Kuidas mets ja maa saivad meitele

Priidu Pärna, Eesti Omanike Keskliidu esimees

Vastus Liivi Aarma 11. detsembril Raplamaa Sõnumites ilmunud arvamusele „Mille eest peaks eestlased baltisakslaste ees vabandama?”.

Minu ajaloohuvi sai alguse Hillar Pala­metsa 4. klassi haaravast ajalooõpikust „Jutustusi kodumaa ajaloost” (1962). Selle abil kujunesid nõukogude koolinoorel välja esimesed tõekspidamised muistsest vabadusvõitlusest, eesti ja vene rahva suurest sõprusest alates 13. sajandist, baltisaksa mõisnikest ja Pätsi kodanlikust klikivalitsusest kui maa- ja töörahva rõhujatest. Vasakpoolsete vaadetega Vilde „Mahtra sõda” ja „Külmale maale” aitasid seda mälupilti igati kinnistada.
Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Samas Tammsaare kirjeldab „Tões ja õiguses” 19. sajandi lõpu Andrest ja Pearut kui uhkeid ja jõukaid Eesti peremehi. Võta näpust. Hiljem avanesid silmad, et baltisakslaste panus on olnud suur Eesti tööstuse, teaduse, metsanduse, aianduse, põllumajanduse jne edendamisel. „Meie“ sangaste rukis ja tori hobune pole meie loodud. Eesti Vabariik sündis vundamendil, mille loomisel baltisakslaste osa oli väga suur. Paljud neist osalesid Vabadussõjas, võideldes punaste vastu Eesti vabaduse nimel.
Baltisaksa mõisnike teema tekitab emotsioone ja seda meie väljakujunenud arusaamade tõttu. Me võtame liialt lähtepunktiks 13. sajandi, kui kogu kontinenti haaranud ristisõdades toimusid ulatuslikud vallutusretked. Muide, Eesti- ja Liivimaa aladel ei eksisteerinud tollal eraomandit tänases tähenduses, vaid omand kuulus kogukondadele ühiselt. Ja kas oleme veendunud, et enne kui meie siia Läänemere kaldale jõudsime, ei olnud siin juba kedagi ees suurema õigusega. Ja kes annaks tagasi maa Ameerika indiaanlastele ja Austraalia aborigeenidele, sest seda valitsevad ju Euroopast tulnud vallutajad ning okupandid?

Ajalugu on keeruline. Loomulikult olid feodaalkord ja pärisorjus eesti rahvale rängad. Ma pole kordagi väitnud, et suurmaaomandi võõrandamine 100 aastat tagasi oli vale. Eesti Vabariik poleks selleta sündinud – maareform oli iseseisvuse eeltingimus ja selle paratamatu tagajärg.
Minu eesmärk oli anda 1919. a toimunule õiguslik hinnang tollal kehtinud seaduste ja euroopalike väärtuste raames ja provotseerida 100 aastat hiljem juhtunu teemal arutlema. Emotsionaalselt võime kõik tuua näiteid headest ja halbadest mõisnikest. Meie võtsime 1919. a maad ja majad baltisakslastelt, punavenelased meilt kõik 1940. a. Omandi äravõtmine ükskõik kellelt on alati ülisuur põhiõiguste rikkumine ja omand peab olema kaitstud sõltumata rahvusest või usutunnistusest.
1919. aastaks oli feodaalkord Eestis lõppenud – pärisorjus oli kaotatud juba 100 aastat tagasi. Baltisaksa mõisnikud tegutsesid Vene tsaaririigi territooriumil Vene riigi seaduste alusel. Suurmaavaldused olid eraomand ja eraettevõtted, mida sai müüa, vahetada, pantida ja kus mõisavalitsejatena töötasid sageli eestlased.
1919. a mõisaomaniku ja 13. sajandi ristirüütli vahele ei saa panna võrdusmärki. Mõisate omanike hulgas oli eri rahvustest isikuid, sealhulgas üle 60 eestlase. Mõisad võeti ära sõltumata omaniku rahvusest. Väär on arusaam, et enne iseseisvumist ei olnud eestlased maaomanikud – mõisamaade müügiga alates 19. sajandi teisest poolest oli 42% põllumaast 1919. aastaks eesti peremeeste omandis. Nn põlistalude keskmine suurus oli ca 35 hektarit, maaseaduse alusel eraldatud talude keskmine suurus oli üle 11 hektari.
Maaseaduse vastuvõtmine Asutavas Kogus 10. oktoobril 1919 oli tulise poliitilise debati küsimus. Ajaloolane Jaak Valge on Asutavat Kogu nimetanud kõige marksistlikumaks eestlaste esinduskoguks. Maaseadus võeti vastu napi häälteenamusega sotsialistide, tööerakonna ja esseeride häältega ning reformi radikaalsus kajastab tollase enamuse vaateid. Paljud hilisemad tuntud eesti poliitikud nagu Päts, Uluots, Tõnisson, Teemant, Poska jt ei hääletanud selle eelnõu poolt. Maa anti eestlastele kasutada ja mitte omandisse. Sundvõõrandatud mõisade parketil jooksid ringi sead ja algas mõisasüdamete lagunemine, kuna kadus ära ettevõtte majandamiseks vajalik maavaru.
Sotsiaaldemokraat Mihkel Martna seisis Asutavas Kogus kindlalt seisukohal, et maa pole turukaup, mida osta ja vahetada. Järgnevatel aastakümnetel vasakpoolsete mõju ja rahvamandaat riigivalitsemises vähenes. Selle tulemusena võeti 1925. a vastu seadused, mis võimaldasid laiaulatuslikult hakata maad eraomandisse müüma ja 50 ha ulatuses tagastati maad ka endistele mõisnikele.
1926. a võeti vastu seadus, mis nägi ette sundvõõrandatud maade eest hüvitiste maksmise endistele omanikele. Õieti oli see juba maaseaduses kirjas, et hüvitise küsimus tuleb hiljem eriseadusega lahendada. 1919. a kehtinud Balti Eraseadus lubas maade äravõtmist vaid kohese hüvituse eest ja omandi puutumatust tagas 1920. a põhiseadus, nagu seda näeb ette ka täna kehtiv põhiseadus. Maapank andis alates 1929. a endistele suurmaaomanikele välja 60-aastase lunastamistähtajaga riigi võlakirjad, kuid nõukogude okupatsiooni tõttu sai reaalselt hüvitatud vaid ca 2% varade väärtusest.
Kuigi Eesti Vabariik sai taastatud õigusliku järjepidevuse alusel, ei lahendatud üheksakümnendatel aastatel nende võlakirjade kehtivuse küsimust. Omandireformi aluste seadus nägi ette, et välisriigi kodanikele vara tagastamine toimub riikidevaheliste lepingute alusel, kuid selliseid lepinguid pole me sõlminud.

Eelnevast tuleneski minu seisukoht, et me võtsime ära teiste isikute vara ja kodud ning ei ole täitnud Eesti Vabariigi antud lubadust seda hüvitada. Hüvitamine ei tuleks täna enam kõne alla, kuid vabandus oleks väärikas. Raikküla kärajatel arvas üks Riigikogu liige, et vabanduse asemel võiks paluda andestust. Ja sellega võib nõustuda.
Seniks oleme kellegi kunagistele kodudele (mõisate peahoonetele) seadnud kultuurimälestist tähistavad märgid National monument (rahvuslik monument). Kas pole irooniline?