Tiina Talvet, Rapla keskraamatukogu
Kirjutan kahest väga erinevast raamatust, sest lugejate huvid on ju nii erinevad.
Üks on Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastuses 2019. aastal välja antud raamat “Igal asjal on kaks otsa: akats ja lõpets. Lugusid Kõrbja kandist”, mille autor on Vändra kihelkonnas Koogiste külas 1936. aastal sündinud Aada Aasa.
Autor kirjutab raamatu tutvustuseks: “Kui me kahekesi kassiga teineteisega tõtt vahtisime, tuli mõte, et ehk tahaksid nooremad tõesti teada saada, “kuidas inimesed vanasti elasid”, nagu ma ise lapsena vanadelt painasin – polnud sel ajal ju meil ei raadiot, ei mingit meelelahutust, ei eriti palju lugemisvaragi… Ehk huvitab mu noori sugulasi, kuidas meie vanemad põlvkonnad siin maamunal toime tulid, ehk saavad aimu, kuidas igal ajal on pidanud toime tulema ja alati on raskuste ja murede vahel leidunud ka õnnestumisi, rõõmu ja vaimukustki. Siin see siis on! Küllap igaühel on omad mälestused, minule tulid meelde just sellised.”
Raamat sisaldab mälestusi kõrvalisest kandist Vändra kihelkonna põhjaosas Kõrbja ja Koogiste ümbrusest – Käru ja Lelle mõisa, vahepeal Pärnu- ja Järvamaa, nüüd Rapla- ja Järvamaa piirialalt. Kunagi olevat Kõrbjast oma kõrvi hobusega läbi ratsutanud Rootsi kuningas…
Aada Aasa mälupildid koos fotograaf Mihkel Maureri (1876-1937) arvukate ülesvõtete ja pärimuspaladega lubavad piiluda kohaliku rahva ammusesse argiellu. Raamatus tuleb juttu muuhulgas Bleimanni vabrikust, sealtkandi mõisatest, kirikutest ja koolidest.
Meeleolukad seigad ja ilmekad karakterid annavad aimu eelkäijate kõnepruugist, eestlastele laiemaltki omasest mõtteviisist ja paikkondlike sugulussidemete tähtsusest.
Nimilugu räägib ühe talupere saatusest läbi mitme inimpõlve. Tegelaste seas leidub saunikuid, ravitsejaid, külaboheemlasi, vembumehi ja vabrikutöölisi. Eriliselt lähedane on autori suhe kodukandi liigirikka taimestiku ning koduloomadega.
Teine on ajalooline kriminaalromaan „Stockholm 1793”, autor Niklas Natt och Dag, tõlkinud Ene Mäe, Eesti Raamat 2019.
Kirjastaja tutvustab raamatut nii: “Rootsi kuninga Gustav III surmast on möödunud üks aasta. Kroonprints on alaealine ja sõja-aastad on tühjendanud riigikassa. Võimukandjad ajavad omakasu taga ja rahvas kannatab. Keegi ei usalda kedagi. Kõikjal vohab rahulolematus ja paranoia.
1793. aasta sügisel leitakse Stockholmis Södermalmi aguli solgijärvest käte ja jalgadeta surnu. Tiisikushaige jurist Cecil Winge, kellel on õiglusejanuse idealisti maine, on otsustanud kuritöö ohvri isiku ja saatuse iga hinna eest välja selgitada.
Romaan „1793” maalib Gustav III aja lõpust naturalistliku, tumedates toonides pildi. Jurist Cecil Winge, sõjaveteran Mickel Cardell, velskriõpilane Kristofer Blix, ketrusmaja vang Anna Stina Knapp ja teised tegelased, kelle lood romaanis põimuvad, on igaüks omal moel sõjast, haigustest, julmusest, ebaõiglusest ja kõlvatusest sandistatud aja ohvrid, kes siiski kannavad hinges unistust paremast tulevikust.”
Autori kinnitusel põhineb raamat ajaloolisel materjalil, mida ta töö käigus hulganisti uuris ja läbi töötas. Romaan toob silme ette väga selge pildi tolleaegse Stockholmi vaese rahva elust. Ja see pilt on kurb, raske, trööstitu, aga kirjutatud nii kaasahaaravalt ja tõlgitud nii hästi, et süngusest hoolimata on see üks põnev lugemine, mis võiks huvi pakkuda nii ajaloo- kui ka krimihuvilisele.
Jurist Cecil Winge on kuulus selle poolest, et kuulab süüaluse/kurjategija alati ära. Tema abiliseks saab sõjainvaliidist komblusvalvur Mickel Cardell. Romaan moodustub osadest, mis kirjeldavad erinevaid tahke 18. sajandi lõpu vaeste rootslaste elust ja näitavad uurimise keerulist käiku. Tundub juba, et seda lugu ei õnnestugi lahti harutada, aga lõpuks on Winge oma maine vääriline.