-0.1 C
Rapla
Teisipäev, 25 jaan. 2022
Podcast

Väike mõtisklus õppimisest

Kaire Gerretz

Viimastel nädalatel oleme seoses koroonaviiruse levikuga oma harjumuspärasest elurütmist välja kistud – varem nii endastmõistetav elukorraldus on saanud hoobi.

Nüüd, kui koolide õppetegevus on üle viidud koduõppele, jõuab õppimine kui elu tähtis koostisosa paljude kooliealiste laste vanematele lähemale, jõuab sõna otseses mõttes nende elutuppa. See olukord on toonud hariduse ja õppimise ühiskonna suurema fookuse alla.

Õppimine: mis ja milleks?

Vana-Kreekas oli vabade kodanike hariduse sisuks võrdsetes osades intellektuaalset, muusikalist ja füüsilist kasvatust. Eesmärk oli tervikliku, igakülgselt arenenud inimese kujundamine.
Vana-Roomas koosnes haridusprogramm niinimetatud seitsmest vabast kunstist (Septem Artes Liberales): grammatikast, dialektikast, retoorikast, aritmeetikast, geomeetriast, astronoomiast ja muusikast. Olulisel kohal oli eetika ja moraal.
Keskajal taasavastati Euroopas antiikmaailmas kasutusel olnud haridussüsteem ja see sai Euroopa hariduse eeskujuks ja etaloniks paljudeks sajanditeks ning mõjutab läänelikku haridust siiamaani.
Eesti haridusmõtte arendaja Johannes Käis nägi hariduse ülesandena inimese vaimu äratamist ja selle kultuurivaraga rikastamist ning kõlbelise iseloomu arendamist. Käisi sulest pärineb üleskutse enda arendamiseks: “Saa selleks, kes sa olla võiksid!”
Ka Eesti kasvatusfilosoof Airi Liimets jagab humanistlikku inimesekäsitust ja näeb õppimist kui iseenda loomist kultuuris ja kultuuri loomist iseendas. Piirid avarduvad inimese sisemaailmas ning ka inimene laiendab oma piire väljapoole, kodustades kultuuri avarusi ning sügavusi.
Kuid õppimine ei ole ainult koolilaste asi. Eesti on võtnud sihiks, et 20% täiskasvanutest osaleks elukestvas õppes.
Õigupoolest ei õnnestugi olla ja elada, ilma et toimuks mingit laadi õppimine: iga kogemus, märkamine, enese minapildi kohendamine interaktsioonis teiste inimestega on tegelikult õppimine. See on varasemate teadmiste baasil toimuv kogemuste mõtestamine, kogemuse uus interpretatsioon. Õppimise põhiküsimus on kogemusele tähenduse loomine, sest kogemuses ei ole tähtis, mida ma näen, kuulen või tajun, vaid kuidas ma seda interpreteerin.
Täiskasvanule on olulised maailmavaatelised küsimused. Milline on maailm? Milline olen mina? Mis on minu roll selles maailmas? Tähtsad on ka eetilised ja eksistentsiaalsed teemad.
Niisiis võib õppimist vaadelda kui inimese tähendusväljade laienemist. Õppimine, lugemine ja kontemplatsioon on viisid oma elu tähenduslikkuse suurendamiseks. Laiemate seoste märkamine aitab mõista enda ümber toimuvat ning parandab inimese toimetulekut ühiskonna muutustega. Inimene, kes mõistab ennast ja teisi, suudab juhtida oma saatust. Kus üks näeb kivikõrbe, näeb teine võimaluste merd.
Kasvatusteadlane Tiiu Kuur­me toob Eesti hariduse valukohtadena välja kaduma läinud väärtuskasvatuse. Meie haridussüsteemis näeb ta järjekindlaid mustreid, mis kõnelevad inimese dehumaniseerimisest, mehaanilise ja tehnoloogilise maailma võidukäigust mitte inimese toeks, vaid tema arvel; koolidest võib leida õpetamisvõtteid, mis lämmatavad algatusvõime, julguse ja originaalsuse, nii kaob oskus võtta vastutust.
Samuti on murettekitav tänapäeva haridusretoorikas aina enam sagenenud majandusest pärinev sõnavara: haridus peab olema konkurentsivõimeline, vastama tööturu nõudmistele, tööjõud aga olema kvaliteetne. Kas inimesest on saanud kaup? Turul me oleme vennad ja õed…
Kummaliselt aktuaalne ja päevakohane on Käisi peaaegu sajand tagasi kirjutatud kriitika: “Poolharidus on mälu abil omandatud ained, ilma sisemise läbitöötamiseta: nad lamavad seedimatult kõhus ja raskendavad orgaanilist tegevust. Poolhariduse tõttu kasvab inimeses enesearmastus ja upsakus, edeneb pealiskaudsus ja sallimatus.”
Kes on haritud, kes poolharitud, jääb igaühe enda otsustada.

Õppimine: kas kohustus või võimalus?

Immanuel Kant näeb õppimist, maailma asjadest arusaamist inimese põhikohustusena. Inimene peab vabanema omasüülisest alaealisusest, mis ei lase tal oma mõistust iseseisvalt kasutada.
Tänapäeval näeme haritud inimesena tasakaalukat, autonoomset, adekvaatse maailmapildiga ja kriitilise mõtlemisvõimega isikut, kes suudab kaaluda erinevat infot, töödelda seda infot looval ja loogilisel moel, analüüsida seda ja jõuda kaalutletud järeldustele, mida on võimalik kaitsta ja õigustada. Õppimise käigus võivad muutuda arusaamad, suhtumine ja moraal; maailmavaatelised tähendusstruktuurid rikastuvad või asetuvad ümber, muutuvad hoiakud, väärtused ja häälestus.
Emakeelset haridust on Eestimaa pinnal antud umbes 500 aastat. See on viinud meid kultuurrahvaste hulka.
“Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” ütles Jakob Hurt.
Suhtudes õppimisse kui võimalusse ja kohustusse, teeme endast oleneva, et saada selleks, kes me olla võiksime.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised