8.3 C
Rapla
Kolmapäev, 10 aug. 2022
spot_img

Ajud – Eesti tähtsaim loodusvara

Helerin Väronen

Valtu seltsimajas oli 9. märtsil järjekordne külaülikooli loeng. Seekord pidas loengut neurobioloog ja akadeemik Mart Saarma, kes kõneles teemal “Ajud – Eesti tähtsaim loodusvara”.

Ajust on rääkinud juba Vana-Kreeka filosoofid, kellest Hippokrates sai aru, et aju vastutab mõtlemise, arusaamise ja emotsioonide eest. Enam-vähem kaasaegse ettekujutuse aju ehitusest ja selle funktsioonidest oleme aga saanud tänu kahele teadlasele, itaallasele Camillo Golgile ja hispaanlasele Santiago Ramón y Cajalile, kes mõistsid, et interakteeruvad närvirakud ehk neuronid on kogu meie närvisüsteemi A ja O, rääkis Saarma.
Aju uuritakse eesmärgiga teada saada, kuidas aju toimib, millel põhineb teadvus, mälu ja võime õppida. Paljutki sellest veel ei teata, nii et Saarma sõnul oleme alles suure ja põneva probleemi lahendamise esimeses etapis. Aju uurimisel on ka inimlikum mõõde – tahetakse aidata neid, kellel on mõni ajuhaigus.
Saarma sõnas, et temalt küsitakse tihti, kuidas on võimalik, et inimene ja šimpans on geneetiliselt 99% identsed, kuid inimene on nutikam ja targem. Kust see erinevus tuleb? “Šimpansite ja inimeste erinevus tuleb sellest, kui palju on närvirakkude vahelisi kontakte. Inimesel on umbes sada korda rohkem närvirakkude vahelisi kontakte kui šimpansitel. Meie ajus on umbes 10 astmes 11 närvirakku, mis teevad omavahel 10 astmes 14 kontakti. Et saada mingisugune võrdlus, siis see arv on sada korda suurem, kui on Linnuteel tähti.”
Närvirakkude põhifunktsioon ongi infovahetus. Keskeltläbi iga närvirakk on ühenduses tuhande teise närvirakuga. “Närvirakud võtavad vastu teiselt närvirakult keemilise signaali, üritavad aru saada, mis see signaal on, saavad vähemalt tuhandelt teiselt rakult veel signaali, integreerivad selle ja saadavad elektrilise signaali kujul edasi. Üks närvirakk, näiteks dopamiinineuron peab aru saama 500 000 teiselt närvirakult tulevast informatsioonist. Mul on tihtipeale raskusi aru saada, mida mu proua mulle räägib,” sõnas Saarma lõbusal toonil.
Seletamaks veelgi, kuidas aju töötab, rääkis Saarma, et närvirakkude vahelised signaali ülekanded toimuvad spetsiifilises rakuorganellis, mida kutsutakse sünapsiks, ehk see on “püha suudlus, mida üks neuron annab teisele”.
Aju võimel moodustada uusi neuronite vahelisi kontakte põhineb kogu meie intelligentsus. Infot säilitatakse ajus neuronite vahelistes närvivõrkudes. Närvirakke on ajus lõputu hulk. Saarma tõi näiteks, et tema fotograafist tütar kasutab kõige moodsamaid, väga suure mäluga kaameraid, kuid need kahvatuvad inimese mälu kõrval.
Pikemalt rääkis Saarma neurodegeneratiivsetest haigustest, millele ravi ei ole, suudetakse vaid leevendada haigustunnuseid. Neid haiguseid on ka raske diagnoosida varases staadiumis. Neurodegeneratiivsed haigused on sellised, kus närvirakud hakkavad esmalt känguma ja siis surevad. Tuntuimad ajurakkude kängumise ja suremisega seotud haigused on dementsus, Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, Huntingtoni tõbi ja amüotroopne lateraalne skleroos (ALS).
Tegemist on enamasti vanemate inimeste haigustega ja arvestades arstiabi kättesaadavust ja seeläbi keskmise eluea kasvu, muudab see need haigused veelgi komplitseeritumaks. Saarma lisas, et asjatundjate ennustuse järgi võib aastaks 2050 lausa 10% elanikkonnast kannatada neurodegeneratiivsete haiguste all, mis seab ühiskonna ette tõsise väljakutse, kuna vajab teatud staadiumis enamat kui kodune abi.
Saarma ise on viimased aastakümned uurinud Parkinsoni tõbe ja ALS-i. Tihtipeale unustatakse Parkinsoni tõve puhul, et enne liikumishäirete ilmnemist on olemas mittemotoorsed haigustunnused nagu kõhukinnisus, kurvameelsus, lõhnavõime oluline alanemine ja motivatsiooni vähenemine. Kui Parkinsoni tõbi diagnoositakse, on ajus surnud umbes pooled dopamiinineuronitest, mis koordineerivad meie liikumist. Põhjus, miks dopamiinineuronid surevad, seisneb neis leiduvas valguladestuses, mis kannab nime Lewy kehakesed. Praegu ollakse arvamusel, et need sisaldavad sellist valku nagu alfa-sünukleiin, mida peetaksegi kurja juureks, sest ühelt neuronilt teisele hüpates annab see neile n-ö surmasuudluse.
Parkinsoni haigust on kirjeldanud juba vanad hiinlased 400 aastat e.m.a ja hindud ajurveedas 300 aastat e.m.a. Ja eriti rabav on see, et ajurveedas on kirjeldatud ka kolme raviviisi, millest kõik sisaldavad ühe päris tavalise Indias kasvava oa seemneekstrakti. 1930-ndate lõpul leiti, et see ekstrakt sisaldab palju ainet nimega levodopa, mis on tänasel päeval Parkinsoni tõve põhiline ravim. Saarma lisas, et see õpetab meid suhtuma lugupidamisega rahvameditsiini. Ajurveedas oli teisigi põnevaid asju kirjas, kuid neid veel kõva häälega välja öelda ei saa, kuna uurimine alles käib.
Loodus on andnud teadlaste kätte veelgi ühe võimaluse, mis suure tõenäosusega aitab neurodegeneratiivseid haigusi ravida, mitte ainult sümptomeid leevendades, vaid ka pöörates neuronite kängumisprotsessi tagasi. 1950-ndatel leidsid Itaalia teadlane Rita Levi-Montalcini ja Ameerika teadlane Stanley Cohen, et meie närvisüsteem on elus tänu teatud valkudele, millele panid nimeks närvikasvufaktor. Ühe närvikasvufaktori puhul on nüüdseks leitud, et see on võimeline kaitsma dopamiinineuroneid, ehk esimest korda ajaloos on olnud võimalik näidata, et kroonilise neuroloogilise haiguse kulgu on võimalik pidurdada. Koos kolleegidega on Saarma leidnud veel ühe faktori, millele panid nimeks peaaju dopamiini närvikasvufaktor ja esmased katsed näitavad, et see suudab vähendada põletikku, närvirakke taastada ja hoida neid elus ning parandas isegi peenmotoorikat. Positiivne mõju on sel faktoril ka motivatsiooni kasvule ja depressiooni vähenemisele.
Pärast loengut küsiti Saarmalt näiteks selle kohta, kuidas mõjub alkohol ja narkootikumid inimese ajule. Saarma sõnas, et klassikaline näide sel puhul on katse, mis tehti noorte hiirte ja rottidega ja kus alkohol oli looma ajule laastava mõjuga. Võib arvata, et sama teeb see inimesega suurte koguste puhul. Amfetamiin kahjustab dopamiiniregulatsiooni. Dopamiini saab aga positiivselt vabastada füüsilise liikumisega, mis tõstab ka kasvufaktorite taset ajus ning kaitseb seeläbi närvirakke kahjustuste eest.
Aju saab kaitsta ka korralikult magades ning tervislikult toitudes, jälgides näiteks, et piisavalt süüakse aminohappeid sisaldavaid toite (kaunviljad, keedumuna).
Lõpetuseks paluti Saarmal kommenteerida praegust olukorda seoses koroonaviirusega, kuna Saarma on tegelenud ka viroloogiaga. Väga ohtlikuks ja tapvaks viiruseks Saarma koroonaviirust ei pea, kuid teda hämmastab, miks suleti 11 miljoni elanikuga linn, kui on olnud gripiepideemiaid, kus nakatunute ja surnute arv on kordades suurem. Nii et Saarma sõnul tasub küsida, kas info, mis Hiinast saadi, on tõsi. Võrdluseks tõi ta Tšernobõli tuumaõnnetuse, millest räägiti alles viis päeva hiljem ja sedagi läbi teatud filtrite.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised