10 C
Rapla
Reede, 17 sept. 2021

Estonian Voices pani festivalile värvika punkti

Pühapäeval, 12. juulil astus 28. Rapla kirikumuusika festivali lõppkontserdil Rapla Maarja-Magdaleena kirikus üles vokaalansambel Estonian Voices.

Ansambli koosseisu kuuluvad Mikk Dede, Rasmus Erismaa, Maria Väli, Mirjam Dede, Aare Külama ja Kadri Voorand. Kodumaal ja kaugemalgi palju tunnustust pälvinud jazzi, klassikalist muusikat, folki ja poppi viljelev vokaalsekstett on jätnud oma kümne tegutsemisaastaga muusikamaastikule tunnetatava märgi.
Kirikumuusika festivali raamistikus on Estonian Voices kahtlemata tänapäevase muusika esindaja, kuid kiriku nõudlikku õhkkonda siiski hästi sobiv. Ilma saateta ja eriliste tehniliste abivahenditeta, peale mikrofoni loomulikult, suutis ansambel pakkuda kiriku pingiread täitnud inimestele meeldejääva elamuse.
Juba üksi asjaolu, et inim­olendid võivad tekitada niivõrd kauneid helisid, siduda need imetlusväärselt ja näiliselt erilise pingutuseta teiste inimeste häältega selliselt, et tekib võrratult harmooniline kõla, on omaette vaatemäng. Inimtrumm Rasmus Erismaa on uskumatult osav rütmilooja, Aare Külama aga kui kurgubassimängija, andes lugudele sügavust. Kõrgemate ja mänglevate nootide kõikumistest ja kaikumistest veel rääkimata.
Ansambli helirütmidega mängimine oli vahelduv. Iga lugu ei jutustanud ühtmoodi lõbusat viisi, kuigi kontserdi läbiv toon oli pigem rõõm. Mänglevalt ja lapselikult naiivne ja lihtne viis, kuigi lihtne siiski mitte tehnilises mõttes, vaid üldise kõla poolest, vaheldus melanhoolse ja sügavama alatooniga lugudega. Estonian Voices’i solistid kõigutasid meid, kord rahustades, siis jälle emotsioonidega üles tõstes.
Eriliselt meeldejääv oli lugu, mida nad esitasid ninapidi ringis koos seistes, mil Maria Väli õrn laul kostis, justkui püüaks taevane ingel sosistada pilveveerelt meile salasõnumeid, ning täitis oma siidpehmete paitavate helidega kogu ruumi sama hästi, kui oleks seda teinud täiest kõrist tulev kiljatus, kuid tegi seda nii pehmelt, nii soojalt kui lapsi unne suigutav ema.
Minu kõige lemmikum osa oli siiski Genialistide „Leekiva armastuse” interpretatsioon, kuigi seda lugu ei olegi vist võimalik kuidagi valesti esitada. Igal juhul oli tore üht oma lemmikpala kirikuseinte vahel kuulata.
Publik oli sarnaselt minuga ansambli meeleolukast ja värvikast esitusest lummatud ning kostitas esinejaid iga loo järel hoogsa aplausiga. Lood olid mängulised ja soojad ning esinejad nende väärilised. Või siis vastupidi. Kõik kuus lauljat tundusid väga nautivat kogu esinemise kulgu ja iga pala. Nende avali esinemine oli tänavusele kirikumuusika festivalile igati sobiv punkt, mõjudes kui pidu suure sündmuse tähistamiseks, mida kontserdile eelnenud teenetemärgi üleandmine Pille Lillele kahtlemata ka oli.
Vt ka lk 3.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised