12.7 C
Rapla
Reede, 7 okt. 2022
spot_imgspot_img

Me kõik oleme inimesed, ka need, kellel on erivajadused

See, et eestlane erinevate puuetega kaaskodanikke ei salli, on suhteliselt uus, vaid mõnikümmend aastat vana nähtus. Varem oli muidugi kõik hoopis teistmoodi – pered elasid koos ja hoolitsesid ühiselt nii oma väetite, vigaste kui ka vanade eest. See, kes jättis oma lähedase abitusse olukorda, sattus kogukonna põlu alla. Need, kellel ei olnud lähedasi, olid vallakogukondade hooldada.
See oli moraalne kohustus. Igaks juhuks oli üht-teist ka seadustega reguleeritud. Näiteks ütles Liivimaa talurahvaseadus muude asjade vahel, et kogukonna kohus on hoolt kanda kõigi eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Kogukond pidi hoolt kandma ka nende eest, kes „peast rumalad ja neile paika muretsema, kus nende eest valvatakse.” Muide, need seadused muudeti ära alles 1944. aastal, kui sotsialismipäike meie kõigi peale „võrdselt” paistma hakkas.
Võib muidugi diskuteerida selle üle, kas need tingimused, milles väetid ja haiged eelmise sajandi alguses elama pidid, olid parimad. Kindlasti oli ka neid peresid, kus neisse nagu üleliigsetesse suhtuti. Ja erivajadustega inimeste vajadusedki olid tänastest erinevad. Aga üleüldist vihkamist ja põlgust teistsuguste suhtes kohe kindlasti ei olnud. Lahterdamine ja võõrandumine üksteisest, seejärel ka hirmuga segatud vihkamine tuli neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel. Enne seda peeti kõiki inimesteks, ka neid, kel mõni viga küljes.
Nii et need, kes praegu siin või seal, momendil siis Märjamaal, erihooldekodude rajamise vastu vihaselt võitlevad ja kuulutavad, et erivajadustega inimestel ei ole kohta asulates ning „normaalsete” inimeste hulgas, on tegelikult nõukogude aja pärand. Siis oli nii, et kui kellelgi oli midagi teisiti kui ülejäänutel, tuli ta teiste silma alt ära peita, luku ja kõrge tara taha paigutada, et „normaalse” inimese hellitatud silm ometi kannatada ei saaks. Erisus või mõni nähtav puue tähendasid toona eluaegset vangistust. Kui me oleme ka tegelikult normaalsed inimesed, siis ei saa me niisugust suhtumist õigeks pidada.
Võib muidugi püüda mõista, et nagu igasugusest muust haiguslikust nähtusest, nii on ka vihkamisest vabanemine keeruline. Ometi tuleks selle poole püüelda. Me kõik oleme selle päikese all võrdsed. Ka selles, et igaühe suhtes võib saatus ootamatult vääratada ja see, kes esmaspäeval Märjamaal erihooldekodu rajamise vastu võideldes hüüdis: „Erivajadustega inimesi ei saa võrdsustada tavaliste inimestega!” kuuleb sama lauset ootamatult öeldavat õnnetusse sattunud lähedase kohta. Kas ta annab endale aru, et see võib kellelegi väga haiget teha?

spot_img

1 kommentaar

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised