-13.2 C
Rapla
Esmaspäev, 6 dets. 2021

Kultuurilisa KUKITEMUKI: Piret Jaaks: Teatriarmastus algab teatri kogemisest

Mari Tammar

Esikülje loo kangelanna leidis enda jaoks teatri peaaegu juhuslikult, aga selle loo peategelane teadis juba Kohila gümnaasiumit lõpetades, et teater on tema ala. Jutt käib dramaturgist, ajakirjanikust ja prosaistist Piret Jaaksist, kes pälvis 21. oktoobril Tallinna Linnateatris välja antud Eesti Teatri Agentuuri 2019. aasta näidendivõistlusel peapreemia.

Kokku on Pireti sulest Eesti teatri lavalaudadele jõudnud ligi 20 näidendit. Lisaks on ta avaldanud novellikogu “Linnalegend”, mis sai 2015. aastal Betti Alveri debüüdiauhinna, ning lasteraamatu “Kadunud soki saladus”.
Selle loo kokkupanemise ajal viibib Piret Tartus, kus teeb oma lavastajadebüüti enda kirjutatud näidendiga “Ilusad inimesed”. Lavastus esietendub Tartu Uues Teatris 22. novembril. Samuti näeb peagi ilmavalgust tema teine lasteraamat “Emme draakon”.

Tean, et oled lõpetanud Kohila gümnaasiumi. Kui palju sa end Raplamaaga seostad ja kui sageli siiakanti satud?
Seostan ikka. Sinnakanti satun samuti üpris tihti, kuna mu vanemad ja sugulased elavad Kohilas.

Õppisid Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialal ja nüüd lavakunstikoolis doktoriõppes dramaturgiat. Kust see teatriarmastus on sinusse tulnud?
Teatriarmastus hakkab ikkagi sellest, kui teatrit koged. Lapsena käisin emaga nukuteatris ja kooliajal olid meil väga toredad õpetajad, kes meid Tallinnasse teatrisse viisid. Mäletan siiani, kuidas ma viieteistkümneaastasena Tšehhovi “Onu Vanjat” nägin. Ma olin alles laps ja suurt midagi nendest probleemidest aru ei saanud, millest laval räägiti, aga tunne oli võimas.
Ilmselt seda tunnet olengi jäänud teatris taga igatsema ja ka õnneks hiljem korduvalt kogenud. Mulle oli juba keskkooli lõpus üpris selge, et pean teatri juurde saama, ja läksin Tartusse teatriteadust õppima. Sealt said ka paljud asjad alguse.

Sa oled kirjutanud palju näidendeid, aga ka proosat ja kaastöid erinevatele ajalehtedele. Hetkel oled aga hoopis Tartus lavastamas. Mis sul seal töös on?
Proovin tõesti esimest korda kätt lavastajana. Kirjutasin kevadel lavakooli doktorantuuris koolitöö osana näidendi, mis räägib inimeste välisest ja sisemisest ilust. Intervjueerisin inspiratsiooni saamiseks mitmeid inimesi, kes jutustasid mulle oma lugusid, kuidas ilu neid mõjutanud on. Lavastus “Ilusad inimesed” sellest räägibki.

Eesti Teatri Agentuur on näidendivõistlustel korduvalt sinu töid tunnustanud. Esimest korda vist aastal 2011, kui võitsid kohe esimese koha oma näidendiga “Näha roosat elevanti”, mis tänaseks on tõlgitud juba paljudesse keeltesse. Tänavu tõi peapreemia näidend „Siirderiitujad”. Millest see räägib?
“Siirderiitujad” räägib ühe noore pere loo, kes kolib maale elama ja avastab seal maaelu keerukused ning inimesed, kes püüavad oma eluga ääremaal hakkama saada. Noort perekonda varjutab ka üks tume saladus, mille kütkest nad kuidagi lahti ei saa. Näidendi idee tuli mul sellest, kui nägin ühte dokumentaalfilmi külmast ja karmist Alaskast, kus ellujäämiseks põtru kütiti. Siis hakkasingi mõtlema, milline on elu ääremaal, kuhu telefon ei levi, kus talved on külmad, teid lahti ei lükata ja küla viimane pood pannakse kinni.
Nimi “Siirderiitujad” tuleb sõnast “siirderiitus”, mis tähistab “üleminekurituaali” nagu näiteks pulmad või matused. Omamoodi tegelebki perekond seal näidendis üleminekurituaaliga ühest keskkonnast teise ja püüab selle käigus ka oma probleeme lahendada külarahva abiga.

Oled teinud palju koostööd lavastaja Helen Rekkoriga, kes on samuti Raplamaalt pärit. Teie koostöös on sündinud kolm lavastust. Kuidas te teineteist leidsite? Mis seda sünergiat loob?
Helen on tõesti minu elus väga erilisel kohal. Imeline inimene ja suurepärane lavastaja, kellega on suur au koostööd teha. Leidsime teineteist lavastajate liidu ja kirjanike liidu suvekoolis, kus loeti ette minu näidendit “Öökuninganna”, mille Helen Karlova teatris ka lavastas. Hiljem oleme veel teinud koos “Elias maa pealt” NUKU teatris ja “Planeet harmoonia” Birgitta festivalil. Töö käigus avastasime, et oleme lisaks samast kandist pärit. Meievahelist sünergiat loob ilmselt see, et Helenil on eriline anne minu lugusid esile tuua ja see on pakkunud meile mõlemale suurt avastamisrõõmu.

Naised teatris lavastaja ja dramaturgi rollis ei ole päris enesestmõistetavad. See on pigem viimase aja nähtus. Millisena sina täna naiste rolli teatrielus näed?
Eestis on väga mitmeid naissoost lavastajaid ja dramaturge, aga loomulikult võiks rohkem olla. Naised toovad kindlasti teatrisse teisi vaatepunkte ja teemasid. Teater on ajalooliselt olnud väga meestekeskne, meenutagem, et esimene naissoost näitekirjanik-lavastaja oli küll Lydia Koidula, kuid tema teatris tohtisid naiste rolle mängida siiski mehed. Õnneks on see kõik muutunud ja muutub veelgi, sest naisi tuleb üha rohkem nii näitekirjandusse kui ka lavastajamaailma juurde.

Piilume selle lehe veergudel ka Kadrioru kunstimuuseumisse, mis tähistab tänavu oma 100. sünnipäeva. Kui suur kunstisõber sina oled? Kas kunst võib olla ka dramaturgile inspiratsiooniallikas?
Olen väga suur kunstisõber. Külastasin just hiljuti taas kord Kumu ning vaatasin seal Tommy Cashi ja Rick Owensi näitust. Iga kord, kui reisil käin, on kohaliku moodsa kunsti muuseumi külastus mul kindlalt kavas. Inspireerun kunstist väga, kuigi pean tunnistama, et muusikast veelgi rohkem. Mäletan, et oma esimest näidendit “Näha roosat elevanti” kirjutades kuulasin palju Arvo Pärti ja “Öökuningannat” kirjutades kuulasin palju ooperit. “Ilusaid inimesi” lavastades jällegi olen keskendunud hoopiski Beethovenile.

Kas sa oled pigem distsiplineeritud kirjutaja või see, kes ootab, et inspiratsioon peale tuleks?
Inspiratsiooni võib oodata, kui on aega. Kui on tähtaeg, siis ei ole seda aega oodata ja peab kirjutama.

Kui vaatad oma senisele loomingulisele teele tagasi, mida sa pead seni oma kõige olulisemaks tööks?
Minu esimene näidend “Näha roosat elevanti” on mu südames kuidagi eriti hella koha leidnud. Nii nende esimestega tavaliselt on. Samas on iga uus teos põnev ja eriline. Lisaks uuslavastusele tuleb peagi välja ka mu teine lasteraamat “Emme draakon”, millele on teinud imearmsad pildid Marju Tammik. Need kaks teost tunduvadki just praeguses hetkes kõige olulisemad.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised