
Ma uurin alaealiste poolt ja vastu toime pandud kuritegusid. Ehk laste poolt toime pandud või laste vastu suunatud raskemaid tegusid. Näiteks kui vanemad on olnud vägivaldsed oma laste vastu, või kui lapsed varastavad, peksavad, rikuvad avalikku korda.

Kuidas tunne on, kas alaealistega seotud juhtumeid on vähem kui näiteks eelmine aasta?
Ma olen tegelikult vähe olnud uurija, alles eelmise aasta kevadest, enne seda olin noorsoopolitseinik. Aga mulle tundub, et on veidi paremaks läinud. See on küll see koht, et kui nüüd ütlen nii ja siis homme tööle lähen, tuleb kohe palju juhtumeid, sõnun äkki ära selle.

Kuidas sa politseiametini jõudsid?
Sain politseinikuks põhimõtteliselt pärast keskkooli, läksin politseikooli. Ma ei tea, kust see huvi tekkis, mul ei ole sugulasi politseinikke. Lihtsalt nägin tänaval politseinikke ja mõtlesin, et see võiks olla selline asi, mis võiks mulle meeldida. Ma kindlasti ei teadnud, et politseitöö on väga palju suurem sellest, mis tänaval näha on.

Palju on tegelikult kontoritööd.
Täpselt, peab pärast üles ka kirjutama asju. Aga ma pole päevagi kahetsenud, et selle elukutse endale valisin. Siiamaani olen rahul ja mulle meeldib see töö.

Mis su töö juures kõige raskem on?
Kõige raskem on ilmselt see, kui ma pean valima enda laste ja võõraste laste vahel. Selles mõttes, et mul on mingi tööülesanne, kus ma olen hõivatud võõraste lastega, näiteks nende toimetamisega parematesse elutingimustesse, kuid samas pean oma lastele otsima kellegi, kes läheks nende juurde, võtaks nad lasteaiast, koolist ära. Ja siis on mul selline sisemine võitlus, et kuidas ma ennast siis jagan. Kuid olen alati mõelnud, et mul on võimalus oma lastele leida sellel hetkel keegi, kes nendega toimetaks, annab süüa, kuid neil lastel, kellega pean sel hetkel tegelema, pole mingit alternatiivi, et keegi nendega toimetaks.

Kuidas lapsed su töösse suhtuvad?
Vahel nad ütlevad mulle, kui ma pean 24 tundi valves olema: “Sa oled jälle valves.” Sellest „jälle valves“ ma tajun, et ju see neile ei meeldi.

Kui tihti seda juhtub, et tuleb valve ajal keset ööd välja minna?
Õnneks ei ole väga palju, kuus korra umbes.

Keset laste unejuttu ei pea ära jooksma?
Ei pea. Kiire reageerimine on ikka patrulli poolt. Mul on ikka veidikene rohkem aega. Saan lastele unejutu lõpuni lugeda ja siis öelda, et emme peab nüüd tööle minema.

Mis hetked on need, kus tunned, et politseinikutöö toob sulle rõõmu?
Siis, kui saad kellelegi head teha, keegi märkab sinu tööd ja ütleb seda. Lapsevanemad eriti ütlevad, et aitäh, et olite, aitasite ja märkasite. Siis on küll hea tunne ja saad aru, et teed ikka head asja. Kuid on ka selliseid olukordi, kus lapsevanemad on vihased mu peale. Vahel ka lapsed, kui oleme pidanud neid kodunt ära võtma. Laps ju armastab oma ema ja isa tingimusteta, hoolimata sellest, et ema-isa annavad talle peksa, ei anna talle süüa, ei hoolitse tema eest, aga tema ikka armastab oma ema-isa. Ja kui keegi, kes arvab, et ta teeb lastele head, võtab need lapsed sealt ära, siis laps ju vaatab teda vaenlasena.

Kuidas ühelt ametikohalt teisele liikumine sul käis?
Ühel hetkel lihtsalt mõtlesin, et võiks proovida midagi uut. Vaataks seda töövaldkonda ka, et milline see on. See oli asjade kokkulangevus ka, parasjagu oli uurijate üksuses vaba koht. Siis ma sain üle minna, muidu ei ole selliseid võimalusi. Kõigist politseitöödest tundub, et lastega meeldib mulle kõige rohkem töötada.

Kas põhjus on selles, et lastega töötamine toob rohkem rõõmu?
Ma arvan, et see on sellepärast, et lapsed on ühiskonnas haavatavam grupp. Nende heaks saad rohkem teha kui täiskasvanute heaks. Aga võib-olla ka see, et seda positiivset tuleb rohkem. Kui oled aastaid pidanud mõne noorega töötama, et teda õigele teele juhatada, ja siis näed, et ta käitub koolis hästi, õpib ja saab endaga hakkama, siis on hea tunne küll, et oled saanud aidata.

Selliseid edulugusid ikka on omajagu?
Ikka on. Vahel on küll nii, et oled enda arust kõik teinud ja kõik teised asutused on ka, kuid abivajav laps ei ole seda õiget rada leidnud. Siis on kurbust ja tuska päris palju, et kuidas ma veel saaksin aidata või suunata, et see laps leiaks oma koha siin elus. Ma arvan, et igale olukorrale on mingi lahendus, lihtsalt aega läheb selleks rohkem.

Kuidas sa ise tunned, milline see rahva suhtumine politseinikesse praegusel ajal on?
Kui vormis ringi käin, siis ei tunne, et keegi väga pahasena vaataks. Hommikused puhumisreidid on küll sellised, mis liikluse mõneks minutiks seisma panevad ja mõni tööle kiirustaja läheb närvi ja ütleb, et miks te pätte ei püüa, miks te korralikke inimesi kiusate. See aga ei ole igapäevane, et keegi halvasti ütleks.

Kas su töös on ohtlikke olukordi ka ette tulnud?
Kunagi, kui Paikuse politseikoolis oli suvevaheaeg, saime Tallinnasse patrulli tööle minna. Seal need öised väljakutsed Kopli trepikodadesse, kus inimesed noaga vehkisid, olid küll veidi hirmsad. Olukord küll kunagi nii ohtlikuks ei läinud, et peaks elu pärast kartma, kuid vererõhu võttis ikka kõrgeks.

Kaua sa politseis töötanud oled?
Aastal 2004 tulin Raplasse tööle. 2006 olin aasta aega missioonil ja vahepeal olen kahe lapsega kodune olnud.

Kus sa missioonil olid ja millise kogemuse sa sealt said?
Kandideerisin Kaitseliidu rahutagamise missioonile Bosnia ja Hertsegoviinas. Päris aasta aega ei olnudki seal, seitse kuud olin kohapeal ja ülejäänud aeg oli väljaõpe. Emotsioon, mille sealt sain, oli hea, kuigi seal olles tekkis koduigatsus ka. Elu oli seal väga ärakorraldatud, elasime kinnises baasis, ei olnud nii, et kui tahtsid, siis läksid näiteks üksi poodi. Seal olles sain aru, kui hea ja tore on ikka Eestis elada.

Sa tegeled kõrgel tasemel laskespordiga. Kuidas sa selle alani jõudsid ja mis tulemusi seal saanud oled?
Ma sel aastal olen laskmisest suhteliselt kaugele jäänud. Treener on ka seetõttu mu peale pahane. Kuid selleni jõudsin töö kaudu. Politseikoolis hakkasin laskma, tuli natukene hästi välja. Siia tööle tulnud, sattusin ka laskma ja Kaitseliidu laskeinstruktor Endel Kaasiku märkas, et minust võib asja saada, kutsus trenni ja sinna ma jäin. Laskmisega tegelen aastast 2006. Mul on ikka häid aastaid olnud, kus olen kõvasti trenni teinud ja häid tulemusi saanud. Aga see aasta… ei saa öelda, et ma laisk oleks olnud, kuid ma ei ole trenni jõudnud. Ja kui sa laskmises trenni ei jõua, siis ei tule see ka välja.
Ma isegi ei tea, mitmekordne Eesti meister ma olen, vist kolmekordne. Üks aasta võitsin Balti Cupi, mis on Eesti, Läti ja Leedu ühine võistlus. Eestist väljaspool ei olegi väga laskmas käinud, nüüd olid suvel politsei Euroopa meistrivõistlused, seal ma käisin ka. Võistkondlikult saime neljanda koha ja individuaalselt sain kaks kuuendat kohta. Aga minu jaoks läheb võistlus hästi siis, kui ma olen ennast veidikenegi ületanud, kui olen enda tulemuse kindlalt ära lasknud ja tunnen end laskmise ajal hästi. Koht ei olegi mu jaoks olnud nii suure kaaluga, kui see tunne, et mul läks hästi.
Käisin eelmine esmaspäev trennis ja üldse ei tulnud välja. Jalgrattasõidu kohta öeldakse, et kui sa oled selle selgeks õppinud, siis võid koguaeg sõita. Aga laskmisega on see, et kui trenni ei tee, siis kümneid ei lase. Siis lased 8 ja 7, ja see on juba halvasti. Ma lasen sportpüstolit. Talvisel hooajal on meil õhupüstol ja suvisel on siis tulirelv püstol.

Sport on üldse sinu jaoks oluline, näiteks oled ju erinevatel vastupidavusvõistlustel osalenud.
Jaa, need on sellised metsarännakud, kus on nelja inimese võistkonnad – Põrgupõhja retk ja koormusmatk, mille võitjana oleme korra saanud Admiral Pitka luurevõistlusel osaleda. Seal pidime küll katkestamisotsuse vastu võtma, maa oli pikk, motivatsioon oli juba langenud ja kehad olid katki. Kuid see on väga kihvt asi. Lülitad ennast pärismaailmast välja, oledki seal metsas, magad seal, teed süüa oma priimuse peal ja sööd suitsuvorsti. Kui mitmepäevaselt ürituselt metsast tuled, oled küll märg ja kasimata, kuid see emotsioon, mis sa sealt kaasa saad, on ikka nii kihvt. Väga hea tunne on ka see, kui võistled meeste võistkondade vastu ja naiste võistkonnana võidad mingis olukorras mehi.

On sul veel mõni äge hobi?
Rahvatantsus käin. Kui Kehtnas loodi rahvatantsurühm Umbsõlg, siis keegi kutsus mind sinna. Läksime mehega koos ja siiamaani oleme seal. See on hoopis teistsugune ja tore väljaelamise viis.
Eelmine aasta tahtsime tantsupeole ka saada, kuid kahjuks ei kvalifitseerunud. Nüüd harjutame 30. novembril toimuvaks Ilma Adamsoni tantsude võistutantsimiseks. Seal on ette nähtud, et peame ära õppima kaks tantsu, üks on kohustuslik, mis tuleb nimekirjast valida, ja teine on enda vaba valik. Hinnatakse sammude puhtust, kehahoiakut ja näoilmeid. Teisipäeval oli just trenn ja siis arutasime, et anname endast parima ja lähme saama head emotsiooni.
Rahvatants on meile mehega koosolemise aeg ka. Muidu on ühel oma hobid ja teisel omad. Meil üks laps on kaheksa-aastane ja tema valis ka endale nüüd rahvatantsuringi. Ma arvan, et see on paljuski tingitud sellest, et meie käime ja ta on palju me esinemistel kaasas käinud. Mul oli küll kihvt tunne, kui laps ütles, et ta läheb rahvatantsu.

Kas sul mingeid tulevikuplaane ka on, kuhu tahaksid oma töös areneda?
Praegu mulle väga meeldib Raplas töötada ja kuni mu lapsed on väikesed, ei vaata ma ka mujale, hea on töötada kodu lähedal. Mulle väga meeldib see töökoht praegu ja ma ei mõtle, et tahaks midagi muud teha. Politseitöö on vaheldusrikas ka, iga päev on erinev. Nii et ei ole see töö mind nende aastate jooksul veel ära tüüdanud.

*

Lääne prefekt Kaido Kõplas andis tunnustused üle veel järgmistele Rapla jaoskonna töötajatele:
Teenistusalaste ülesannete silmapaistvalt hea täitmise eest ning seoses politsei ja piirivalve aastapäevaga anti Lääne prefektuuri teenetemärk ja rahaline preemia Rapla välijuhile Alar Smirnovile.
Teenistusalaste ülesannete silmapaistvalt hea täitmise eest ning seoses politsei ja piirivalve aastapäevaga anti prefekti tänukiri ja rahaline preemia Rapla klienditeenindajale-menetlejale Reet Andersonile.
Silmapaistvate teenete eest politsei- ja piirivalveameti ees anti hinnaline kingitus Rapla abipolitseinikule Janno Murumaale.
spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised