3.8 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Lisaleht Koduloolane: Märjamaa Linnutsehhi lugu

Mihkel Lauritsa meenutused tsehhi juhtimise ajast alates 13. septembrist 1982 kuni 31. detsembrini 1992.

Ettekanne Märjamaa XVI kodulookonverentsil 22.02.2020 (ajalehele täiendustega variant).

Taustast

1975. aasta jaanuaris on ajalehes Ühistöö intervjuu Arnold Toomikuga, selle ettevõtte esimese juhatajaga, kes endise võitööstuse lihatööstuseks ümber tegi. Ta oli tugev insener, kuid suhtlemisprobleemidega. Õhtuti keeranud katlamajas ventiile ja helistanud alatihti minister Albert Essensonile, mis viimase lõpuks päris ära tüütas.
1978. a lõpukuudest töötas juhatajana Lembit Tuisk, tugev tehnoloog, kel kahjuks tehnikast sugugi aimu ei olnud – kolm aastat viisid tehnika katastroofi piirile ja tootmisüksus tulnuks sulgeda.
Siis komandeeriti Märjamaale alkosõltlane Rein Hirs, endine Tallinna Külmhoone direktor, kes selles rollis ja kindlal palgal olles jätkas linnakärast eemal aasta jooksul enesehävitamist.
Miks oli üldse tarvis või tootmiselt liha tootmisele üle minna? Sellele head vastust ei ole, aga võib arvata, et peamine põhjus oli tootmise tsentraliseerimine, mis võimaldas efektiivsemalt majandada, ja selleks andis omakorda eelduse autotranspordi kiire areng. Teisest küljest pressis peale suur vajadus odava ja tervisliku linnuliha järele ja regioonis sobis selleks Märjamaa ideaalselt.
Kuulsin võitööstuse endiselt tehnoloogilt Valve Ehalt hiljaaegu ka seda, et likvideerimise põhjuseks võis olla tüli juhataja Arnold Toomiku ja võimeister Anton Rulli vahel. Võta kinni, kus on tõde!

Kaks tööpakkumist

Augustis 1977, kui olin Teenuse kolhoosis töötanud kaks aastat aseesimehena ja oli teada, et ei soovi jätkata, tuli Sipa asundusse Tallinna Lihakombinaadi (TLK) direktori asetäitja Lembit Kivisild. Neil olevat probleem Märjamaa tsehhi juhatajaga ja kas ma ei tahaks seda vastutusrikast tööd tegema hakata? Vastasin küsimusega: “Kui oled pea ühest silmusest välja saanud, kas pistad selle otsekohe teise?”
Vaatas mulle otsa kui hullule ja lahkus sõnagi lausumata. Tagantjärele mõeldes olnuks hilisemad aastad mulle linnutsehhis palju lihtsamad, aga vajasin sel hetkel puhkust.
Uus pakkumine tuli juba Rapla Täitevkomitee kaudu täpselt viie aasta pärast. Kuna olin saanud veidi puhata, otsustasin end proovile panna. 13. septembril 1982 võtsin komisjoni juuresolekul purjus juhilt, kes vaevu püsti seisis, tsehhi juhtimise üle. Palka pakuti 220 rbl kuus, mis oli 20 rubla võrra vähem kui muretul tööl Märjamaa EPT-s metallitööpinkide taga. Seega tuli enda väärtus kaalule panna, ja nii sai teoks üleviimine teisele tööle koos keskmise palga säilitamisega.
Pärast vastuvõtuaktile allkirja andmist sain aru, et olin sattunud otsekui miiniväljale, mille taga vaenlase ahelikud. Ülevõtmise käigus ei olnud purjus juhilt midagi küsida. Õnneks olid viis aastat Nõukogude armees andnud hea karastuse ja algas mu elutöö üks tähtsamaid, aga kindlasti ka raskemaid etappe.
Esimesel nädalal sai likvideeritud mustus basseinist – suletrumli alla kogunenud aastatepikkune ja lehkav “kultuurkiht”. Vennad Jarantsevid, kes pikki öötunde august “kulda” kaevandasid, lootsid sealt esimese juhataja kondid leida, aga leidsid paar kärutäit lindude omi! Seesama vesi ringles muide päevast päeva sulgede eemaldamise tsüklis.
Kui olin linnas esimesel nõupidamisel, leidsin sealt naastes oma töölaualt sanepid­jaama trahvikviitungi. Õuel olevat soolikas maas vedelenud. Trahv 5 rubla ja surmatunnini mõtteainet sellest, kuidas elu puhtamaks muuta. Selleks tuli teha kahel aastal kõvasti tööd, mille jooksul paljud probleemid lahenduse leidsid, suurim neist kogu omaette tegutseva ettevõtte mitmekülgse tehnika töökorda saamine. Seda tuli kümne aasta jooksul praktiliselt teha tsehhi juhatajal, sest peamehaaniku ülesannetes olnud paar meest ei saanud erinevatel põhjustel ametikohta üle aasta pidada.

Kõige taga on inimesed

Tsehhi varumispiirkond oli Põhja- ja Loode-Eesti. Põhiliselt viis rajooni, aga oli ka seda, kui toodi linde näiteks Võru rajooni Linda kolhoosist või Saaremaalt Kaarma kolhoosist.
Märjamaa linnutsehhis toodetud liha moodustas 2% kogu Eesti NSV-s toodetust. Töötajaid oli keskmiselt 94, neist naisi 64. Pensionil olijaid kõigist keskmiselt 1/3, kes said iga kuu viis rubla stimuleerivat toetust emaettevõttelt.
Tsehhis oli insener-tehnilise personali koosseisulisi kohti viis: tsehhi juhataja, peamehaanik, vetarst, tehnoloog ja pearaamatupidaja. Mittetootval tööl olid veel raamatupidaja, laohoidja, kokk, abikokk, neli valvurit ja sekretär-kaadriala töötaja. Neli kompressormasinisti, kolm lukkseppa, keevitaja, elektrik, kuus transporditöölist, kaks ehitusmeest ja kolm katlakütjat moodustasid meesteväe põhilise löögirühma.
Kõige vähem oli muret külmutusseadmetega, kus töötas vahetustega neli kompressormasinisti. Neist staažikaim ja kvalifitseerituim oli Kalju Reinjärv. Suurimad probleemid olid algul katlamajas, veevarustuses, elektri- ja masuudimajanduses, konveierliinide töökindluses, tsehhi sanitaartehnilises seisundis.
Loomulikult oli ka kaadriprobleem, sest rasket ja samas nii täpset ning vastutusrikast tööd tegema ei leia inimesi nii lihtsalt kui mesilasi õitelt nektarit korjama. Esines lausa sabotaaži, kus lisaks sagedastele elektrikatkestustele leidus mehi, kes kangi konveieriliini keti ja seda vedava tähiku vahele pistsid. Paus töös pidi näitama, kes on peremehed tsehhis ja kellest sõltub töö laabumine ettevõttes.
Üks põhjus ja huvi pause tekitada oli kindlasti see, et tekitaja teadis sel juhul, et õhk on puhas kusagile peidetud liha realiseerimiseks. Väljatulekud olid normis ja varguse vähendamise tulemusel on mul märkmikus kirjas, et 1985. aastal jõudsime lausa 7% ülenormatiivse liha väljatulekuni.
Normatiivid olid üleliidulised ja kui miski ikka väga normist erines, siis ilmselgelt sinu peale hästi ei vaadatud, kuigi kiideti. Õnneks suure kella külge niisugust edu sotsialistliku omandi paisutamisel siiski ei pandud, see sulas märkamatult kogu kombinaadi ja vabariigi omasse. Sain aru, et kokk, kes poti juures ise nälga jääb, ei ole õige kokk, ja pigistasin selles osas silma kinni, samas “ärimeestega” oli jutt karm, sest need võinuksid iga päev kogu toodetud produkti lihtsalt “huugama panna”.
Kord sain tsehhi taga seisnud hirvega Volga süütelukust võtmed kätte. Eakas peremees oli nii kiire, et oleks peaaegu maadlema hakanud, kanakott käes. Ütlesin mehele, et tema kui varga auto on sellest hetkest konfiskeeritud ja tema tee viib kohtusse. Paraku läks teisiti – auto jäi lõppude lõpuks siiski konfiskeerimata. Rapla miilits midagi ette ei võtnud, sest mees ütles minu kabinetis otse välja, et poeg päästab tema.
Nii see läks ja kuna juba 1992. aastal oli ühest miilitsast saanud Savisaare parem käsi, siis võib arvata, et linnutsehhi sulgemises sama aasta lõpus võis temal isegi päris oluline roll olla. Aastaid hiljem külastas keegi Ain Sepik, keda ma oma silmaga õnneks mitte iialgi ei ole näinud, ja küsis muuseas, kes on Mihkel Laurits. Tähendab, et olin tal meeles ja mitte sugugi tundmatu isik.

Toodang suurenes jõudsalt

Inimesed on ettevõtte suurim väärtus ja hinnatuina, tahteliste ning motiveerituina on nad oskuslikul juhtimisel tootmises uskumatut edu võimaldav faktor. Iga juhi töö seisneb esmajoones töötajaile viljakaks tegevuseks võimalikult parimate tingimuste loomises.
Tubli töö eest tuli tsehhi kollektiiv lugematu arv kordi Rapla rajoonis oma grupis võitjaks. Selle juurde kuulus pidulik rändpunalipu üleandmine ja ka rahaline preemia, millel oli rohkem sümboolne tähendus, kuna summa ei olnud eriti suur. Aktsiooni tähtsus seisnes kollektiivi panuse kiire suurenemise märkamises, mis on igal ajal tähtis ja innustav.
1982. aastal oli tsehhi lihatoodang vaid 1600 tonni, kuid kümnendi lõpul jõudis see 2400 tonnini. Sama liin, samad inimesed, sama tehnika ja tehnoloogia, ainult kõik see sai ilma tõrgeteta tööle rakendatud. Kogu kollektiiv oli tubli, kuid eriline roll selles edus on kindlalt tehnoloog Aita Heinmaal, kes kümme aastat asetäitjana rühmas. Ta sai sellega tsehhis kindlakäeliselt hakkama juba enne mind.
Lindude töötlemiseks oli tsehhis Poltaava liin kolme konveierliiniga. I liinil teostati veretustamine, kupatamine, sulgede eemaldamine (veelinnu tiiva- ja sabasuled kitkuti ära käsitsi, seejärel olid sulgede eemaldamise masinad (3), gaasipõleti, veelind liikus lisaks läbi kuuma parafiini ja juussulgede tsentrifuugi). Spetsiaalsete radiaalselt ja kahel pool linnurümpa eri suunas pöörlevate kummisõrmedega ketastega eemaldatud sulg kukkus kanalisse, mida mööda vesi selle kõrvalruumi suurde suletrumlisse toimetas. Viimaseks tuli esimeselt liinilt võetud linnurümbalt lõigata jalad ja riputada see kaelapidi teisele liinile.

Toodangu kvaliteet ja probleemid seoses sellega

Jõudsime 1980. a keskel 1,5 miljoni linnu töötlemiseni aastas, edasi 1,7 miljonini. Linnuliikide osas moodustasid lõviosa kana-broiler (0,9-1,0 mln lindu) ja part (0,6-0,7 mln lindu). Toodang jõudis Leningradi kümnesse külmhoonesse, kus pidin kvaliteedile esitatud pretensioonide pärast keeleoskajana palju käima.
Linnuliha üleliiduline standard oli umbmäärane ja ütles, et I kategooria lihakehadel võivad olla üksikud tüükad (jedinitšnõje penki), II kat omadel mitte palju (neznatšitelnoje kolitšestvo). Vaidlesime ja jõudsime alati kompromissile, kuid see ei olnud meeldiv tsehhijuhatajale pandud ülesanne.
Sindi sovhoos tarnis palju kehvas toitumuses parte. Et see ei sobinud meile, hakkasime nende mittestandardseid linde töötlema teenustöö korras. Saime tehtud töö eest raha, aga liha sai tootja tagasi. Andres Varik direktorina sattus suure probleemi ette. Mõne kuu pärast, kui külmhoonesse oli kogunenud sovhoosile kuuluvaid praaklinde juba 100 tonni, hakati Sindist meile tarnima kõrges toitumuses linde, millel ka kena sulg seljas.
Toodang suurenes mõlemal poolel, saabus rahu ja rahulolu!

Veidi ka sellest, kuidas tekkis Märjamaa linnutsehhi Eesti
esimene udusuletööstus

Suur probleem oli tsehhil linnusule kvaliteediga. Need realiseerisime Leedu NSV-s Vilniuse lähistel asunud Varenase üleliidulise tähtsusega gigantsesse suletööstusse. Pidevalt tuli sealt pretensioone, mida tuli lahendada. Pärast liinile täiendavate sulekitkujate paigaldamist saime pardisule konditsiooni, mis sisaldas lausa 10% udusulge, kuid hind ei tõusnud. Lahendus tuli aga õige pea Gorbatšovi sula saabumisega.
25. mail 1987 tulid minu juurde Olav Kärt ja Rein Rautits ENSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumist küsimusega, kas tsehhist on võimalik midagi eksportida. Otse loomulikult pakkusin selleks välja veelinnusule, sest teadsin, et udusule hind on läänes 72 DEM/kg. Kuna aga raha vereringe käis läbi emaettevõtte, siis see ei oleks meile midagi andnud. Seega tegin meestele ettepaneku vastukaubana teenitud valuuta eest soetada tsehhile udusuleliin. See idee teostus, kusjuures imeliselt kiiresti. Vaid kaks nädalat hiljem oli kohal delegatsioon Soomest, eesotsas Riihimäel asuva suletööstuse Suomen Höyhen AB omaniku Eero Kotkasaariga.
Sulgede laos esitasin talle küsimuse, kui palju maksab meie laos olev veelinnusulg. Uuris seda paarist kotist ja kogenud spetsina vastas – 22 FIM/kg! Seni olime Leedust saanud “lepalehtedes” vaid 1 rubla ja 35 kopikat kilost, mis muutus kuldseks konverteeritavas valuutas 3.30 rbl/kg, ja sellest oli saanud tsehhile reaalne väärtus.
Tallinna Lihakombinaat sõlmis lepingu, mille kogumaht oli 1,1 miljonit Soome marka. Kohustusime kahe aasta jooksul tarnima Soome 50 tonni veelinnusulge, milles 5 tonni puhast udusulge (2,9 mln/EEK) ja lepingupartner pidi tarnima siia udusule töötlemise liini täiskomplekti.
Leping sai bartertehingu korras mõlemapoolselt täidetud. Liin paigaldati 1990. aasta sügiseks, Tallinna Lihakombinaat ehitas selleks soojustatud viilhalli koos vajalike kommunikatsioonidega. Tsehhi territoorium sai tarastatud ja asfalteeritud. Kaks nädalat tootmispraktikat Soomes ja liin hakkas tööle oktoobrist 1990 ning sai töötada kaks aastat ja kuus kuud, mille jooksul teeniti valuutat ca 1,5 mln Soome marka.
Jaanuaris 1993 suleti tootmistsehh jõhkral moel Tallinna Lihakombinaadi poolt, rasketeks aegadeks soetatud laovarud rööviti ja inimesed muudeti lindpriideks. Suletööstus kui kullaauk territooriumil jäi ootama õiglast erastamist, mida paraku ei tulnud! Riiklik aktsiaselts Elamu, mille bilanssi kõik anti, sai minult eksperthinnangu suletööstuse varade kohta. Mulle tuli vastutasuks 40-kroonise jääkmaksumusega vana treipink, millega sain isegi väikeettevõtja tiitli. Vana tööpink pääses saatmisest Hiina sulatusahju.
Ja ikkagi müüdi 1997. aastal see udusuleliin, lisaks kõik muu koos 2 ha maaga sellele samale “lepingupartnerile”, kusjuures kingitusena – vaid 0,5 miljoni Eesti krooni eest, samas kui ainult udusuleliin koos paigaldusega läks meile maksma üle 4 miljoni Eesti krooni! Vana hoone lammutamise tasu tuli tsehhist saadud roostevaba ja muu vanametalli müügist, mitte uue omaniku taskust. Rahameeste asi, aga mul on heameel, et asjast sai asja ja minu ideest tänini töötav ettevõte. Mis sest, et sisuliselt meilt varastatud. Elu ei seisa paigal ja muutused selles on pidevad. Elu pidavat olema üldse üks ebaõiglasemaid asju maailmas.
Valentin Põllumees oli Tallinna LK direktor. Lugupeetud mees, kes ütles mulle, et kui oled kord niisuguse ameti vastu võtnud, siis võib sind ilma igasuguse kohtuta vangi panna!
1990. aastal, veidi enne udusuleliini käivitamist, oli ühtäkki kabinetis Rapla maavanem Harri Õunapuu, kes pakkus Märjamaale loodava lihaühistu juhi kohta. Uneaega ei jäänud, pidin temale kahjuks ära ütlema. Mine tea, kui oleksin koha vastu võtnud, võib-olla oleks kõik hoopis teisiti läinud? Aga selle üle ei ole mõtet spekuleerida! 1993. aastal oli mul piisavalt aega elu üle mõelda ja siis leidsin ajalehest Maaleht huvitava kuulutuse, kust võis lugeda, et AS müüb lihaühistu Märjamaal. Väga võimalik, et oleksin ka ise sellega läinud kaubaks.
Keeldumise põhjuseks oli, et niigi oli töid-tegemisi üle pea – väikesed lapsed, üks haige eakas hooldada, maja ehitamisel, udusuleliin käivitamisel. Peale selle veel põhitöö tsehhi juhtimisel. 16 kuni 20 tonni eluslindu koorma kaupa sisse, 10-12 tonni järgmisel hommikul jahutuskambrist autokoormasse. Hea meelega viskasin teinekord ka ise neid kahepuudaseid kaste.
Kui mul täitus tsehhis kümme aastat, ulatati pidulikult tänukiri ja paar kuud hiljem revideeriti nädalaid, et leida pisipuudusi nelja alaealise lapsega iseka juhi vallandamiseks – leitigi! 0,1 kohaga palgal olnud traktorist, kes utiili prügimäele vedas ja tsehhi töötajaile kartulit kasvatas, oli üleliigne, arvas revident Rein Jaanson. Me elasime juba Eesti Vabariigis ja Eesti krooniga, ei osanud arvata, et ühes demokraatlikus riigis miski nii järsku lõppeda võib, kuid nii juhtus. Täna makstakse mõnele äpust juhile paari päeva töö eest kuue kuu ametipalk!
Lihatootmine siin, mis tundus perspektiivne ja kindel kui juukselõikus, lõppes pauguga, sest toorainebaasi likvideerimiseks tuli likvideerida ka seda töötlev lihatööstus. Tallinna Lihakombinaat (TLK) jäi pealinnale ebasobivaks ja oli ise hukule määratud, kuid enne tuli likvideerida Haapsalu, Kõrgessaare ja Märjamaa tsehhid ning rikastuda neist röövituga. Oli emaihu söömise aeg ja võeti, mis ripakil!
Ettevõtetesse rajatud kooperatiivid ja AS-id tõstsid hinnad peaaegu kümnekordseks, mistõttu loobusin näiteks elektrimootorite mähkimisest TLK-s ja sain selle teenuse Kodila sovhoosist. Mäletan, et tegin TLK juhtkonna ja spetsialistide koosolekul ettepaneku, mis peainsenerile meeltmööda ei olnud. Et kõik võiksid oma mootorid Märjamaale tuua. Saaksid remondi poole odavamalt, mähkijale võiks maksta senisest kaks korda rohkem ja raha jääks ülegi. TLK peainsener Urmas Sannik kostis vaid, et põhimõtteliselt on aktsiaseltsid rajatud õigel alusel. Mis tal muud öelda oligi, sest aeg oli selline.

Suured probleemid ja kurioossed juhtumised

Kahjulikest ja ohtlikest faktoritest ehk siis füüsilised, keemilised, bioloogilised ja psühholoogilised suured probleemid, aga ka hullud või kurioossed juhtumid, mis juhi tervisele mõju avaldasid, sest need on tänini meeles.

1. INIMLIKUD EKSIMUSED. Oli soe septembrikuu päev. Alles teine töönädal lihatootmisega tutvumisel ja leid, mida hoovile sõitnud kinnise autokoorma avamisel nägin, oli vägagi frustreeriv. Harjumaalt tsehhi toodud linnud olid kuumuse tõttu õhupuudusel lämbunud.
Tuli meelde äsjane hoiatus lihakombinaadi healt direktorilt, et amet, mille vastu võtsin, on niisugune, mis võimaldab kohtuta vangi panna. Koostasime selle sündmuse kohta kohapeal kiiresti akti, milles eraisikust tarnija tunnistas oma viga lindude massi kinnises furgoonis hoidmise osas. Peagi ta paraku kaebas kõikvõimalikesse instantsidesse, lootuses kompensatsiooni saada. Kohtusse asi siiski ei jõudnud, sest meie koostatud dokument oli selleks liiga veenev, et süü teistele saanuks veeretada. Kahest tonnist partidest on senini kahju, aga ka inimestest, kelle töö ja vaev rumalusest vastu taevast lendas.

2. KATLAMAJANDUSES oli veekatelde E1/9 (2 tk) tehniline seisukord katastroofiline. Need vajasid mitte remonti, vaid mahakandmist. Vett kandvad torud olid neis täielikult kinni – katlakivi täis!
Suure ja kompleksse remondi käigus said ka need katlad tsehhi tööd seiskamata korda tehtud. Vaid tonn auru tunnis, kuid suvisel ajal sellest piisas. Tsehhi töökindluse tagamiseks oli aga ülioluline, et oleks reserv. DKVR-2,5/13 oli tsehhi põhikatel, kuid isegi korralikul katlavee pehmendamisel naatriumkationiidfiltrite abil vajasid katlad iga-aastasel remondiperioodil ikkagi keemilist puhastamist. Märjamaa vesi on lihtsalt palju rauda sisaldav ja suure karedusega, mis tingis veepuhastis sagedase plastfiltrite vahetamise vajaduse. Katelde suitsu imevad ventilaatorid olid seinakinnitused kaotanud, köite-kaigastega vaevu paigal ja seega lendu tõusmise ootel.

3. ELEKTRIKATKESTUSED. Oli ka suur ja ehmatav avastus alajaamas elektriarvesti juures, sest alles kolm aastat pärast tsehhi vastuvõtmist leidsin, et üks faasijuhe jookseb arvestist mööda! Ilmne riigivargus ja sellega kaasnev, mis sai siiski õiglase lahenduse elektrikulu limiidi tõstmisega tsehhile. TLK peaenergeetik oli samuti hämmelduses, et selline lugu juhtus. Hea, et limiidi tõstmiseks oli ka põhjendus – toodangu mahu kasv.

4. VEESÕLM oli tsehhil autonoomne, kuid kaugeltki mitte nõuetekohane, vaid lahtine! Süvaveepumba ECV-8-25-100 ots vaatas õuel lageda taeva poole. Seda nii soojal ja märjal ajal kui ka talvepakases. Kaeti lihtsalt klaasvati pallidega! Kiiresti tuli ehitada uus pumbamaja. See sai oma meeste poolt tehtud. Sisse 8 m3 hüdrofoor, automaatika, nõuetele vastav torustik ning kaitseklapid.
Kõigele vaatamata olid Rapla sanepidjaamas tehtud veeanalüüsid igal kevadel halvad, sest sel perioodil sisaldus vees värske fekaalne reostus. Vesi oli reaalselt puhas ja maitsev ning haigestunuid seeläbi ei olnud. Puurkaevu kloreerimine aitas, aga kusagilt lätetelt imbus ikkagi põhjavette ja meie 160 meetri sügavusse kaevu reovett, millest tarbimisel küll ainsatki märki ei olnud. See võis olla loomulikult ka pettus analüüside sepitsemisel, millele tuli reageerida, kuid selle tõestamine ei oleks midagi andnud.

5. MASUUDIPROBLEEMID. Neid jagus kõikjale, kuhu see soojaga üpris vedel kraam otsaga ulatus – masuudihoidlas, trassides, kateldes, aga kord isegi lindude kupatusvannis.
Arvestus toimus ka siin suvaliselt, kuni kaks mahutit, mille kogumaht pidi olema 126 tonni, said ühtäkki täis, kui tühjaks saanud mahutitesse oli sisse pumbatud vaid 112 tonni. Koorem masuuti oli laiali kogu hoidla põrandal, kuid õnneks olid ruumid sedavõrd puhtaks saanud, et kaotsi ei läinud midagi. Seinad-põrandad pidasid ja hiljem oli neil vaid tumedam jälg, mis õnnetust meelde tuletas.
Tõeline šokk tabas tsehhi juhatajat ühel 1988. aasta talvisel ja külmal esmaspäeva hommikul. Katlakütja Mölder koputas uksele kell 6 hommikul ja andis teada, et ÕLI on mingil viisil sattunud LINDUDE KUPATUSVANNI. Kosmilise kiirusega tsehhi ja selgus ka ränga õnnetuse põhjus – masuut, mis õhutrassis tsirkuleerinud, oli sedavõrd jahtunud, et klimp sulges DKVR-2,5/13 katla pihusti otsa. Masuut, mida aur pidi aitama katlasse toimetada, leidis otsekohe lihtsama tee! Auru surve oli madalam kui masuudi surve trassis, ja nii said kõik trassid, kuhu toodetud aur pidi jõudma, täidetud hoopis masuudiga!
Järgnes kolm päeva pingsat tööd. Kolm keevitajat tuli Tallinnast omadele abiks ja masuuti täis torustikud said välja vahetatud. Soojakardina kalorifeerid samuti, kuid 10 m3 suurune lindude kupatusvann läbis pesu, mida see ei olnud sündimisest saadik näinud, ja neljandal päeval pärast avariid oli tsehh taas töös. Ei mingit õli, ei mingit spetsiifilist õlilõhna – jäi vaid ehmatus ja mälestus surmani.
Aurutrassile sai paigaldatud elementaarne sõlm – tagasivoolu klapp, mis pidanuks sellise õnnetuse vältimiseks katla juures aegade algusest olema. Süüdlaseks jäin kõigele vaatamata ikkagi mina ja kuupreemia võeti ka ära. Kuid perspektiivi silmas pidades oli see ikkagi hea õppetund. Mõnel pool lõhkesid katlad ja boilerid.

6. TOOTMISTRAUMASID esines õnneks vähe. Kümne aasta jooksul oli kaks tõsisemat. Libastudes märjal kivipõrandal, haaras üks naistöötaja kukkumise vältimiseks kinni liinil rippuvast lindudele mõeldud metallriputist. Riputi keeru vahele jäi vaid kindas oleva käe üks sõrm, mis rebiti langeva keha raskuse jõul küljest.
Ei saanud mehedki õnnetuseta läbi. Vedrutraati seinal rippunud kerast lõiganud mehele lendas peost pinge all olnud 1,5 mm läbimõõduga traadi ots otse silmaterasse. Mõlemad töötajad olid väga kohusetundlikud, töökad, kuldaväärt inimesed, kuid nagu öeldakse, õnnetus ei hüüa tulles ja teinekord tuleb pauk ka luuavarrest.

7. ALKOHOL ja sellest tingitud tööluusid. Statistikat ei pidanud, kuid probleeme oli sel põhjusel piisavalt. 1985. aastal, olles Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis täiendkursustel, küsisin professor Ülo Vooglaiult, kas viinaninadega tehtav töö tasub end ära. Vastuseks sain kindla EI, kuid seitse pikka aastat jätkasin parandustööd vanas vaimus, sest kui keegi raskest kontingendist tänu sellele leiab kasvõi aasta oma elule lisaks, siis on see juba väärt tasu.
Praegu, mil maailmas möllamas koroonaviirus, tuleb meelde üks seik, mida ma elus rohkem ei ole teinud. Transamehed olid hommikul riietumas ja üks neist tundus vintis olevat. Palusin tal hingata, et selgeks teha, kas kahtlusel on alust, aga hingus, mis mehe suust tuli, ületas igasuguse inimliku taluvuse piiri!

8. ALTKÄEMAKS, mida pakkus kodanik Bogdanov 1987. aastal, ja pakkus palju. Ta palus vaid kaks koormat individuaalsektori parte vastu võtta ja mulle selle teene eest 1000 rubla taskusse. Viis kuupalka puhtalt! Olin sel õhtupoolikul maja ehitusel ja vastasin, et vähe pakub! Kui tõstis panuse 2000 rublale, vastasin, et maksku või kümme – graafik on täis.
Mees lahkus, kuid kahe päeva pärast oli oma partidega ikkagi tsehhis. Aitas minister Kõuhkna, kes kutsus mind vahetult pärast toimunut kärmelt enda juurde, seda esimest korda elus, ja pakkus uut “pirukat” tööautoks. Loomulikult olin sellisest hoolitsusest väga üllatunud.
Oma kabinetist suunas ta mind varustusosakonda Paaveli juurde, kes teatas, et saab aastas vaid kaks autot, aga tahtjaid on kümme. Ei jäänud muud üle, kui sellest majast Lomonossovi tänaval imestusega lahkuda ja edasi mõelda sellele, miks mind üldse sinna kutsuti.
“Piruka” sain aga viiendal tööaastal ikkagi istumise alla, see vähendas oluliselt jalavaeva ja suurendas operatiivsust. Raplas oli üks aia äärde vedelema jäänud. EPT autode tehnohoolde jaama juhataja Georg Ots tegi selle korda ja sõbraga sai palju asju aetud. Sai isegi Leningradis ja Sosnovõi Bori tuumajaama juures olevas külmhoones ära käidud, kus oli Anderseni gorodok lastele ja kauplustes müüdi oliiviõli, mida ma seni ei olnud elus näinudki. Seal elati otsekui kommunismis. Ikkagi aatomielektrijaam, mis asub Eestist kiviviske kaugusel. Vaid neljakroonise jääkmaksumusega auto viidi aga 1993. aasta jaanuaris Märjamaalt Tallinna, sest see kuulus Eesti riigile. Tegijale jäeti seega päris tühjad pihud.

9. PUHKEPÄEVATÖÖ, mille nõudmine sai erilise hoo sisse 1986. aastal, kui toimus Tallinna Lihakombinaadi direktori vahetus ja algas uutmisprotsess.
Tundsin, et niigi maksimumi andvale kollektiivile tehakse liiga, kui sunnitakse mitmel puhkepäeval kuus tööle. Palusin direktoril tulla Märjamaale, et olukorda selgitada ja pooltele vastuvõetav lahendus leida. Tuli, ja pikemalt rääkimata esitas rusikaga vastu lauda lüües nõudmise teha, mis kästakse.
Mees vilistati välja ja saadeti pikale lainele, kuid seejärel nähvas ta mulle ülbelt, et ma olevat kollektiivi tema vastu üles ässitanud. Niisuguseid rumalaid tsaare on juhtide seas ikka ja jälle esile kerkinud. Sellest ajast alates oli otsekui must kass me vahelt läbi jooksnud.
Diplomaatia ja oskus suhelda on juhile väga tähtsad omadused, aga sotsialismiajastul maksis sageli rusikavõim ja sellistele “kangelastele” lojaalne olemine. Paraku on selliseid juhte jätkunud tänase päevani välja, sest omandivormi muutmine ei käi käsikäes inimese muutumisega.

10. LAUSLOLLUS, olgu siis ülalt- või altpoolt. Kord sai miilitsast lukksepaks tulnud noormees ülesandeks pärast tööpäeva lõppu vahetada välja tugevasti lekkima hakanud ventiil veetrassil. Kui läksin vaatama, kuidas töö on tehtud, leidsin suureks imestuseks, et kraanid on avatud ja vett lahistab põrandale. Küsisin, mis toimub. Noormees vastas, et ootab, millal vee jooksmine lõpuks otsa saab! Ütlesin, et maapõuest vesi ilmselt niipea otsa ei saa! Ei teadnud, kas nutta või naerda, aga edasi tuli elada.
Veel üks seik, mis pani mind mõtlema inimese haritusest. 1986. aastal sisenes minu tagasihoidlikku kabinetti äsja Eesti Põllumajanduse Akadeemia mehhaniseerimise eriala kaugõppes lõpetanud mees. Soovisin õnne, vestlesime ja loomulikult pakkusin talle erialast tööd mehaanikuna. Korralik töö, korralik tasu! Tema seda ei soovinud ja arvas, et alla tsehhijuhataja ametikoha ta ei rahuldu. Soovitasin tal siiski alustada aste madalamalt. Saanud aru, et tema plaan äkkrünnakuga kabinet hõivata ei õnnestunud, lahkus haritud mees nördinult kabinetist.
Aastate jooksul tehtu

Mis tsehhis aastate jooksul veel põhitööle lisaks tehtud sai? Seda, mis ei olnud oluline, ei tehtud, seega kõik oli oluline ja sai tehtud vastavalt võimalustele ja ressurssidele, kuid alati võimalikult ratsionaalselt.
Lindude vastuvõtu ruumi ette ehitati 5 x 8 meetrine kerge varikatus, kanalisatsioonile hoone koos telfri ja sulepüünisega. Ehitasime oma puidutöökoja sae-, höövli- ja paksusmasinaga. Valmis korralik kartulikelder söökla tarbeks. Söökla sai kahest väikesest toakesest ümber tehtud üheks avaraks söögisaaliks, kuhu võis isegi peolauad katta ja jäi ruumi ka tantsijatele.
Materjalide laod said korralikud laoriiulid ja kaubad muutusid süsteemselt kergesti leitavaks. Terendavateks keerulisteks aegadeks sai soetatud suur laovaru, mis pidi võimaldama reformiaastateks turvalise tegutsemise.
Valveruumi kõrvale tuli elektriline tõkkepuu, mille ette vajadusel pandi autodele desomatt maha. Territooriumile sai piirdeaed koos kolme väravaga eri suundadest. Lisandus kaks viilhalli koos 160 m3 tuletõrje veehoidlaga. Rajasime asfaltplatse ja varustusteid, elektriliine, side-, vee- ja kanalisatsioonitrasse uusehituste tarbeks. Lisaks iga-aastased remonttööd tsehhi kollektiivpuhkuse ajaks, mis alati langes suvekuudele.
Esitatud sai palju ratsionaliseerimisettepanekuid, mis odavdasid tunduvalt remondikulusid ja konkreetsete sõlmede remondiaegu. Näiteks sai vedava tähiku läbimõõdu suurendamisega pikendatud 116 meetrit pika konveierliini eluiga terve aasta võrra ehk kaks korda! Toodete nomenklatuuri täiendasime puhastatud kanajalgade ja puhta udusulega. Esimene odav ja siseturule, teine kallis ja eksportkaubaks.
Mõttes oli eralduda ühistuna emaettevõttest, kus igal töötajal olnuks oma stardiosak, kuid see ei õnnestunud kullatükist udusuletsehhi tõttu, mis teenis TLK-le valuutat.
Oma külmhoone rajamine Pärnu maantee äärde koos pakkeliiniga jäi lõpetamata. Sisetööd olid pooleli, kuid aeg töötada sai läbi, kuna taastatud noor vabariik orienteerus kiiresti okupantidele töötanud tööstuse ja põllumajanduse likvideerimisele, vahendustegevusele, väiketalude pidamisele, turismitaludele, aga ka välisinvestoritele seni üldrahvaliku vara kinkimisele.
Tahan tuua ka ühe positiivse näite sellest, kuidas aseminister Ervin Sannamees aitas ühe meie probleemi kiiresti lahendada. Pikad tööpäevad jätsid tsehhi töötajad ilma piimatoodeteta, sest õhtutundidel seda kaupa poest enam ei leidnud. Tellisin visiidi. Kuulanud ära, milles mure, ütles hea ametnik, et saate igas kuus Paide Piimakombinaadist kaks tonni piimatoodete fondi lisaks senisele läbi Märjamaa kooperatiivi.
Imestasin, kui lihtsalt oskas mees meie suure mure lahendada, sest visiit kestis vaid viis minutit. Lemmiku kauplusest sai sellest ajast piima ka õhtuti. Mis meist üle jäi, seda sai osta alevi rahvas. Suur tänu selle liigutuse eest heale Eesti inimesele!

Kümne aasta rõõmud

Kui tuletada meelde, mida rõõmustavat need kümme aastat andsid, oli see kindlasti hea koostöö kombinaadi teiste tsehhide, osakondade ja väiksemate struktuuriüksustega. Sama võin öelda Märjamaa ja rajooni teiste ettevõtete ja majandite kohta, sest kui abi oli tarvis, seda ka sai.
Minu sügav lugupidamine kuulub tänaseni Rapla Võitööstuse heale juhatajale, kolleeg Heinar Lukile, kellelt käisin nii kogemusi saamas kui ka hüva nõu küsimas. Väga erudeeritud, särava näo ja hea suhtlemisoskusega juht, inimene, keda uus süsteem ei pidanud omaks.
Tulid ajad, mil Savisaar hakkas kaubandusvõrgus talongide alusel vanaks läinud rääsunud võid jagama, siis sain healt sõbralt tsehhi töötajaile värsket head eksportvõid. Pealegi omahinnaga!
Kui saime rikkamaks ja tekkis oma soliidne materiaalne baas, aitasime neid, kes abi vajasid. Kuidas oleks saanudki ära öelda näiteks Märjamaa Keskkooli spordimehest direktorile Raivo Heinarule, kel kord koolile vinkelrauda tarvis, või teistele abivajajaile. Meil kõigil on teinekord tarvis abi ja sõprade tuge! Paraku oli algseis remondimaterjalidega tsehhis küll nii kurvastav, et polnud võtta ei lauajuppi ega rauatükki.
Kindlasti oli suur tähtsus sellel, et me rasketel hetkedel suutsime avariid kiiresti likvideerida Märjamaa EPT kümnete endiste abivalmis ja heade kolleegide abil. Aitasid arusaajad ja mõistvad mehed tööpinkide taga kuni ettevõtte tippjuhtideni välja, sest välise surve tõttu ei tohtinud konveierid ega inimesed linnutsehhis seista. Sageli tuli vahetada süvaveepumpa ja siin oli teiste kõrval põhitegijaks kraanajuht Aleksander Zagurski.
Suvekuudele langes ka kokkutulekute, spordivõistluste ja ekskursioonide aeg. Pidasime sõpruskohtumisi teiste lihakombinaadi tsehhidega Haapsalus, Hiiumaal ja Raplamaal. Edukalt sai kaitstud Tallinna Lihakombinaadi spordiau iga-aastastel suursugustel liha- ja piimatööstuse mängudel, kus 1986. aastal võitsin viis esikohta, võisteldes vihmasajus. Võrkpallurid said vaid ühe meene ja Pikasilla mudasel niidul kõlas autasustamisel humoorikas, aga ka ajastu vaimu hästi ilmestav “Mittetöine tulu!” – auhinnad olid sedavõrd soliidsed!
Samuti sai igal aastal osaletud Kiisa spordi- ja puhkebaasis peetud mitmesugustel kombinaadi juhtkonna ja spetsialistide, aga ka kogu spordipere aastalõpu üritustel. Sporti juhtis TLK suitsusaaduste tsehhi meister Aadu Kaasik, kes tundis perfektselt mõlemat valdkonda.
Mõtlen tänutundes kõigile neile, kes minuga neid ilusaid aastaid pakases ja päikeselõõsas, tuules, vees ja vihmas, rottide, lindude ning tarakanide hordide vahel jagasid! Te olite tugevad, töökad, kohusetundlikud, püüdlikud ja täpsed, mis andis tiivad ja võimaldas heas koostöös edu saavutada! Auga välja teenitud ilusat puhkust, liikuvaid jalgu ja alati tarvis minevaid nobedaid näppe kodudes, aedades ja teie hobitegevustes!
Kirjutades tuleb meelde üha uusi lugusid, millest mõned isegi niisugused, mis samuti südame võinuks seisata, olgu siis rottide tarkusest, tarakanide elujõulisusest ja paljustki muust, aga neist kunagi hiljem või suurema huvi korral pajatan personaalselt. Tänapäeva rotid on nii aplad, et söövad viljasalve kasvõi tühjaks. Tol ajal sai neile lattu pääsemise vältimiseks tehtud pilu just selline, millest need kavalad loomad end isegi lestaks tehes läbi ei mahtunud!

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised