18.8 C
Rapla
Kolmapäev, 10 aug. 2022
spot_img

Mari-Liis Iloveri maailm keerleb toidu ümber

Helerin Väronen

Käes on see aeg aastas, mil kodudes kokatakse rohkem kui argipäevadel. Üks kodukokk, kelle blogist „Siit nurgast ja sealt nurgast“ inspiratsiooni kogutakse, on Raplas sündinud ja kasvanud Mari-Liis Ilover.

Viimase kümne aastaga on tema blogi, mis oli algul mõeldud vaid enda jaoks, kogunud aina enam populaarsust. Blogist said alguse ka kokaraamatud, mida nüüdseks on välja antud kümme.

Mis on need söögid, mis sulle lapsepõlvest Raplas meenuvad?
Lapsena ma söögiteemale nii suurt tähelepanu ei pööranud kui praegu, kuid tegelikult mingid maitsed on meil kõigil lapsepõlvest meelde jäänud. Mina mäletan näiteks ülimalt hästi, kuidas ema keetis nädalavahetustel veiselihast ja -kontidest puljongit. Sellest lihast, mis kontide peale jäi, tegi ta pärast pärmitaignapirukaid. Nii need pirukad kui ka see puljong olid nii maitsvad! Ma teen ise ka puljongit ja pirukaid, kuid sellist taset ei ole ma suutnud saavutada. Tagantjärele arvan, et see, mis selle toidu eriliseks tegi, oli emotsioon – nädalavahetus, kõik olid kodus, ema kokkas rahulikult köögis.
Teine asi, mis mul alati just pühadeajal meelde tuleb, on see, et kui me Raplas vanaema majas Välja tänaval jõule pidada ei saanud ja tähistasime vana-aastaõhtut suuremalt, siis oli seal laud alati rikkalikult kaetud. See oli selline hetk, mida terve aasta ootasid, kuna teadsid, et sel õhtul on nii head söögid. Jälle oli seal see emotsioon – õhtu oli nii kihvt, toidud olid maitsvad, saime kingitusi ja vanaisa lasi saluuti.
Nüüd tagantjärele mõtlen, kuidas selline lookas laud küll saavutati, kui vanaemal ei olnud majas isegi vett ja toit valmis suures osas puupliidil. Meid oli seal päris palju mitme pere peale kokku. Vanaema tahtis teha õhtu eriliseks ja toit oli üks asi, millega ta sai seda meie jaoks teha.
Üks naljakas asi, mis seoses toiduga on meelde jäänud, just Raplaga seoses, on see, et septembri alguses saadeti meid kõiki kaheks nädalaks kartulipõllule kartuleid võtma. Seal lõunasööki ei pakutud, omal pidid võileivad kaasas olema. Aga me tegime alati põlluäärde lõkke ja küpsetasime neidsamu kartuleid süte sees. See oli parim asi üldse kooliminemise juures, et sai põlluääres neid söekartuleid süüa.

Kuidas su huvi kokanduse vastu alguse sai?
Kindlasti ei saa seda öelda, et ma väiksena juba ema või vanaema põllepaelte küljes oleksin rippunud ja söögitegemist pealt vaadanud. Praktiliselt ei olnud ma üldse süüa teinudki, enne kui iseseisvat elu alustasin. Ja iseseisva elu algus läks ka söögi mõttes üsna konarlikult. Oma vanima lapse esimeste eluaastate toitumise peale mõeldes tuleb kananahk ihule.
Olukord muutus, kui pere läks suuremaks. Jäin koju mõneks ajaks, sest kaksikutega oli niivõrd palju tegemist. Samal ajal nende sünniga hakkas tulema ka talu- ja mahetoidu uus tõus. Ma tahtsin, et lapsed ikka sööks hästi ja tervislikult, nii et hakkasin endale tellima korra nädalas Ökosahvri mahetoidukasti koju. Seal olid lihtsalt puhtad algtoorained, näiteks porgandid, pastinaagid, ja tükk kodukitseliha. Sellised puhtad, ehedad algtoorained, millest tuli midagi teha. Hakkasingi retseptides tuulama, tegema ja katsetama. See tundus nii äge ja siis mul tekkiski sügavam huvi kokkamise vastu.

Mis põhjustel hakkasid toidublogi pidama?
Ühel hetkel oli retsepte kogunenud nii palju, et tekkis vajadus neid kuhugi koondada. Esimesed toidubloginduse alged olid juba tekkinud ja mõtlesin, et miks mitte proovida.
Hakkasin blogisse retsepte kirjutama ja lisasin pilte juurde. Mingil hetkel avastasin suure üllatusega, et ma ei olegi ainuke inimene, kes seda blogi vaatamas käib. Kui laekus esimene kommentaar, sain aru, et ma ei kirjutagi vaid enda jaoks.
Blogi on mul päeviku formaadis, kirjutan sinna ka mõtteid ja emotsioone. See aeg on muidugi möödas, kui blogi vaid endale kirjutasin. Kuna lugejaid on nii palju, kirjutan seda neile ka ikkagi. Miks muidu hakkan juba oktoobris jõuluretsepte lisama. Kirjutan lugejatele inspiratsiooniks ja siis tuleb varakult alustada.

Kokkad sa koduköögis või mujal?
Mul on hea võimalus teha tööd kodus. Sealsamas on ka mul pildistamisnurk, kus on statsionaarne laud, pildistamistaustad ja eraldi pildistamiseks mõeldud nõud.

Fotograafiat oled sa kursustel õppinud?
Jaa, alustasin põhialustest, kuna ei teadnud fotograafiast suurt midagi. Loovtegevus on mulle küll alati meeldinud ja lapsena pildistasin ka. Filmi peale ja ise ilmutasin siin Mahlamäe korteri pimikus neid fotosid. Kõige rohkem aga õpetab praktika, nagu iga asjaga. Naljakas on neid kümne aasta taguseid fotosid blogis vaadata. Aga ega ma neid ümber ka ei tee, las olla, hea on vaadata, kuidas selle ajaga on käekiri ja blogimaailm muutunud.

Kui populaarne su blogi on?
Ma olen selles statistikapooles alati nõrk olnud. Alles aasta või paar tagasi, kui kliendid, kes kommertspostitusi tellivad, tundsid huvi, palju blogil lugejaid on, mõtlesin, et huvitav oleks tõesti teada.
Eelmisel nädalavahetusel oli 4000 külastust päevas. Keskmiselt on 2500-2700 päevas. On näha, kuidas vaba aeg, nädalavahetused ja pühad tugevasti külastuste arvu mõjutavad. Hiljuti vaatasin ka seda, kuidas sooliselt on asi jaotunud. Ise eeldasin, et enamasti loevad blogi naised sellises vanuses, kui pere on loodud. Kuid üllatuslikult on mehi-naisi võrdselt ning vanused on täiesti seinast seina.

Kas sinu arvates on eestlane toiduteadlik inimene?
Mulle tundub küll nii. Blogikülastajate numbrid ei ole küll kümned ega sajad tuhanded, kuid peale minu blogi on väga palju teisi blogisid ja muid allikaid ka, kust kokandusinfot kokku korjata. Ma usun küll, et inimesed tahavad ise kodus süüa teha. Eestlane ei ole tegelikult kunagi olnud väga väljas sööja inimene. Kuid see on muutumas.
Minu arust just nooremad on hakanud hästi palju väljas söömas käima. Pole mõtet nui neljaks end köögis hulluks rabada, kui sa oled väsinud pärast tööd. Kui ei jõua ega jaksa, siis on igati okei vahel ka väljas süüa, kuni enamik aega tehakse ise kodus süüa. See isetegemine on meil kogu aeg sees olnud, kuidagi geneetiliselt on see kandunud läbi vanaemade ja emade. Tuli lihtsalt teha ise ja sellest, mida kätte said.

Milliseid söögikohti julged sa teistele soovitada?
Ma hindan puhast, väga hästi tehtud toitu. Tallinnas on üks suur lemmik Moon Kalamajas. Seal on alati hästi mõnus, hubane ja head toidud. Rahvusköökidest käime me sageli Controventos söömas, mis on läbi aegade väga hea Itaalia restoran olnud. Oluline on emotsioon, mis sa sellest söögikohast saad. Minu jaoks ei tohi see olla kõle ja anonüümne, pigem hubane, soe ja mõnus. Moonis ja Controventos on minu jaoks see kõik olemas.

Kas sa Ants Uustalu Ööbiku Gastronoomiatalus oled käinud?
Olen ja seal on ka kõik see olemas, millest ma just rääkisin. Käisin viimati paar kuud tagasi. Tookord mitte küll Antsu roogasid söömas, aga Eestis oli toidufestivali ajal üks maailma kuulsamaid kokkasid, Heston Blumenthal, ja siis oli mul õnne käia privaatsel söömaajal tema ja ta kaaskondsetega. See oli pühendatud Eestimaa seentele ja meie parimad kokad olid teinud oma roa. Nad tegid meie traditsioonilisi toite – marineeritud männiriisikad ja soola­seened – ning ma nägin, kuidas Blumenthal seda lihtsust nautis.
Teine koht, mis on sarnane gastronoomiataluga, on Tammuri talu Lõuna-Eestis Otepää lähedal. Erki Saar on seal taluperemees ja peakokk ühes isikus. Mida aasta edasi, seda rohkem endakasvatatud toorainet ta kasutab. Ta toob sulle süüa ja räägib pikalt-laialt, kuidas ja kus näiteks porgand on kasvanud. Selline inimlik touch selle asja juures on hästi oluline.

Kui palju sa ise toorainet kasvatad?
Aiandus on mu hobi. Kui lapsed käivad koolis, elame Tallinnas, aga ülejäänud aasta ja nädalavahetused oleme Tallinna lähedal maamajas. Seal on mul aed, kasvuhoone, viljapuud ja marjapõõsad. Ma olen ikka hästi agar isekasvataja. Päris terveks talveks end sellega ära ei varusta, aga igasugused hoidised, moosid ja sügavkülmutatud marjad on enamasti enda omad. Suvel olen püüdnud teadlikult läbi ajada nii, et ei too poest vähemalt köögivilju juurde. See on tõeline sõna otseses mõttes juurte juurde tagasiminek. Seemne külvamisest kuni selle ampsuni, mis sa endale suhu pistad, on kõik enda tehtud ja täiesti puhas.
Järgmine suvi on meil plaanis maale laenukanad võtta ja mesilaste pidamise plaan on ka. See tekkis oma viimast, meele pühendatud raamatut kirjutades, mis just ilmus. Seda kirjutades avanes justkui uus maailm.

Kui pikk on ühe kokaraamatu valmimise protsess?
Eks see oleneb kokaraamatust, kuid üldiselt on protsessi pikkus idee tulekust kuni valmisraamatuni paar aastat. Üldiselt kirjastavad kokaraamatuid kirjastused ja idee tuleb kirjastuselt või autorilt. Siis tuleb mõelda, millised retseptid raamatusse panna ja kas need on kõik olemas. Tavaliselt ei ole, kuna raamatusse läheb 60-70 retsepti. Nii et tuleb hakata katsetama ja kokkama konkreetsest teemast lähtudes ning paika panna sisukord.
Ühegi minu kokaraamatu puhul ei saa olla niimoodi, et ma teen toidu vaid üks kord läbi, kuna esimene kord ei pruugi see tulla selline, nagu ma plaanisin. Kõik need toidud tuleb ka pildistada. Enda toitudega on lihtne, kuid kaasautorite puhul lepime aja kokku ja teeme pildistamiseks maratonpäevad. Kui käsikiri ja fotod on valmis, lähevad fotod kujundajale ja käsikiri toimetajale. Üks viimastest protseduuridest on kaanepildi valik.
Pärast raamatu trükikotta saatmist tuleb jääda lihtsalt ootama. Viimane kord Raplas koduloopäeval olles sain just siis kätte raamatu „Mesi. Tarust taldrikuni“. See tunne, kui saad kasti esimest korda lahti teha, võtta hetke ja nautida uue raamatu lõhna ning seda käes hoida, on ülihea.
Seda, et mu raamatud on kokandusega seotud, ei oleks ma osanud kunagi ette kujutada. Väike unistus raamatu kirjutamisest oli mul juba lapsena, kuid pigem küll proosaga seoses. Mu kirjatükke avaldati isegi ajalehes Ühistöö ja mujal kogumikes. Proosa kirjutamine jäi sinnapaika, aga raamatud on ikkagi olemas, teisel teemal küll.
On tore, et on õnnestunud panna kokku nii palju toredaid asju – kirjutamine, mis on mulle kogu aeg meeldinud, söögitegemine ja fotograafia. Selles mõttes ma arvan, et olen õnnelik inimene. Elu veeretas mulle ette kokkamise teema ja see hakkas lumepallina veerema. Nüüd on hobi ja töö omavahel põimunud, aga teen tööd ikka nagu blogi algusaegadel, täie hingega.

Kes on su eeskujud toidumaailmas?
Eestis ma ei oskagi kedagi välja tuua peale oma vanaemade ja ema. Välismaa omadest on Jamie Oliver mulle väga meeldinud. Ma väga naudin seda entusiasmi, millega ta kõike siiamaani teeb. Kuidas ta toetab puhast toitu, on vedanud koolitoidu projekti (ma olen samamoodi koolitoidu paremaks tegemisega seotud olnud) ja propageerib kodus söögitegemist lihtsatest toorainetest. Kirjutamise poole pealt on eeskujuks briti kokk ja autor Nigel Slater. Ma imetlen, kuidas ta suudab toidust kaunilt ja poeetiliselt kirjutada.

Kohe on jõulud käes. Mis on su arvates traditsioonilised road, mis pühadelaualt puududa ei tohi, ja mida uut võiks proovida?
Ma teen kolme ajakirja artikleid (Oma Maitse, Tervis Pluss, Toit ja Trend) ja neis on ka alati see küsimus, et mida uut teha jõuludeks. Sisemiselt on seda päris raske teha. Kui ma mõtlen, mida me ise kodus sööme, siis need ongi traditsioonilised jõuluroad. Millal sa siis veel sööd seda verivorsti, hapukapsast, seapraadi ja piparkooki, need peavad lihtsalt olema. Ma olen asja enda jaoks lahendanud nii, et jõuluaeg on pikk, on ju jõulupühad ja see aeg läheb aastavahetuseni välja, nii et põnevaid ideid saab pakkuda just selleks pühadevaheliseks ajaks. Jõuluõhtu võiks minu arvates ikka jääda traditsiooniliseks ja mõnes mõttes võiks veel rohkemgi olla sel õhtul selliseid maitseid.
Raplamaa maitsete üritusel oli näiteks kartulivorsti teema. Ma tegin Oma Maitse ajakirja jaoks verivorstidest pika ajalooülevaate ja tegin vorste ka ise kodus. Kuna soolikaid saab vaid 40 m kaupa osta, on mul neid veel palju külmkapis. Jõuan need Raplamaa kartulivorstid ka ära proovida.
Mis veel aedvilju puudutab, siis hästi maitsev on kartulist palju vanem juurikas naeris. Ta on magusam kui kaalikas, ja pisikesi naereid võib tervelt ahjus küpsetada või seest tühjendada ja panna kruubitäidise.
Kala võiks rohkem jõululauale tuua. Ma tean, et kalaga on keeruline, mis sest, et me mererahvas oleme. Meie oma kala räime saab mitmel moel ülilihtsalt marineerida. Kalaroogasid võiks jõululaual ja uusaastalaual ikkagi rohkem olla, kui praegu on. Enam ju ei ole seda, et jõuluks tapeti siga ja nüüd peavad kõik seda sööma ja muul ajal on toidulaud kasin. Me elame toidu mõttes ju külluses. Nii magusat kui ka liha võime ükskõik mis päeval nüüd ette kuhjata. Nende toitude erilisus on kadunud.
Jõululaud võiks olla kergem ja toitu vähem, kui me oleme harjunud, kuid toidud võiks olla valitud ja kvaliteetsed.

Mida aga süüa pärast pühi?
Äraviskamist ja raiskamist ei saa sallida, nii et kõigepealt peab mõtlema, kas neist ülejääkidest saaks midagi teha. Kui on näiteks linnuliha või seapraed, siis saab sellest mõnusa salati. Pane sinna värske salati lehti, kirsstomateid, granaatõunaseemneid, pähkleid ja väikseid liharibakesi peale.
Kui liha sai pühade ajal hirmus palju söödud, võib enda olemist kergendada sellega, kui sihikindlalt paar nädalat liha väga või üldse ei tarbi. Õnneks inimese keha on isereguleeruv organism, annab ajule signaali, et aitab, tahaks midagi kergemat.

Millised su enda lemmiktoidud on?
Ma ise olen hästi supilembene. Mulle näiteks väga meeldib nullist valmis keedetud boršisupp, see on mu jaoks tõeline gurmeeroog. Püreesupid, aedviljarohked road meeldivad mulle ka väga. Ma ei välista mitte mingeid toite, kuid ma söön võimalikult vähe selliseid toite, mida on hästi palju töödeldud või mis on värvides, mida looduses ei esine.

On sul mõni uus raamatuidee ka olemas?
Mul on küll tegelikult üks idee, kuid seda ei saa veel päriselt öelda. Nii palju saan öelda, et tuleb raamat, kus Eestimaa loodus ja kokandus on omavahel tihedalt seotud.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised