25.5 C
Rapla
Neljapäev, 18 aug. 2022
spot_imgspot_img

Rapla politseinikud ohjasid Lesbose saarel migratsioonikriisi

Siim Jõgis

Türgi ranniku lähedal asuv Lesbose saar on migratsioonikriisi tõttu sattunud viimastel aastatel tõsise surve alla. Kolmele ja poolele tuhandele põgenikule mõeldud Moria-nimelises laagris on end sisse seadnud enam kui kakskümmend tuhat inimest. Kaks Rapla politseinikku Jaan Sildoja ja Marek Mäekivi osalesid seal detsembris ja jaanuaris kuu aega kestnud missioonil. Saarel viibisid nad Euroopa piiri- ja rannikuvalve ameti (Frontex) missiooniga.

Lesbose saar kuulub Kreekale, kuid asub Türgi rannikust vaid kuue kilomeetri kaugusel. Rannas seistes on selge ilma korral Türgit hästi näha. Lesbose saar on kujunenud migrantide seas populaarseks sihtkohaks, sest Kreeka kuulub Euroopa Liitu ning sõit paadiga on sinna võrdlemisi lühike. Loomulikult ei ole Lesbos migrantide lõplik sihtkoht. Sealt loodetakse edasi liikuda mujale Euroopasse ning Lesbost nähakse vahepeatusena. Ometi on saarele tekkinud põgenikelaager, kus elab kordades rohkem inimesi, kui esialgu planeeritud, ning sealsed elutingimused on pehmelt öeldes ebasanitaarsed.
Seda tõdesid ka Sildoja ja Mäekivi, kes seal ligikaudu kuu aega viibisid. Nende ülesanne oli olla abiks migrantide vastuvõtmisel. Täpsemalt olid nad sõrmejälgede registreerijad. Migrandid tuleb pärast randumist registreerida, pildistada ning tuleb võtta nende sõrmejäljed. Selle käigus annavad nad sisse avalduse asüülimenetluseks. Mäekivi võttis migrantidelt sõrmejälgi ning Sildoja haldas arvutis andmebaasi. Tegelikult on politsei- ja piirivalveameti esindajad juba aastaid Frontexi missioonidel käinud. Mäekivi jaoks oligi Lesbose saare puhul tegemist teise missiooniga. Esimest korda oli ta missioonil kaks aastat tagasi Itaalias.
Mõlemad mehed ütlesid, et selleks, mis neid ees ootas, nad valmis olla ei osanud. Üht-teist olid nad siiski kuulnud vanemuurija Annely Piirimetsa käest, kes viibis seal missioonil augustis. Vaatamata sellele oli Sildoja sõnul vaatepilt ikkagi ootamatu. Nagu öeldud, valitsesid laagris ebasanitaarsed tingimused ning prügi oli kõikjal maas. Selleks, et hommikul tööle jõuda, tuli meestel ületada väljaheidetest moodustunud nired – kõik voolas mööda mäenõlva alla. Ümberringi lehkas. Mäekivi ütles isegi, et temale paistis see kõik nagu põrgukatel.
Laagrielanike vahelised konfliktid olid igapäevased ning inimesi saabus Türgi rannikult pidevalt juurde. Egeuse meri on talvisel ajal ohtlik ning isegi kuuekilomeetrine paadisõit võis tormise ilma korral lõppeda õnnetult. Mäekivi ütles, et õhtuse ilma järgi sai ennustada, kas järgmisel hommikul saabub randa palju või vähe migrante. Selge ilma korral oli neid oodata rohkem. Aga tulijaid oli iga päev.
“Nad tulevad ja värisevad külmast. Mingi haigus on neil küljes, aga arstiabiga on seal laagris nii nagu on,” rääkis Sildoja. Seetõttu tuli ametnikel kanda pidevalt kaitsvat näomaski. Konteinerhaiglad on seal küll olemas, kuid ennekõike on need mõeldud lastele. Igal hommikul ootas seal järjekorras paarisaja meetri jagu laagri elanikke.
Enamik inimesi elavad laagris täiesti tavalistes matkatelkides, millele oli peale tõmmatud presentkate. Tervete perekondadega elataksegi nii. Kui õhtul läheb külmaks ja pimedaks, tehakse oliivipuudest tulekoldeid. Oliivipuid jagub, sest saare kohalike elanike jaoks on nende kasvatamine oluline sissetulekuallikas. Sildoja rääkis, et seetõttu on löönud lõkkele konflikt kohalike inimeste ja laagrielanike vahel, sest laagri territoorium laieneb just istanduste arvelt ning loomulikult ei ole see kohalikele meeltmööda.

Humanitaarkatastroof

Sildoja ja Mäekivi alustasid oma missiooni 2019. aasta 3. detsembril. See kestis käesoleva aasta 7. jaanuarini ning seejärel said nad Eestisse tagasi tulla. Nad rääkisid, et ise nad ühtegi ohtlikku olukorda ei sattunud ning ohustatuna nad end ei tundnud. Küll aga elasid nad mõõdukalt äreva hetke üle päris viimasel päeval, kui hakkasid autoga laagri juurest ära sõitma. Nende auto esiklaasi tabas kivi või oliivisüdamik. Igal juhul mõra see klaasi sisse ei löönud ning seega võis aimata, et ehk oli tegemist oliivisüdamikuga. Samuti ei oska tagantjärele öelda, kas see tabas nende autoklaasi sihilikult või juhuslikult.
Suuremast mässust nad siiski pääsesid, sest see läks lahti alles 17. jaanuaril. YouTube’is on nendest sündmustest üleval ka videod. Pole liialdus väita, et tegemist on humanitaarkatastroofi või vähemalt sellele lähedase olukorraga. Ajaleht The Guardian kirjutas aasta alguses, kuidas elektri ja kanalisatsioonita laagris saab keegi viga iga päev. Konfliktid lahvatavad laagrielanike vahel nii rahvuslike kui ka religioossete arusaamade pinnalt. Siiski ei olnud Rapla politseinike ülesanne kuidagi nende probleemidega tegeleda. Neile oli eraldatud üks nurgake konteineris, et registreerida saabujaid ja nende sõrmejälgi. Vägivalla kasutamine oli ametnikel keelatud ning seda ei läinud õnneks ka vaja. Mäekivi rääkis, et laagris olid kohapeal valvurid, kuid neid oli vähe ning suurte rahutuste puhul oleksid nemad tõenäoliselt jõuetud.

Suured perekonnad

Jaan Sildoja rääkis, et enamik migrante saabusid Moria laagrisse Afganistanist, Süüriast või isegi Kongo Demokraatlikust Vabariigist. Ta lisas, et enamjaolt saabusid nad perekonniti – isa, ema ja lapsed. Enamasti neil isikut tõendavaid dokumente kaasas ei olnud ning ainukesed dokumendid koostati kohapeal. Samuti rääkis Sildoja, et ettekujutus, justkui oleks enamik migrante üksikud noored mehed, ei vasta tema kogemuse põhjal tegelikkusele. Ka neid oli, kuid valdavalt ikkagi perekonnad koos lastega.
Näiteks üks perekond koosnes lisaks emale ja isale veel tervelt kümnest lapsest. Laagrisse saabus ka ainult paari kuu vanuseid beebisid ning lapseootel naisi. Neile olid ette nähtud mõneti paremad meditsiinilised tingimused.
Keskeltläbi tegelesid Mäekivi ja Sildoja iga päev 150 migrandiga. Lisaks tegutses ka teine vahetus, kes võttis päevas vastu sama palju inimesi. Seega võib öelda, et keskmisel päeval lisandus Moria laagrisse ligikaudu kolmsada inimest. Sildoja ütles, et hinnanguliselt võis kuu aja jooksul laagrisse lisanduda viis tuhat elanikku.
Kui küsida, mis keeles nendega suheldi, vastas Mäekivi naljatledes, et eesti keeles. Midagi väga keerulist seal ei olnud. Kui näiteks oli vaja ankeeti kirja saada ema ja isa nimi, siis rahvusvahelised terminid mama ja papa ajasid asja enamasti ära. Ülejäänu sai juba käeviibetega selgeks teha. Sellest, et pilti oli vaja teha, said kõik aru.

Lahendus?

Rapla politseinikud nägid Lesbose saare migratsioonikriisi erakordselt lähedalt. Nad said anda oma panuse, et aidata olukorda ohjata, kuid situatsioon on kohapeal jätkuvalt tõsine. Lõplikku lahendust tegelikult ei paistagi. Üle kahekümne tuhande inimese elavad elektri ja kanalisatsioonita laagris ning loodavad edasi Euroopasse pääseda. Lesbose saarest lõuna pool asuval Samose saarel on sarnane olukord – migrante saabub järjest juurde.
Nii Sildoja kui ka Mäekivi tõdesid olukorra tõsidust ning võrdlesid kohapeal valitsevat olukorda humanitaarkatastroofiga. Mis võiks olla püsiv lahendus? Erakordselt keeruline öelda.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised