ArvamusKas me niisugust riiki tahtsimegi?

Kas me niisugust riiki tahtsimegi?

Tรตnis Tรตnisson

Arvan, et minul, kes ma seisin lรคinud sajandi kaheksakรผmnendate lรตpus Eesti Vabariigi taastamiseni viinud sรผndmuste lรคhedal, on รตigus aeg-ajalt endalt niimoodi kรผsida. Olen lรตppenud aasta viimastel kuudel sellele ka รตige mitmel korral mรตelnud.
Kui seda mรตttemรคngu alustada, peaks esiteks kรผsima, kas me toona รผldse teadsime, millist Eestit me soovime. Vist mitte. Kรตik sรผndis kuidagi vรคga kiiresti – nรตnda et pikalt unistamise aega ei olnud. Kรผll teadsime aga, millist Eestit me ei taha. 1988. aasta kevadel, kui vastuhakk lahvatas, ilmus Loomingu Raamatukogus George Orwelli valus N. Liidu paroodia โ€žLoomade farmโ€. Kรผsimatagi oli selge, et enamik meist tahtis sellest loomaaiast pรครคseda.
Kaks aastat hiljem avaldas LR teisegi Orwelli tรคhtteose. โ€ž1984โ€ kirjeldas totalitaarset tulevikuriiki, mille poole me koos teiste N. Liitu aheldatud rahvastega tol hetkel teel olime. Ka seda sรตitu ei tahtnud me lรตpuni kaasa teha. Paljud uskusid (naiivselt?), et meie tuleviku Eesti on ausam ja vabam kui liit, kuhu sunniga kuulusime. Me tรตesti lootsime, et meie riigis ei ole kohta alandustele ega solvangutele; et kui vaieldakse, siis ei vaenutseta; et kehtib reegel, mis kohustab lahkarvamuste puhul รผksteisega rรครคkima.
Majanduslikus mรตttes, mulle tundub, enamikul erilisi nรตudmisi ei olnud – me tulime vaesest รผhiskonnast ja seepรคrast ei osatudki kรตrgelennuliselt unistada. Esialgu rahuldas, et eluks vajaliku pรคrast pole enam vaja seista pikkades tรคnavatel looklevates sabades.
Muidugi oli meie hulgas ka neid, kes toonase โ€žmassihรผsteeriagaโ€ kaasa ei lรคinud ning head konjunktuuri haistes pulle kasvatasid ja varandust kogusid. Nende arusaam oma riigist oli teistsugune ja on jรครคnudki teistsuguseks. See on nende รตigus, kuid nad ei saa, isegi mitte jรตu, sรตimu ja alandustega, kehtestada oma maailmapilti ka รผlejรครคnutele. Selline stiil viitab โ€ž1984โ€ kirjeldatu vรตimalikkkusele.
Muide, 1990. aastal, kui ilmus Orwelli dรผstoopia, olid paljud tรคnase poliitika kujundajad alles pรตlvpรผkstes. Peaminister Jรผri Ratas oli 12-aastane, rahandusminister Martin Helme 14, vรคlisminister Urmas Reinsalu 15. Vรตib-olla nad Orwelli ei lugenudki, taastatavas riigis oli muudki teha. Aga president Kersti Kaljulaid, tookord 21-aastane, ning siis 41-aastane siseminister Mart Helme lugesid kindlasti. Paraku tรตlgendab iga lugeja loetut oma maailmavaatest ja silmaringist lรคhtuvalt…
Selle oma riigiga oli samuti: kes taastas tรตemeeli Pรคtsi-aegset Eestit, kes unistas โ€žsama vabast ja rikkast riigist nagu Ungari Rahvavabariikโ€, kes uskus, et meie ainsaks eeskujuks on Soome. Mรตni, nรคiteks Rahvarinde liider Edgar Savisaar, rรครคkis aga hoopis kolmandast Eesti Vabariigist (Pรคtsi oma + nรตukaaegne ja siis Savisaare Eesti, mida seoks Moskvaga pelk liiduleping).
Toonastelt teismelistelt olnuks รผlekohtune nรตuda selget tulevikuvisiooni. Nad said poliitikuteks hakates teiste poolt taastatud riigi ja pรผรผavad seda nรผรผd oma arusaama jรคrgi mugavamaks disainida. Kellel saab selle vastu midagi olla, kuni disain รผldiste arusaamadega vastuollu ei lรคhe.
Lรตpuks sellest, mis haiget teeb. Savisaar ei tรคhista 24. veebruaril riigi sรผnnipรคeva ja 23. juunil vรตidupรผha, sest tema unelmate riik jรคi tulemata. Samas on mul raske mรตista poliitikuid, kes on valitsusse minnes kaasa vรตtnud lapsepรตlve liivakasti ja sealt pรคrineva โ€žmina sinuga ei mรคngi!โ€. รœkskord peavad inimesed ometi tรคiskasvanuks saama ja mรตistma, et nende kรคtte on usaldatud riigi ja rahva saatus. Kui รผhe riigi valitsus boikoteerib selle riigi presidenti lihtsalt sellepรคrast, et โ€žta ei meeldi meileโ€, siis viitab see selgelt, et riik ongi juba liivakastis โ€žmahamรคngimiseleโ€ pandud. Niisugust asja pole me tahtnud ega saa seda ka lubada.

3 KOMMENTAARID

Subscribe
Notify of
3 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kรตiki kommentaare