13.7 C
Rapla
Esmaspäev, 15 aug. 2022
spot_imgspot_img

Kas me niisugust riiki tahtsimegi?

Tõnis Tõnisson

Arvan, et minul, kes ma seisin läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus Eesti Vabariigi taastamiseni viinud sündmuste lähedal, on õigus aeg-ajalt endalt niimoodi küsida. Olen lõppenud aasta viimastel kuudel sellele ka õige mitmel korral mõelnud.
Kui seda mõttemängu alustada, peaks esiteks küsima, kas me toona üldse teadsime, millist Eestit me soovime. Vist mitte. Kõik sündis kuidagi väga kiiresti – nõnda et pikalt unistamise aega ei olnud. Küll teadsime aga, millist Eestit me ei taha. 1988. aasta kevadel, kui vastuhakk lahvatas, ilmus Loomingu Raamatukogus George Orwelli valus N. Liidu paroodia „Loomade farm”. Küsimatagi oli selge, et enamik meist tahtis sellest loomaaiast pääseda.
Kaks aastat hiljem avaldas LR teisegi Orwelli tähtteose. „1984” kirjeldas totalitaarset tulevikuriiki, mille poole me koos teiste N. Liitu aheldatud rahvastega tol hetkel teel olime. Ka seda sõitu ei tahtnud me lõpuni kaasa teha. Paljud uskusid (naiivselt?), et meie tuleviku Eesti on ausam ja vabam kui liit, kuhu sunniga kuulusime. Me tõesti lootsime, et meie riigis ei ole kohta alandustele ega solvangutele; et kui vaieldakse, siis ei vaenutseta; et kehtib reegel, mis kohustab lahkarvamuste puhul üksteisega rääkima.
Majanduslikus mõttes, mulle tundub, enamikul erilisi nõudmisi ei olnud – me tulime vaesest ühiskonnast ja seepärast ei osatudki kõrgelennuliselt unistada. Esialgu rahuldas, et eluks vajaliku pärast pole enam vaja seista pikkades tänavatel looklevates sabades.
Muidugi oli meie hulgas ka neid, kes toonase „massihüsteeriaga” kaasa ei läinud ning head konjunktuuri haistes pulle kasvatasid ja varandust kogusid. Nende arusaam oma riigist oli teistsugune ja on jäänudki teistsuguseks. See on nende õigus, kuid nad ei saa, isegi mitte jõu, sõimu ja alandustega, kehtestada oma maailmapilti ka ülejäänutele. Selline stiil viitab „1984” kirjeldatu võimalikkkusele.
Muide, 1990. aastal, kui ilmus Orwelli düstoopia, olid paljud tänase poliitika kujundajad alles põlvpükstes. Peaminister Jüri Ratas oli 12-aastane, rahandusminister Martin Helme 14, välisminister Urmas Reinsalu 15. Võib-olla nad Orwelli ei lugenudki, taastatavas riigis oli muudki teha. Aga president Kersti Kaljulaid, tookord 21-aastane, ning siis 41-aastane siseminister Mart Helme lugesid kindlasti. Paraku tõlgendab iga lugeja loetut oma maailmavaatest ja silmaringist lähtuvalt…
Selle oma riigiga oli samuti: kes taastas tõemeeli Pätsi-aegset Eestit, kes unistas „sama vabast ja rikkast riigist nagu Ungari Rahvavabariik”, kes uskus, et meie ainsaks eeskujuks on Soome. Mõni, näiteks Rahvarinde liider Edgar Savisaar, rääkis aga hoopis kolmandast Eesti Vabariigist (Pätsi oma + nõukaaegne ja siis Savisaare Eesti, mida seoks Moskvaga pelk liiduleping).
Toonastelt teismelistelt olnuks ülekohtune nõuda selget tulevikuvisiooni. Nad said poliitikuteks hakates teiste poolt taastatud riigi ja püüavad seda nüüd oma arusaama järgi mugavamaks disainida. Kellel saab selle vastu midagi olla, kuni disain üldiste arusaamadega vastuollu ei lähe.
Lõpuks sellest, mis haiget teeb. Savisaar ei tähista 24. veebruaril riigi sünnipäeva ja 23. juunil võidupüha, sest tema unelmate riik jäi tulemata. Samas on mul raske mõista poliitikuid, kes on valitsusse minnes kaasa võtnud lapsepõlve liivakasti ja sealt pärineva „mina sinuga ei mängi!”. Ükskord peavad inimesed ometi täiskasvanuks saama ja mõistma, et nende kätte on usaldatud riigi ja rahva saatus. Kui ühe riigi valitsus boikoteerib selle riigi presidenti lihtsalt sellepärast, et „ta ei meeldi meile”, siis viitab see selgelt, et riik ongi juba liivakastis „mahamängimisele” pandud. Niisugust asja pole me tahtnud ega saa seda ka lubada.

spot_img

3 KOMMENTAARID

3 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised