Raplamaa Sõnumid
Majandus ei ole õhkmadrats, mille võid päikest võtma minnes õhku täis pumbata ja paaritunnise kasutamise järel jälle tühjaks lasta. Majandusega ei mängita. Korra võib ju proovida, et paned kogu tegevuse kuuks ajaks pausile, saadad töötajad koju ja ütled tarnijatele-tarbijatele, et kui läheb hästi, kohtume mõne aja pärast, kui ei lähe, siis adjöö. Kui lähebki hästi ja saad kuu aja pärast uksed uuesti lahti teha ning suudad need ka lahti jätta, siis teist korda sama trikki enam korrata ei tasu.
Esmaspäeval tegid Eesti kaubanduskeskused oma väravad lahti ja sai esimesed ohvrid kokku lugeda – kaugeltki mitte kõik poed ei elanud seda „tervise edendamise programmi” üle. Ja keegi ei julge prognoosida, mismoodi stopil olnud majandus edasi toimib. Maailmakogemuses sellised valemid ju puuduvad. Küll oskavad analüütikud ennustada, et majanduskriis alles süveneb ja sügiseks on töötute armee kasvanud 120 000 – 130 000ni. Jutt ei ole lihtsalt inimestest, kes on jäänud eluspüsimiseks vajaliku sissetulekuta, see tähendab ühtlasi ka märkimisväärset auku riigi rahakotis, kuhu makse ei laeku.
Kui siia kõrvale tuua Raplamaa Sõnumid, võime tunnistada, et üldisel foonil on meil veel hästi: toimetust ja lehetegemist me pausile ei pannud, kodukontoritesse ei varjunud ja võib-olla tänu sellele on aprilli reklaamikäive langenud ainult 27% (teised räägivad 30–40 protsendist), üksikmüügi näitajad küll vähenesid poole peale, aga tellijad ei ole ära kukkunud. Vaatamata sellele, et meil on „hästi”, oleme koondanud ja palka kärpinud, sest riigiabile me ei kvalifitseeru. Nii ongi, et kuigi oleme jätkuvalt korralikud maksumaksjad, jääb meie osa riigikassasse panustamisel senisest tuntavalt väiksemaks ja – me oleme selleks valmis – väheneb veelgi. Kuid nendel, keda pausile sunniti, on veel keerulisem järge otsida ja edasi minna. Kusjuures pole ju seegi selge, kuhu ja kui kaua minna lubatakse.
Aga eksivad need, kes usuvad, et kui sügisel tuleb uus koroonalaine, pannake kogu ettevõtlus taas pausile. Majandus ei ole õhkmadrats, millest lased õhu välja ja pumpad taas täis. Majandus jääb kohe esimese tühjendamise järel visisema ja teise katse järel enam ei kosu. Siit ka tõdemus, et kui ei ole enam toimivat majandust, pole ka ametnike kodukontoreid ega tervishoidu, isegi haiglad lakkavad toimimast ja pensioniraha saab seina sees otsa. Kõik jääb seisma.
Et seda ei juhtuks, õppigem ilma paanikata ja liigse hädaldamiseta haigustega suhtlema. Nagu me aastakümneid juba gripiga oleme suhelnud. Tegelikult ei ole ju Covid-19 üldse mitte maailma kõige koledam tõbi, karta on, et ta ei küüni isegi mitte tipp-50sse. Haigustest tuleb arukalt hoiduda, haigusi tuleb ravida, aga neid ei tohi paaniliselt karta. Siis on kooseksisteerimine täiesti võimalik.
